Kaks Karli pluss Pravda

Täna 26 aastat tagasi ilmus üleliidulises ametlikus häälekandjas, ajalehes "Pravda", usutlus Eestimaa kommunistide liidri Karl Vainoga. Vaatamata, sellele, et Eestil oli nimeline koht Kremli lauas, sarnaselt meile reserveeritud kohaga Brüsselis tänapäeval, oli sellesse ajalehte sattumine tollal ikka väga kõva sõna. Võib ilmekalt ette kujutada, kuidas Karl pani kogu oma aparaadi täistuuridega tööle, et kooskõlastada ajalehe korrespondendi poolt küsitavad küsimused ja propagandaosakonna poolt koostatavad vastused. Täna nimetaksime seda PR-tööks. Ajalehte pääsemine oli oluline võimalus, nii Eesti NSV igapäevase elu korraldamisel kui ka isklikult Karl Genrihovitši karjääri tarvis. Sest "Pravdat" loeti. Tühja sest 1/6 planeedist, Kremlis loeti, partei peasekretär isiklikult luges!

Situatsioon artikli ilmumise päeval oli NSVL-s suhteliselt segane. Brežnev oli selleks ajaks juba kõigi austusavaldustega maetud Kremli müüri äärde, KGB taustaga Andropov alles hiljuti surnud, ning vähem kui kuu oli riiki juhtimas uus mees, Konstantin Tšernenko. Võib ainult arvata, milline nõutus oli praeguses Välisministeeriumi hoones, tollase EKP Keskkomitee korrustel ja kabinetides kui teatati eraldatavast lehepinnast "Pravdas". Võta sa kinni, mida selles ajaleheintervjuus vaja rõhutada või maha vaikida. Siiani oldi Moskva silmis alati pisikesed aga tublid ja kogu küsimus peituski selles, kuidas seda kuvandit "Pravda" veergudel säilitada.

Karl Vaino tutvub trükikoja "Ühiselu" tööga, detsembris 1983

Foto siit, autor E.Norman

Aega on sedavõrd palju möödunud, et ma ei mäleta detailides nende aastate kõiki dissitendlikke sündmusi Eestis. Igatahes võime selle päeva "Pravdast" lugeda intervjuud EKP Keskkomitee I sekretäri Karl Vainoga. Kõige muu hulgas käis jutt sellest, et Eesti asetseb ideoloogilise rinde eesliinil. See rinne läbib kogu igapäevast olmet, igat korterit jne. Vaino räägib sellest, et mõned Tallinna elanikud leidsid oma postkastidest üleskutse mingil kindlal päeval korraldada midagi streigitaolist. Ning muidugi saavad lugejad teada, milliseid jõupingutusi tuli võimudel teha, et seda takistada. Tollel kaugel nõukogude ajal olid kõik omamoodi kommunikatsiooni spetsialistid. Mitte nii nagu täna, kõrgkooli ettevalmistusega, vaid iseõppijad. Seejuures ka enamik haritud lugejaskonnast olid omandanud tollased PR-trikid, lugedes ridade vahelt tegelikku sõnumit. Kahjuks jah, minu mälu veab mind alt ja nüüd, aastakümnete möödudes ei suuda ma taastada selleaegseid sündmusi ja taustsüsteemi. Midagi aga pidi olema, et Eesti NSV parteiladvik pidi oluliseks sellise lõigu paigutamist ajalehe veergudele. Nii tähtsate artiklite puhul oli aga kõik avaldatav alati läbi mõeldud ka kõige väiksemates nüanssides.

Võib olla tasub otsida seoseid selles võimuvõitluses, mis tekkis Kremlis siis kui kõigile oli selge, et Brežneviga on varsti lõpp. Leonidi lõpukuudel oli tema üks võimalikest järglastest teine vanamees, Juri Andropov, siis veel Riikliku Julgeolekukomitee esimees. Võimu saavutamiseks ja kindlustamiseks tehti tollal sageli vangerdusi kaadrites. Nii vahetab ka Andropov mõned kuud enne Brežnevi surma välja ENSV Julgeolekukomitee bossi. Ta saadab uueks eesti peatšekistiks värskete kindralleitnandi pagunitega Karl Kortelaineni. Stalini poolt loodud geniaalne süsteem, usalda aga kontrolli, töötab siis veel täiega. Juhtubki siis nii, et üks Karl saadetakse teist Karli kontrollima. Kuidas nende kahe mehe koostöö alguses sujus, võiks täna küsida hilisemalt EV presidendilt Arnold Rüütlilt.

ENSV Julgeolekukomitee esimees Karl Kortelainen

Foto siit, autor E.Norman

Suurte ajalehtede toimetuste temaatilne plaan tehti tavaliselt mitu kuud ette. Ka lood olid tihti ammu enne ilmumist valmis kirjutatud. Seega Karl Vaino teadis täpselt, millal see intervjuu "Pravdas" ilmub. Eks muu kõrval oli Vainole inimlikuks stiimuliks oma võimu kindlustamine, mis sest, et ainult oblasti tasemel. Mingisugused söed pidid parteijuhil pea kohal olema, sest miks ta muidu järsku lambist hakkas rääkima neist rindejoontest, streigiohust ja vabariigi juhtkonna ennastsalgavast tööst selle ärahoidmisel. Mõnikord on parim kaitse rünnak, teinekord aga õigeaegselt tuha päheraputamine. See lõik sealt "Pravdast" tundub olevat viimane. Oleks ta vaid seda ette teadnud, et vähem kui kuu enne usutluse ilmumist annab otsad ka Kortelaineni protežee Andropov.

Ega ka järgmisele NLKP peasekretärile pikka iga antud. Aasta pärast suri Tšernenko ja siis tuli juba Gorba aeg. Ääremaadel hakkasid funktsionärid kokku hoidma oma isiklike positsioonide säilitamiseks. Sedavõrd ettearvamatud olid Kremli uued tuuled. Võib arvata, et ka kaks Karli tegid siis juba koostööd. Karl Vaino pani oma pillid kokku 1988. aasta suvel, lahkudes jäädavalt oma vanemate sünnimaalt Moskvasse. Kortelainen, seevastu töötas kevadeni 1990. Paljud väidavad, et julgeoleku rahvas aimas enam vähem sündmuste käiku ette. Kortelainen oli selleks ajaks arvatavasti lõpetanud vastavalt käsule ettevalmistused võimalikeks muutusteks. Vanker juba liikus. Oma kabineti andis ta edasi Rein Sillarile, kelle ülesandeks jäi lõplik koristamine ja otsade vette peitmine.

Karl Vaino elab vaikset pensionärielu Moskvas. Mais saab ta 89 aastaseks. Mulle on meelde jäänud viimati nähtud teleintervjuu. Nii sellest kui ka varasematest esinemistest meedias kumab minu jaoks läbi üks nukker motiiv. Karl tundis ennast Eestis vist samamoodi kui seda tundsid need arvukad Lääne väliseestlased, kes üheksakümnendatel tulid õhinaga oma vanemate sünnimaad üles ehitama. Karl Vaino puhul oli see tegelikult sama. Ema ja isa olid tal Venemaale emigreerunud eestlased ja võimaluse avanedes tuli nende poeg, kahekümne viie aastane noor mees üles ehitama Nõukogude Eestit. Paljud läänest tulnud väliseestlased pettusid iseseisvas Eestis ja läksid tagasi sünnimaale. Pisut pettunud oli ka Karl Vaino, kes Eestiga ei kohanenudki, vaatamata sellele, et siin olid kõik ta paremad aastad. Üldjoontes on tema elu aga korda läinud. Poeg on suurtegija Venemaa kommertsstruktuurides ja pojapoeg valitsuses minister, Vene Föderatsiooni valitsusaparaadi juht.

Ka Karl Kortelainen on ikka veel "rivis". Möödunud pühapäeval tähistas ta oma 82. sünnipäeva. Mees on igati kõbus ja jätkuvalt ühiskondlikult aktiivne. Pea kakskümmend aastat ilmub kindralleitnandi nimi teiste seas mitmesuguste pöördumiste, üleskutsete, petitsioonide all. Ja ikka võimukriitiliselt, uue aja dissidendile kohaselt. Vahetult enne märtsi Venemaa presidendivalimisi pöördus grupp KGB eruohvitsere, kindralleitnant Kortelaineniga eesotsas, avaliku kirjaga polkovnik Putini poole süüdistades viimast, et pärast Nõukogude Liidu lagunemist valis endine tšekist Putin vale lennuvälja. Presidendikandidaat Putin olevat laostanud kogu Venemaa jne. Vaevalt vanamehe sellesuunaline aktiivsus saab olla eriti meelepärane poeg Olegile, kes on piirivalvevägedes jõudnud kindralmajori auastmeni või pojapoegadele Romanile ja Jevgenile, kes on samuti piirivalve tegevohvitserid. Aga Karl Kortelainen on jäänud vähemalt oma ideedele truuks, radikaalkommunist nagu ta on, sest ideoloogiarindel vaenlane ei maga.