Järjekordne öine ülevalistumine. Kõik raamatud voodi kõrval on sellised tõsisema sisuga. Panin kohvi jooksma, magamisest niikuinii midagi enam asja saa, istusin arvuti taha kergemat lugemist otsima. Tavaliselt blogides ikka midagi leidub. Avastasin mulle tundmatu Triinu huvitava kirjutisega blogi. Pisut sirvisin ka vanemaid postitusi - paistab igati terane tüdruk olevat. Kõige värskem sissekanne annab kena väite koos argumentatsiooniga, et sooline ebavõrdsus tuli meile koos ristiusuga. Triin lõpetab oma kirjutise üleskutsega aktsiooniks Tilliga või tillita. Kui aga juba juttu sooliselt ebavõrdsusest, siis on muidugi seal ka kommentaare.
Ma päris ammu enam ei loe netiportaalide samateemaliste artiklite kommentaare. Ka kõike seda, mis puudutab palgalõhet. Aktiivse kuid väiksearvulise naisõiguslaste vastasseis väheaktiivse ning pea olematu meesõiguslaste vahel on kommentaariumides juba ammendunud. Kuigi tõsi, selleteemaliste netikommentaatorite hulgas on vist mehed siiski ülekaalus. Aga lugeda lehekülgede viisi pidevalt korduvat "diskussiooni" - ise oled loll, pole terve mõistusega inimesele kuigi huvitav.
Meie küla meesõiguslased arutamas aktsiooni Kurgiga või kurgita
Seekord kirjutasin aga Triinu blogisse ka ise kommentaari, sest blogisid loevad reeglina arukad inimesed ja mul on küsimus. Kopeerin oma kommentaari ka siia. Äkki näkkab ja saangi kelleltki vastuse:
Ma olen oma piiratud mõistusega proovinud ikka jälgida seda meeste ja naiste moodsat kemplemist. Probleemid on ju olemas. Soospetsiifilised, mis vajavad lahendusi. Lihtsalt sõnavõttudes ja kommentaarides vastandumine tundub minu jaoks olema see, mida nimetan moodsaks kemplemiseks.
Seepärast ei saa minagi nõustuda ülevalt teise kommentaariga. Meil, meestel, on tõepoolest palju probleeme. Kuid lahendama peame need ikkagi me ise, mehed. Ja loodetavalt naiste abiga. Keegi ei keela alustada näiteks meeste patsifistlikku liikumist sõjaväeteenistuse ja riigikaitse vastu. Kui ühiskonna enamus seda seisukohta aktsepteerib, kaob ka armeekohustus. Ja nii edasi kõigis Sinu esitatud punktides.
See ei puutu üldse selle naistegrupi probleemi, kes otsib lahendust huvitavale ülesandele: kuidas garanteerida kõigile töötajatele võrdne palk. Mina õppisin omal ajal, et selline olukord pidi tulema 1/6 planeedist eelmise sajandi kaheksakümnendatel. Siis, kommunismis, pidi igaüks hakkama andma vastavalt võimetele ja saama vastavalt vajadustele. Aga see teooria läks ka nässu.
Võrdse töö eest võrdne palk on sedavõrd elementaarne, et siin pole põhjust vaidlusteks. Väga tore, et nende üksikute konkreetsete juhtumidega tegeletakse. Ning peaks veelgi suurema käraga lärmi lööma.
Statistiline palgalõhe on hoopis omaette teema. Miks naised nõustuvad tegema ühiskonnas meestest rohkem vähemväärtustatud tööd on puhtalt naiste probleem. Tuleb lihtsalt tillita minna tilliga tööle. Sest nagu ma sellest allegooriast aru saan on kogukonna poolt väärtustatud töö mõõdupuuks ja -ühikuks üks till. Mida pikem, seda uhkem.
Seesama koristamise näide on päris hea. Kui ikka keegi madalpalgalist koristamise tööd ei teeks või keegi haiglas enam siibrit ei vahetaks, küll siis me kõik, mehed ja naised hakkame seda tööd väärtustama pikema tilliga.
Sisuliselt toimub muidugi jälle väärtuste ümberjagamine. Kuid ma isiklikult kahtlen, kas me jõuame sellega probleemialgatajate ideaalini - kõigile võrdne palk.
Kui keegi mulle selle väärtuste ümbertõstmise asja ära seletaks, kuidas seda teha tuleks, et ka naised oleksid õnnelikud, siis oleksin väga tänulik.
Seepärast ei saa minagi nõustuda ülevalt teise kommentaariga. Meil, meestel, on tõepoolest palju probleeme. Kuid lahendama peame need ikkagi me ise, mehed. Ja loodetavalt naiste abiga. Keegi ei keela alustada näiteks meeste patsifistlikku liikumist sõjaväeteenistuse ja riigikaitse vastu. Kui ühiskonna enamus seda seisukohta aktsepteerib, kaob ka armeekohustus. Ja nii edasi kõigis Sinu esitatud punktides.
See ei puutu üldse selle naistegrupi probleemi, kes otsib lahendust huvitavale ülesandele: kuidas garanteerida kõigile töötajatele võrdne palk. Mina õppisin omal ajal, et selline olukord pidi tulema 1/6 planeedist eelmise sajandi kaheksakümnendatel. Siis, kommunismis, pidi igaüks hakkama andma vastavalt võimetele ja saama vastavalt vajadustele. Aga see teooria läks ka nässu.
Võrdse töö eest võrdne palk on sedavõrd elementaarne, et siin pole põhjust vaidlusteks. Väga tore, et nende üksikute konkreetsete juhtumidega tegeletakse. Ning peaks veelgi suurema käraga lärmi lööma.
Statistiline palgalõhe on hoopis omaette teema. Miks naised nõustuvad tegema ühiskonnas meestest rohkem vähemväärtustatud tööd on puhtalt naiste probleem. Tuleb lihtsalt tillita minna tilliga tööle. Sest nagu ma sellest allegooriast aru saan on kogukonna poolt väärtustatud töö mõõdupuuks ja -ühikuks üks till. Mida pikem, seda uhkem.
Seesama koristamise näide on päris hea. Kui ikka keegi madalpalgalist koristamise tööd ei teeks või keegi haiglas enam siibrit ei vahetaks, küll siis me kõik, mehed ja naised hakkame seda tööd väärtustama pikema tilliga.
Sisuliselt toimub muidugi jälle väärtuste ümberjagamine. Kuid ma isiklikult kahtlen, kas me jõuame sellega probleemialgatajate ideaalini - kõigile võrdne palk.
Kui keegi mulle selle väärtuste ümbertõstmise asja ära seletaks, kuidas seda teha tuleks, et ka naised oleksid õnnelikud, siis oleksin väga tänulik.
------------
Aga üldiselt on väljas kevad. Ning seda tunnevad kõik, tilliga ja tillita, palgale ja vanusele vaatamata.
.jpg)
P.S. Vabandan ülalviidatud blogi autori ees kui minu sealne kommentaar ja siinne blogikanne tunduvad olema iroonilised. Mõnikord kirjutan tõsistest asjadest kerglasel toonil. Vaatamata elukestvale õppele, ma oma vanuses enam ümberõppida ei viitsi. Sinu blogi on tõesti huvitav, siiralt.
Postitused
5 kommentaari:
Mul tuli seda lugedes miskipärast meelde eile nähtud telesaade kaunist blondist tüdrukust-rekkajuhist. Meil erand, muus maailmas võib hiigelveoautode roolis tihti naisi kohata, sest ausalt öeldes on nende kabiinid tänapäeval mugavamad nii mõnestki sõiduautost. Mõnusalt kange plika oli ja teenis ilmselt palka rohkem kui 80% eesti mehi. Paraku nii ongi, palka makstakse töö, mitte soo järgi.
Nii turvalisuse, t88turu, perev2givalla jpt probleemid taanduvad eranditult ja ainult yhele asjale - inimeste indiviuaalsetele isiksuseprobleemidele. K6iki neid asju ON v6imalik lahendada konstruktiivse vaidluse ja kokkuleppekatsete n2ol, aga paraku on inimestel kombeks rakendada tugevama6igust, e oma 6iguse surub l2bi see, kes on fyysiliselt tugevam, argumenteerib agressiivsemalt v osavamalt jne, kuna temale isiklikult on niimoodi palju kergem. Isegi kui ta ilmselgelt saab aru, et tema huvide pealej22mine kahjustab teise inimese p6hivajadusi ikka v2ga m2rkimisv22rselt.
Nii t88andja, nii v22rakaid suhtumisi pealesuruv kogukonnaliige, nii oma lapsi mittetoitev isa (suu kinni, v2ikelastega mehi maha j2tvaid naisi on selles seltskonnas kaduvv2ike protsent, ja siis ka yldiselt lykatakse laps sugulastele v j2etakse hooletusse)
Tugevama6igus, kasvatuse ja teist3ega arvestamise puudumine on yldinimlikud probleemid, mitte soo-omased. Kuid inimestel on ilmselt lihtsam v2liste, sh sootunnuste p6hjal seisukohti kujundada.
Miks enamus inimesi peab minu tagasihoidlikku isikut v2rdjaks, retsidivistiks, rassistiks jne, p6hjus on selles, et ma ei k2itu soo-omaselt e orjalikult, ei allu tugevama6igusele naeratades ja teenimisvalmilt, aga ajan rangelt oma pere asja. Lihtsalt selleks, et ellu j22da. Teistsugused strateegiad ei ole inimv22rikad ega vastuv6etavad v2iksematest eluvormidest hoolivale inimesele, kyll aga alkoholist ja v22rastunud moraal.dest l2bi imbunud hariduse ja kasvatuseta inimestele. Kahjuks ei ole sellised probleemid mitte ainult siin, kus mina elan, vaid ikka p2ris igal pool ja igas yhiskonnakihis, sest ka nn paremates peredes on paljudel niimoodi, ainult oma isiklikke vajadusi arvestades, mugavam toimetada. Kogu yhiskonna Stockholmi syndroom.
Tegelikult mulle meeldib see tilliga ja tillita teema. Ostsin kunagi isegi B.P. sellenimelise raamatu. Ja pean häbiga tunnistama, et ei viitsinud seda lõpuni lugeda, sest seal polnud mingit revolutsioonilist ideed. Niikaua kui lapsi ei toodeta mingites inkubaatorites, kuhu nais- ja meesssuguhormoonid viiakse, ja kus neid inimesealgeid teatava mõistusepärase tasemeni ei peeta, nagu broilereid, on selles teemas tegu vaid perekonnasisese isksustevahelise võimuvõitlusega, kus sugu tegelikult rolli ei mängi. Minu arust on kõige olulisemad laste huvid ja neile pühendatud (karjääri mõttes kaotatud) aeg. Aga kumb vanematest seda teeb, või kas võrdsus on saavutatav, vahet pole. Keegi peab seda tegema, kogu moos. Uskuge mind, ma tean perekonda, kus rollid on vastupidi (naine teenib rohkem ja mängib pilli, mille järgi mees peab tantsima), ja probleemid on enam-vähem samad. Keegi ju peab laste nimel vähem karjääri tegema ja väiksemat palka saama. Ja minu meelest vahet pole, kuidas see perekonnas jaotatud on. Kõige kurvem variant ongi see, kui kumbki ei anna järele, vaid mõtleb ainult iseenda, mitte laste heaolu peale. Siis on ilmaelu nii perekonnas kui ühiskonnas tõesti p-s ;)
Püüdsin su kommentaarile/teemapüstitusele vastata ka oma blogikommentaariumis, aga panen kleebi-lõika siia ka, eelkõige siis selle osa, mis puudutab väärtuste ümberkujundamist:
"See on tõsi, Hundi ulg, et sooline võrdsus on suuresti teatud väärtuste taga kinni. Kuidas neid väärtusi (ümber) kasvatada? Ega see ei käikski sõrmenipsutusega, vaid on üsna pikk protseduur. Oluline oleks viia soolise võrdsuse teadvustamine juba lasteaia- ja koolitasandile, julgustades mõlemaid, nii poisse kui tüdrukuid, mõtlema soostereotüüpidest väljapoole. See ei tähenda nn sooneutraalseid lasteaedu või koole, vaid pigem teadvustatud suunamist ja tüdrukute või poiste mängude vältimist, sugudevaheliste mängude julgustamist jne. Hilisemas kooliastmes siis juba tõsisemate teemade kaudu. Nt ajaloo õpetamine on meil täna üsna meestekeskne – alles hilisema ajaloo puhul räägitakse naistest ka rohkem. Samas – kui kuulata kasvõi Vikerraadio ajaloosaateid „Müstiline Venemaa“ või „Eesti lugu“, siis nendes räägitakse naiste rollist, naisvalitsejatest jms oluliselt rohkem kui mina oma ajalootundidest mäletan. See annab ka tüdrukutele teadmise, et riigijuhtimine ei ole ainult meestepärusmaa, vaid julgustab tüdrukuid ka nendele teemadele mõtlema, mitte ainult roosast ballikleidist ja valgel hobusel printsist unistama. Lõpuks peaks nn vanakooli põlvkond saama välja vahetatud..."
Ehk siis lühidalt kokkuvõttes, peaks inimene - laps - ise tegema valiku, mida ta tahab rohkem uurida ja õppida, millele vähem tähelepanu pöörata jne, ning nn huvid ei ole surutud ühiskonna kastisüsteemi poolt peale.
Üks aspekt veel, mis aitab, on see, kui poliitikategemisest võtab osa rohkem naisi - tahes-tahtmata kipuvad nende väärtused olema teistsugused kui meeste omad, nende tähelepanu võib-olla nihkunud teistele teemadele, mis tookski pisut tasakaalu ühiskonda, erinevatesse reformidesse ja läbi selle kaudselt ka palgatasemesse. Praegune valitsus ja parlament nt nn soolist eelarvestamist üldse ei kasuta, kui naisi-mehi oleks enam-vähem võrdselt, tasakaalustuks see aspekt ehk iseenesest.
Täielikku palgavõrdsust ei ole ilmselt võimalik saavutada - igasugune 100%-line võrdsus on lihtsalt utoopia, aga võrdne väärtustamine või 10% võrragi väiksem palgalõhe oleks juba suur samm edasi.
Thela - nägin ka seda filmi. Väga vahva tüdruk.
Kaaren ja Bianka - ka minu arvates peaksid pered funktsioneerima selliselt, et igaühe parimad ja tugevamad omadused oleksid rakendatud pere kõige efektiivsemaks ja optimaalsemaks toimimiseks. Ja selles asjas ei oma sugu küll mingit tähtsust.
Triin - mina olen vana kooli mees, pisut kivistunud mõtetega. Ometi otsime me Sinuga lahendusi ühest ja samast kohast, lasteaedadest koolidest. teeme seda aga küll erineval viisil.
Mina leian, et kogu meie koolipedagoogika baseerub justnimelt sooneutraalsel metoodikal. Poiste ja tüdrukute erinevustest on kirjutatud loendamatu arv teaduslikke töid psühholoogias. See koht, kus laps aga suurema osa oma elust viibib, haridusasutus, kahjuks ignoreerib psühholoogide uuringutulemusi. Ja sellest hakkavad suured soolise ebavõrdsuse probleemid, mis kanduvad ka täiskasvanu ikka. Mis võimenduvad kahjuks iga põlvkonnaga.
Ma olen ka siin blogis korduvalt kirjutanud, et mängud ja mänguasjad, kodused toimetamised või palgatöö ei määra meheks või naiseks olemise. Mehelikkus ja naiselikkus on hoopis teise mõttetasandi kategooriat. Seepärast loodan mina, et mu lapsed kasvatavad ikkagi poistest mehi ja tüdrukutest naisi. Kasvõi salaja :)
Postita kommentaar