esmaspäev, 26. september 2011

Isaduse tuvastamine

Aga kes on tegelik isa? Ei, minul endal ei ole kunagi sellist küsimust tekkinud. Ometi on see küsimus teoreetiliselt võimalik kui asi puudutab bioloogiat. Eelmisel nädalal lugesin võrguväljaandest Walesonline.co.uk seda, et sealsesse tasulisse laborisse isaduse DNA testi tegemiseks pöördunud meestest saavad 54% negatiivse vastuse. Mida selle faktiga peale hakata? Laias laastus ei midagi. Igal konkreetsel juhul aga on selline vastus mõnikord ehk rõõmustav, teinekord aga kindlasti kurb, et mitte öelda traagiline - sõltuvalt vaatenurgast. Iseenesest ei ole selles uudisloos ainest mingiteks üldistusteks. Ühe labori statistika ei ole põhjus globaalseteks järeldusteks. Pealegi ei selgu artiklist ammenduvalt, kes ja mis asjaoludel on laborisse isaduse tuvastamiseks pöördunud.

Siiski ja tahtmatult tekitab see artikkel igasuguseid mõtteid. Ja just nimelt üldistavaid ja järeldusi tegevaid. Selle esmase, mis minul pähe tekkis - maailm (loe: naised) on hukas, sellele vaidleb samas artiklis vastu labori juhataja proua Nichola McChrystal. Tema arvab, et ega inimeste käitumine pole muutunud halvemaks, lihtsalt teadlikus DNA testide tegemise võimalikkusest on laialdasem. Tunnistan, et meessoo esindajana pole see konstanteering mulle eriti lohutav, pigem vastupidi.

Kas me Eestis saaksime samasuguse statistilise tulemuse? Kui iga eesti "käopoega" kasvatanud isa oleks saanud või saaks tehtud töö tunnustuseks pisikese sarvedega noku skulptor Simson Seakülast "tilliloomingu perioodist", kas siis Eesti oleks maailma suurim pronksi importija? Aga tegelikult ma ei teagi, mis on hirmsam - kas see, et üks isa saab teada, et ta polegi bioloogiline isa. Või hoopis see, et naine peab elu aeg varjama, et lapse isa polegi isa.

Foto: Grete Stern

7 kommentaari:

tavainimene ütles ...

Siin on jälle huvitav fakti ja tõlgenduse juhtum: kas "pooled mehed kasvatavad võõrast last" või "pooled mehed kahtlustavad oma naist alusetult".

Lendav ütles ...

Ma arvan pigem viimast. Need, kes üldse kahtlema on hakanud, jõuavad laborisse. Nende hulgas, kes ei kahtlusta, on ka kindlasti käopoegade vanemaid, aga tõenäoliselt hulga vähem. Kui isa on kindel, ei lähe ta testi tegema. "Isa suust kukkunud poegi" on ju päris palju.

Samas meenub lugu ühe tuttava suust, kes hiljaaegu sai teada, et tema vanaisa ei olegi tema bioloogiline vanaisa. Nüüd, hulk aega peale kõnealuste surma tuli välja, et vanaisast ei olnud titeteol asja ja vanaema oli hakkaja naisena korjanud oma kaks last teistelt meestelt. On ka teada, kellelt. Nüüd oli siis järeltulijal hulk mõtlemisainet, kellet ta mingi omaduse pärinud on ja kes on tema tegelik teine pool suguvõsa (ajaloolasena oli ta üsna innustunud).

Inimkond ei ole muutunud. Aga statistika on meie, üksikisikute seisukohalt üks suur muinasjutt.

Mina tean täpselt, kellelt mu lapsed on - ja see paistab neile otsa vaadates ka välja. Ja ma tean, et minu isa on minu isa, minu vanaisa on minu vanaisa ja ka vanavanaisa tean, sest meil on ühiseid äratuntavaid spetsiifilisi näojooni.

Anonüümne ütles ...

Miski isade ühendus ju nõudis, et kõigile lastele tehtaks sünni järel kohe kohustuslik DNA-analüüs, mis annaks isadele vajaliku kindluse.

Laste seisukohast oleks see muidugi poolik lahendus, sest see võimaldab küll teha kindlaks, kas ennast isaks pidav mees on seda või mitte, aga ei võimalda saada teada, kes siis negatiivse tulemuse korral ikkagi tegelik sigitaja on. Lahenduseks oleks kogu planeedi meeste DNA andmebaas, aga kahjuks eeldaks selle kasutamine ilmselt ka kogu planeedi arvutusvõimsust.

mustkaaren ütles ...

Mida probleemi.
Palju suurem probleem, ka klobaalselt, on mitte "kes kellega magas", vaid see, kes need syndinud lapsed kyll täisväärtuslikult ära toidax ning INIMESTEX kasvatax, kes neist tegelikult hoolix. Liiga palju on inimesi, kes oma laste juurest minema jalutavad v väikesed inimesed lihtsalt isolatsiooni jätavad, e noh, annavad hädapärase, aga lapse hing jääb kylma.
Pseudoprobleem on see "pooled-v-mitte-pooled", kodanikud. Olgem inimesed, ärgem mingem lollix oma numbritega.

Morgie ütles ...

Nii omavahel öeldes, automaatselt sünnaris tehtav DNA devalveeriks selle paganama DNA kummardamise maania üsna kiirelt. Praegu on nagu mingi pühadusetagaajamine - saad teada, et kusagil juba kümmekond aastat sinu dna-ga laps ja hakkad teda kohe laksust armastama või? Ja saad teada, et laps, keda sa 10 a oled kasvatanud, ei olegi sinu oma - hakkad teda siis kohe vihkama? Armastus kaob?
Aga kui naine saab pärast 10 a kestnud armastust teada, et tema laps ei olegi tema laps, vaid läks sünnitusmajas vahetusse, siis ei eelda nagu keegi, et armastus laksust kaob...

Hundi ulg ütles ...

Kurb on see, et on isasid, kes ei suuda vaatamata ka DNA positiivsele näidule üleüldse oma lapsi armastada. Mõnikord tundub mulle, et sama tendents on hakanud kasvama ka "uuel ajal" emade seas.

Nõndanimetatud normaalsete meeste puhul arvan aga, et kusagile juhuslikult poetatud lapse teadasaamisel tekib mehel kindlasti huvi, mis võib kasvada kiindumuseks. See aga oleneb lapse ema suhtumisest. Mis aga puudutab "mitteoma" last, siis ega see armastus ebameeldiva fakti teadasaamisel kuhugi kao - isa ja lapse suhe tekib ning on üles ehitatud pisut teisiti kui emadel.

Ning oluline on lisada, et enamus mehi ei taha kaotada sidet lastega, olgu need "omad" või "võõrad". Lahku minnakse oma naisest aga mitte lastest. Miks aga pärast lahutust tihtipeale need sidemed siiski katkevad on hoopis teine teema.

Anonüümne ütles ...

Olen näinud sünnitusmajas veidrat pilti,kus sünnitaja juures käisid tunni aja kaupa kaks meest,armuke ja abikaasa (kuivõrd toas tohib olla vaid üks tugiisik).Kuulsin,mis sai päevi ja päevi hiljem,aga veider seegi...
Isiklikus tutvusringkonnas on noor inimene,kes ei tea,et isa on "naabrimees". Naabrimees ise teab küll,paberitega isa on manalamees...
Ei ole miskit uut siin ilma peal.