laupäev, 17. september 2011

Tilliga või tillita

Ei viitsi pikalt seletada ja kribada selle postituse mõtet. ÖöHulkur pani enda juurde ülesse uhke plakati ning seletab ja viitab samas kohas Rentsile (Rentsule ???), miks ja milleks. Ka mul on kogutud üks foldritäis tollele ajale iseloomulikke fotosid ja plakateid. Mingil määral see ju mu enda lapsepõlv ja noorusiga. Ning täpselt nii see oligi nagu fotol kujutatud, kõik see plakatlik võrdõiguslikkus, aga ka meheks ja naiseks olemine.


P.S. Pärast Kaamose kommentaari antud postitusele pidasin vajalikuks lisada oma kirjutamata mõtte selgituseks veel ühe foto:

15 kommentaari:

ÖöHulkur ütles ...

Hää pilt!
Kudagi tulli miilde üts Mats Traadi tegelanna, raamatust "Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga"...

Kaamos ütles ...

Pikemat aega ei ole ma aru saanud ühest konksust inimeste mõttemaailma juures: kui naine on selline õrnakene ja abitu, kes ei saa füüsiliselt raskete ja tehniliselt keeruliste kodutöödega hakkama, on ta automaatselt saamatu mimm. Kui aga naine saab nende töödega hakkama, peab ta oma oskusi vaikselt häbenema ja salgama, sest muidu on ta kindlasti feminatsist naistraktorist või -betoneerija.

Miks?

Kaamos ütles ...

Pfff.... ja kas keegi on pisut mõelnud, miks selline naisetüüp nagu pildil näha üldse tekkis? Võrdõiguslikkus nõukaaja moodi? Neile naistele hirmsasti meeldis olla puhvaikas kamaka moodi? Või äkki hoopis meeste nappus peale sõda? Töö tuli ära teha, aga mehi ju ei olnud.

kaaren ütles ...

sama siin.
keegi peab töö ära tegema.
alles siis lakitaxe kyysi.

Hundi ulg ütles ...

Selle foto valikuga ma isiklikult ei tahtnud rääkida üldsegi ei mimmidest ega feminatsidest.

Oma teises kommentaaris, Kaamos jõuad mu kirjutamata mõttekäigule väga ligidale. Et anda pidepunkti, mis selle võrdõiguslikkusega edasi toimus, lisan postitusele veel ühe foto.

Ning kõik on õige, Kaaren, - töö tuleb ära teha. Lähen sauna dušikardinat lühemaks õmblema.

ÖöHulkur ütles ...

Kaamokse perämidne komm tekiti mõtte.
Ku piäss tullema kolmas maailmasõda, sis võiss naase' ka sunniviisilidselt sõdima saata... Mitte koskile tagalade vaid iks õkva iisliinile. Tukk pihku ja andku tuld.

Emmeliina ütles ...

nii- mina ei taha!

ei taha eesliinile, ei taha puhvaikat, ei taha kellegi eest tööd ära teha.
ja küüsi ka ei taha lakkida.

sootu, võib olla

Kaamos ütles ...

Esimese ilmasõja järel oli mehi napimalt kui enne seda, see oli aeg, mil naised hakkasid puudu olevate meeste asemel õpetajaiks, maistohtrid ei olnud enam mingi haruldus. Kui meestepõud läbi sai, kas siis tõttasid mehed kooli tagasi või ummistasid ehk arstiteaduskonna?

Teine ilmasõda viis maailmast mehi hulgi, küll mulda, küll vangi. Naisi pidi jaguma vabrikusse ja põllule.
Nüüd peaks ju jälle kord mehi piisama...?

Mis kerge suuga öeldakse, et naised on mehed hukka ajanud, kõveraks kasvatanud ja ära hellitanud.
Kas need sõjad, mis mehi harvendasid, olid naiste tahtmine?

Nii harvaks ei ole meeste read veel iial jäänud, et valitsustes oma kohad loovutada. Need, kes otsuastavad sõja ja rahu üle on ikka mehed.

Perekonnas, räägivad ürgnaised, on mees pea ja naine kael, mis pead pöörab. Valitsus kui perekond on puhta kaelata kaalikas.

ÖöHulkur ütles ...

Kes annap kaelale käsu pääd pöörata? Aju. Kon om aju? Pään...

Ja sõdu omgi iks määnekidsen mõtten naaste peräst peetu'.

Kaamos ütles ...

Noh, ma ei ole miskine ürgnaine ka. Ja ega ma suuremat asja Ilus Helena ka pole.


Nii, et mida ma ikka tean :D

Kaamos ütles ...

Naised ongi õkva eesliinil. Kogu aeg, igas sõjas.Kellel on kaotada poegi, on alati eesliinil, usu mind!

kaaren ütles ...

Sõtta, jajah. Olen ka sõdinud sõna otseses mõttes oma meheraasukese ning laste elu eest. Kusjuures prokuratuuris oli meie koju märatsema tulnud pättide käitumine arusaadavam kui oma pereliikmete elu ning vara kaitsnud naise (seaduse mõistes korrektne, kuigi yhiskonna jaox ootamatu) käitumine.
Tänu igasugu "suhtumistele" on mul nyyd 2 synnipäeva. Ning pätid, kes saatsid pikema aja jooxul korda rea räigeid rikkumisi & millele keegi vastu ei tahtnud ega julgenud hakata, jalutavad usukannatajatena vabalt ringi. Ainsax hirmux mitte kartus õigusriigi & seaduse kõikehõlmavuse, vaid yhe väikest kasvu naise ees, kes julges maakatest ainsana neile vastu hakata.
Uhke on suurte rauakobakate abil kõva mees olla ning tundmatuid & soovitavalt abituid inimesi nottida, aga proovi sa otse silma vaadata reaalsele olukorrale su omas harjumuspärases, turvalises, armsas kodus ning oma existentsi & lähedasi sinust tugevama huvide eest kaitsta. Hämmastavalt kõvadel inimestel (siinkohal valitseb yleyldine solidaarsus) on siis 100 põhjendust kurjategijatele järele anda.
Ning kes meist oskab või ei oska õmmelda või mootori kyynlaid vahetada, on sellistes olukordades tähtsusetu.

kaaren ütles ...

Kui aga on valik, kas teha v mitte teha, siis pigem valin variandi: teha. Elu on näidanud, et mistahes tasemel, kas oma perekonna, KOV, korrakaitse, mistahes organisatsiooni v võrgustiku jaox ikkagi vajalik tegevus TULEB ära teha ebamugavuse, sooliste, milliste iganes iseärasuste kiuste. Sest järeleandmine, mandumine, kollektiivi allakäik hakkab peale sealt, kus 1 osapoole hoolimatuse tõttu tegemata asjad kogunevad, ning teise poole äng enesesisendusel "see pole minu töö, ma ei tee, ei taha, pole ju minu asi" kasvab & viib kaaskodanikke koormavate isixusehäireteni. Kas meil on vähe peresid ning majapidamisi, kus põhimõtteliselt tegemata "teisepoole"-tööd tähendavad äärmist viletsust, paljud kodanikud arvavad, et KEEGI TEINE peab nende hygieeni, ellujäämise, no isegi hariduse & eneseteostuse eest vastutama jne jne jne jne.
Meil on liiga palju õpitud abitust & mugavat eneseõigustamist. Ning kompoti lahutamatu osa on hoolimatus (mistahes soost) lähedase & kaaskodaniku vastu.

ÖöHulkur ütles ...

Kaamokse kommi' tulletasiva mulle miilde üte teema, midä mia piäss joba ammu kodokale kirja pannu ollema, a' miäkiperäst ole'i viil jõudnu'.
Är sis pahanda, ku sind vähäkse tsiteeri' - arvusaijavuse uviden.

libarott ütles ...

Sekundeerin Kaarnale ses, et õpitud abitus on kerge tulema ja paraku on just soorollid sageli see mugavustsoon, mis toda mandumist võimaldab. Alates argipäevastest "Musiii, mis nupule ma nüüd vajutama pean?" või "Naine, kus puhtad sokid on?" :D

Samas on see nii pagana üldinimlik ja loomulik. Paraku. Ei ole siin sugudel miskit vahet. Paljudel lihtsalt puudub mingi... sisemine tsensuur või kuidas seda nimetadagi.