Vanaemad kirjutavad oma blogides lastelastest. Selline tupsukeste teema on liikvel ja pole selles halba midagi. Rõõm lastelastest, mis kohati ületab tunded oma laste vastu, on midagi ainult inimestele omast - loomariigis arvatavasti selliseid emotsioone ei tunta. Ning lastelaste side oma vanavanematega on samuti midagi erilist. Vähemalt minu jaoks on olnud, kuigi minu elus oli vaid üks vanaema - vanaisad ja see teine vanaema olid minu sündimise ajaks juba surnud. Vanavanemate ja lastelaste suhtlemine on sedavõrd loomulik ja endastmõistetav, et ma ei suuda ennast asetada olukorda, kus selleks tehakse takistusi. Ma ei mõista seda, kustkohast võetakse see julgus ja õigus, et keelatakse lapsel vanavanematega suhtlemine, jäetakse laps ilma olulistest mälestustest ja emotsioonidest.
Tean üht vanapaari. Neil on üks ja ainuke laps, poeg, kes nüüd ise juba keskealine. Pojal omakorda ainus laps. Vanapaari poeg on elanud tavalist elu. Kasvas, õppis, töötas, abiellus ja lahutas. Lahkuminek oli selline temperamentsemat tüüpi, kus lusikaid ja kahvleid jagatakse kuni surmani. Kes see neid teise pere asju täpsemalt teab, seepärast jätan selle osa kommenteerimata. Igal juhul oli asi nii, et ühel hetkel keelas naine, kelle juures laps elas, suhtlemise isaga. Eks seegi tüüpiline situatsioon - "laps on alati ärritatud peale isaga kohtumist" ja need asjad. Aga sellele lisaks lõpetas ema igasugused kontaktid ka oma eksmehe vanematega. Ja mitte ainult. Tasa ja märkamatult jäid vanaema ja vanaisa kohtumised oma lapselapsega üha harvemaks kuni katkesid sootuks. Sellel aastal lõpetas vanapaari pojapoeg gümnaasiumi. Ta on saanud täiskasvanud inimeseks ja saab ise otsustada, kellega ja kuidas suhtleb. Ma küll väga tahaksin uskuda muinasjuttu, kuid tegelikkuses vaevalt seda juhtub, et see noor inimene taastaks kunagised, uduselt lapsepõlvemälus olevad suhted oma isa vanematega. Vanaema ja vanaisa on tema jaoks võhivõõrad inimesed.
Pärast sõda jagasid lääneriigid ja Venemaa võidetud Saksamaad, jagati ka Berliini. Sellel fotol kurikuulsat müüri veel pole. Kuid juba on okastraadiga eraldatud tsoonid ja liikumiskeeld Ida- ja Lääne-Berliini vahel. Vanaema ja vanaisa seal aknal on Ida-Berliinis. Lapselapsed läänes. Sedasi nad suhtlesid. Pärast tuli müür.
Postitused
18 kommentaari:
Ma ei kujutaks küll ette, et ma jääksin ühel päeval ilma suhtlemisest oma lastelastega. Mul on ka 2 kasulapselast, kes on täpselt sama armsad, kui mu oma lihased ja ei tee neil üldse vahet. Tulid minu ellu ju päris tillukestena ja võtsid mu esimesel päeval kohe omaks. Olen neid rohkem hoidnud, kui nende päris vanaema. Alati kui on valida, siis eelistavad minu juurde tulekut.
Mu oma noorem laps on kahjuks jäänud vanaema ja vanaisa rõõmudest ilma. Sündis siis, kui minu vanemad olid ammu läinud ja isapoolset vanaema väga ei mäletagi.Vahel me meenutame neid aegu ja muidugi mu teistel lastel on päris mälestused.
Lasteaiast tean ka selliseid juhtumeid, kui ema ütleb hommikul, et kui isa õhtul järgi tuleb, siis ärge andke talle last. See teeb väga kurvaks. Õnneks ei ole neid juhuseid palju.
Sel suvel ongi kaks läbivat teemat: kuidas on olla vanaema ja kui armsad on ikka lapselapsed, ja teine - mida ma selga panin ja kuidas ma välja näen.
Ma ei saa sellel teisel teemal kirjutada, sest mul on see tüüpiline naiste sündroom-pole midagi selga panna.Õnneks on soe suvi ja puhkus. Piisab vähesest.
Elu on seebisem ja sogasem kui seebiooper.
...
Aga ma olen peaaegu kindel, et kui titest peale pole vanaemaga koos (kokku) kasvanud, ega siis hiljem omaks ei võta. Läbi käimine mingil tasandil, seda ehk siiski.
Ja emapoolsed vanaemad on laste jaoks enamasti olulisemad. Mul on selline tunne. Eks on muidugi nii ja naa, aga vist rohkem ikka nii...
Minu kasuisa-poolne vanaisa oli super! Vanaisamat on raske ette kujutada. :D Vanaemaga miskipärast sellist sidet ei tekkinud. Hea inimene oli ju temagi. Ehk andis alguses lapsele delikaatselt distantsilt kohanemisaega ja nii ta jäigi. No ja mul ju oli OMA vanaema.
Seda ma küll kinnitada ei saa, et emapoolse vanaemaga on tingimata parem klapp. Minu laste vanaemad olid väga erinevad, aga kujutan ette, et võrdselt kallid.
Mul on au tunda üht tõeliselt vinget vanaema. Teie tunnete teda ka. See on Tegelinski. :)
Sõltub siiski ka vanavanematest endist. Minu ema suudab lapselastest juba paari päevaga ära tüdineda ja ükski asi pole enam hea. Eks mäletan seda oma lapsepõlvestki. Mõni inimene ei ole loodud lihtsalt lastega tegelema, miskit pole parata. Ei ole tõesti ilus öelda, aga mu elukaaslase ema on vanaemana kordades toredam kui mu enda ema. (Laste isaema oli nii kõrges eas, et jõudis lastelastega vaid vähe koos olla). Paraku elab tema liiga kaugel, et saaks sageli kohtuda.
Ise ootan juba praegu väga vanaemaks saamist, kuigi aega on veel päris mitmeid aastaid :) Ma ei saa üldse aru, kuidas on võimalik oma lapselastega mitte suhelda, neid mitte nunnutada ja kogu südamest armastada.
Omaenda vanaemasid mäletan ainult hea sõna ja soojade mälestustega, kuigi ka nemad lahkusid, kui olin veel laps.
Oih, sõnu sättides läksid laused sassi! Tahtsin öelda, et elukaaslase ema elab kahjuks liiga kaugel, mitte laste isa ema :) Tema lahkus Toonela radadele mõned aastad tagasi ja lastele läks see väga-väga hinge. Praegu juba teismelised, aga vanaema meenutades tuleb neil pisar silma.
Oi, Tegelinski, protestivaimust tahaks ütelda, et Sul pole õigus selles emaema asjas, kuid ei saa. Omal puudub vastav üldistav kogemus. Emaema mul ainsana oli. Ja oma lastele polnud minu poolt vanevanemaid pakkuda. Nende sündides ilid nemad juba lahkunud. Mis oma lastelastesse puutub, siis seda näitab aeg, mil võimalus teha kokkuvõtteid.
Vahe oma laste ja lastelastega suhtlemise vahel on selles, et enda laste kasvatamisel oled seotud töö ja majapidamise muredega. Pole eriti aega neid nunnutada. Vanaemana oled vaba nii otesest vastutusest kui ka mõtetest, kuidas neid ikka kasvatada. Kogemused on olemas, jääb aiult armastus ja rõõm.4 lapse ema ja 5 lapse vanaema.
jep.. ma ise ka protsessin, kus aga saab :)
Eks see vanaemade värk on nii, nagu minu mätta otsast paistab.
Inimesed on erinevad, nii ka vanaemad ja isad. Mõni tõesti ei oska lastega ühisosa leida.
Aga iseenda kui vanaema seisukohast võin öelda, et minu elus (ja vanuses) ei paku mittemiski enam samaväärset õnnetunnet ja positiivseid elamusi kui lapselaste naeratus ja nende armastus :) Ja ma olen selle eest nõus palju vaeva nägema. Muidugi, vanaema erinevus emarollist see ongi, et annad tupsukesed vanematele üle, kui võhm otsa saab. Järgmise korrani. Ise lapsevanem olles ei ole kunagi võimalik väsida.
Selles, kas olla vanaema tütre või poja läbi, ei pruugi vahet olla. Aga kui mängu tuleb lahutus, siis kipub lapse isapoolne liin vanavanemaid jääma kehvemasse seisu. Aga võib-olla pakub vanavanematele lohutust, et tavaliselt poeg leiab uue naise ja teeb uued lapselapsed ?
Arvestades, kui kehvas seisus kogu elu tööd teinud ning viina visand rahvas on, samuti, kuidas meie kodu-, käitumis- ning tundekultuuri rappinud II MS ning kollektiviseerimisex nimetet orjapidamine, ei saa minagi öelda: olen oma vanavanemaid näinud vähe. Ning see, mida nägin, polnud sugugi pannkoogi- ega kalalkäigulõhnaline.
Soovin meile vanavanemanduse paranemist, ning et inimesed suudaxid pärast pika elu inetusi oma lapse(lapse)laste vastu olla paremad, kui kunagi nende endi vastu oldi.
Parandus: ... ei saa minagi MUUD öelda...
Kui ainult seda alkoholihäda ega joodikukatku polex.
Vabandust kõrvalteema pärast, aga mind hakkas hirmsasti huvitama, kuidas loomadel vanavanematega on ja otsisin naguke neti peal ringi. Praeguseks olen leidnud niipalju, et elevandikarjad koosnevad omavahel suguluses olevatest emaselevantidest, keda juhib kõige vanem emaselevant. Ja laste eest vastutavad teataval määral kõik karja liikmed, st tädid ja vanaemad.
Mingil määral on sarnast asja täheldatud ka mõnel teisel liigil, aga see on tõesti tõsi, et inimestel on teiste (mitte oma) laste eest hoolitsemine rohkem levinud kui teistel liikidel; Sarah Hrdy arvab, et ilma selleta ei oleks homo sapiens sapiens välja kujunenudki, sest inimese suur aju = suur pea, mistõttu inimene saab sündida ainult poollootena (kui ahvi pilguga vaadata), mis tähendab, et imiku eest hoolitsemine nii, et ta ka ellu jääks, on nii raske töö, et kui see oleks jäänud alati ainult lapse ema peale, ei oleks ellu jäänud piisavalt isendeid, et liik säiliks.
Aga see on mõistagi juba palju hõlmavam omadus kui vanavanema-lapselapse suhe - inimesed hoolitsevad üsna varmalt ka täiesti võõraste laste eest.
Muidu siin foorumil oli veel huvitavaid linke loomade kui vanavanemate ja üldse loomade altruismi kohta.
Sinu viited, Notsu, avasid mulle põneva maailma, millest ma olen elu jooksul ikka väga vähe lugenud. Ja ega see niiväga kõrvalteema olegi. Oma igapäevastes tegemistes me muidugi ei mõtle nn. suurtes kategooriates, kuid mõnikord kindlasti peaksime. Kasvõi seepärast, et mõistaksime kui vajalikud on lapsele ikkagi lähedaste "võrgustik". Siit saaks arendada edasi kasvõi mõtet tänapäeval sagedasest ja teadlikult valitud üksikvanema (loe: üksikema)teest ning selle valiku loodusseaduslikust otstarbekusest...
Tugivõrgustiku olemas olles ei ole üksikvanema elu (st mis ei vasta tuumperekonna standardile) isegi midagi niiväga uut, seda esineb nii küttide-korilaste ühiskondades (last kasvatab terve laager ja eriti vanadel naistel on üleüldise vanaema funktsioon, olenemata sellest, kas lapsed on nende sugulased) kui ka loomadel. Ja ega enamik seda ise ei valigi, lihtsalt selgub, et teine pool langeb ära või osutub hoopis ohtlikuks/kuritegelikult hooletuks ja ta oleks parem lapsest eemal hoida (näiteid on nii meeste kui naiste kohta, kes sellisel põhjusel on otsustanud lapse ise üles kasvatada). Sellise äparduse puhul on muidugi õnneasi, kas see tugivõrgustik sugulaste ja sõprade näol on olemas või mitte.
Need üksikud, kes otsustavad üksikvanemaks saada (või koguni üksikvanemana lapsendada - meenub üks briti film, kus üksik noormees tõestas oma usaldusväärsust, et last lapsenada) arvatavasti kas on hea isikliku tugivõrguga (st de facto ei olegi üksivanemad) või siis on kogu ühiskonna sidusus sedavõrd suur, et tugivõrgud on juba ametlikult ette nähtud (nt lapsetoetuste näol, mille abil saab ka "abivanemaid" palgata).
Ma muidugi ei tea, kas sa pidasid üksikvanemate all silmas neid, kes kasvatavad last nt koos oma vanematega või mõnel juhul ka teise poole vanematega, nii et lapse "vanemateks" osutub üks pärisvanem ja vanavanemad. sest päriselt ei ole see vanem siis ju enam üksik, vähemalt lapse seisukohalt mitte.
Kui hoopis emapalga nimel sünnitajaid, kes ei hooli ei tugivõrgust ega sellest, kuidas lapsed üldse üles kasvavad, siis ma arvan, et nende puhul ei saa erilisest otsustamisest nagunii rääkida. Või isegi kui saab ("otsustan emapalga välja nõuda"), siis ei ole sellel otsustamisel vanemlusega suurt midagi pistmist, puhas rahateenimiskalkulatsioon.
Meenus üks näide vanemast, kellel langes ajutiselt perekondlik tugivõrgustik ära: abielupaarile sündis laps, siis hakkas suhe lagunema, lõpuks lahutati ära, laps jäi naisele. Too ei saanud oma perelt veel abi küsida, sest tema isa oli olnud nii nördinud, et tütar karjääri asemel pere lõi, et oli katkestanud temaga kõik suhted ega lubanud ka emal suhelda. Teatavat tuge sai pigem lahutatud mehe vanematelt, aga need elasid kaugel ja ei saanud abiks last hoidmas käia. Õnneks ei olnud laps selleks ajaks enam väga väike ja seega olid ka sõbrad piisavalt pädevad vahel vajaduse korral tal silma peal hoidma -ja naine ise väga tragi. Kahtlemata ei olnud tal kerge ja kahtlemata ta ei valinud üksi lapse kasvatamist - st sellega, et oma vanemad temast lahti ütlevad, tuli tal lapse sündides arvestada nii või teisiti, aga siis võis veel mehe peale loota. Hiljem leebus ka oma isa (sest tütrel oli ikkagi küllalt prestiižne töökoht, nii et võis tema emakssaamise koha pealt silma kinni pigistada), nii et sai jälle vanematega suhtlema hakata. lõpp hea, kõik hea.
Postita kommentaar