esmaspäev, 4. juuli 2011

Lõpuaktus

Sellel aastal sain minagi osa pisut sellest tundest, mida oma blogis kirjeldab Soodomakomorra. Olen siin blogis aeg ajalt kirjutanud ühest noormehest, kes eelmisel suvel, aga ka muidu mul siin ikka abiks käib. Õigem oleks küll vist öelda: kes mul siin suuremaid asju toimetab ja keda mina jõudumööda abistan. Eelmisel sügisel läks ta minu pealekäimisel ametikooli ja ettenähtud aasta jõudis nüüd lõpule.

Eks ma selle lõpuaktuse osas pidin teda natuke pinnima. Ta oli üpris veendunud, et mingil hetkel sõidab ta lihtsalt linna, kooli kantseleisse ja võtab sealt oma lõputunnistuse. Samamoodi nagu ta tegi seda oma põhikooli lõpetamisel. Minu väiteid, et lõpuaktus on üks oluline asi, ei peetud eriti miskiks. "Ah, mis ma seal aktusel üksinda ikka teen..." Need kolm punkti olid mulle üpris üheselt mõistetavad. Ja ega ta päris lõpuni uskunud, et ma sinna aktusele ikka tulen. Nagu mina ei uskunud seda, et ma olengi ta ainuke õnnitleja seal lõpetamisel. Kindlasti ei tõstnud ta enesetunnet ka see, et  hariduseta ent loomult intelligentse noore inimesena teab ta reeglit - iga sündmuse ja elujuhtumi jaoks on sobiv riietus. Ise olen talle seda õpetanud. Tema garderoobis pole aga ei triiksärki ega viigipükse, ülikonnast rääkimata. Nii jääbki see riietuse asi minu hinge kraapima. Ma otsin endale kunstlikult õigustust - taastusin alles pikemast haigushoost ja ajaliselt ei jõudnud sellega tegeleda. Tegelik põhjus on aga vastikult banaalne - mul on hetkel näpud päris põhjas.

Lilled. Nendega on mul üks kiiks.
"Kas ma pean klassijuhatajale lilled kinkima?" küsib ta minult.
"Kas klassijuhataja on mees või naine?" küsin vastu.
Ei tea kust mul külge on hakanud, aga see, et mees mehele lilli kingib on minu jaoks siiani pisut võõrastav. Ma tean, et see pole mingi pe...de värk, aga mingi tõrge on. Õnneks klassijuhataja on naisterahvas ja sellega saame ühele poole. Aga iseennast ja seda kiiksu pidin ma küll ületama kui poisile aktusejärgsel õnnitlemisel lilled ulatasin. Aga jumal tänatud! Nagu mainitud, olin ta ainuke õnnitleja ja see lillekimbuke tema ainukesed ja elu esimesed lilled.

Ei oska ma tema eest kosta, kuid mina sain vaatamata kõigele sellest aktusest oma positiivse laengu pikaks ajaks. Sügisel tahtis sinna põhihariduseta õppegruppi pääseda ligi nelikümmend poissi. Vastu võeti viisteist. Lõpuni jõudsid seitse. Ja üksainuke selles rühmast lõpetas kiituskirjaga - minu noor töömees. Vanad mehed muutuvad sentimentaalseks. Proovisin jõuga tagasi hoida silma tekkivat heldimus- ja kurbuspisarat. Seal lõpuaktusel, 1.juulil, siis kui ta teatrilaval oma kiituskirja ja lõputunnistust vastu võttis, seljas T-särk ja jalas käristatud teksased - parimad ja moekamad(?) riided, mis tal selga panna on.

Ka need noored lõpetasid tööstuskooli juunis, kuid 70 aastat tagasi. Palju neist nelja aasta pärast alles on...?

10 kommentaari:

ritsik ütles ...

Mäletan, kuidas selle loo algusest kirjutasid ja mul on hea meel koos sinuga! Mis poiss nüüd edasi plaanitseb teha?

Anonüümne ütles ...

Oh kui tore! Palju õnne teile mõlemale! Ma ka pärast neid esimesi lugusid olen ikka mõelnud vahel, et ei tea, kuidas tal minna võiks... Kahju ainult, et aidata oleks ehk saanud. Mis mõõtudes ta on muidu? Mul nt poja põhikoolilõpu ülikond seisab mõttetult kapis - oleks sellest varem juttu olnud, oleksin pakkunud, ehk oleks sobinud. Kui pikk ta on ja kas turske või kiitsakas sell? Annaksin hea meelega nüüdki ära, kui sobiks, noorel mehel ikka kulub ülikond ära. Kõva poiss igatahes, et riietest numbrit ei teinud - saalisolijad võivad seda rõivastust noortepäraseks originaalitsemiseks pidda. Aga tegelikult - nii tubli poiss ja nii tubli toetaja väärivad mõlemad tunnustust, see väike lillekimp aitab teda ehk elus veel kes teab millistest raskustest üle, sellised asjad ei unune.
Aga ma ikkagi tahaksin ka midagi teha tema jaoks. Rõivaid muretseda? Vaja ainult teada ta mõõtusid. Mu pojal sõpru palju, suuremaid ja väiksemaid, ja nad just hiljuti hoogsa kasvamisega ühele poole saanud, 19-20, küllap igaühel on kodus mõni peaaegu kandmata, aga endale väikeseks jäänud rõivatükk. Mulle saab kirjutada meiliaadressile suvelisa@gmail.com - organiseeriksin midagi kokku, siis peaksime aru, kuidas edasi. Sobiks see? Või tuleks hoopis mingit tööd leida talle, mille eest tasuda saaks, et siis ise saaks vaadata? Selleks oleks jälle kanti vaja teada... Nii tahaks ka kuidagi aidata!

iibis ütles ...

Mina ka mäletan Su esimesi lugusid ja rõõmustan kaasa. Tubli poiss ju!

helle ütles ...

Poisist ja Sinust ka heameel!
On kohe kaugelt aru saada, et poiss on Sulle tähtis. Tore tõesti, et aitad tal elus edasi minna - küllap tast tuleb tubli mees.

Siil ütles ...

Jajah, omandatud ameti võiks kah siinjuures ära mainida, ehk mõni püsilugeja teinekord ostaks teenust või kuuleb pakkumist kuskil mujal ning vahendaks siia.

Nii et mis amet selgeks saadi?

Heli ütles ...

Hea mees oled, Hundi ulg. Arvan, et pead seda teadma.

notsu ütles ...

Tahaks kah kuidagi blogiautorile imetlust avaldada (ja rõõmustan kaasa). nii et see siin on kiiduavaldus.

Hundi ulg ütles ...

Tänan kõiki heade sõnade eest. Astun lava rambivalgusesse ja teen mõõduka, kuid lugupidava kummarduse.

Neid väheseid elegantseid, aga enamjaolt armnaljakaid kummardusi teatrilavalt täissaalile pidid tegema sellel lõpuaktusel kõik lõpetajad. See oli asja teatraalne pool. Sisuliselt läks mul aga hinge selle pisikese põhihariduseta autoremontijate klassijuhataja sõnad: "Haridust teil, poisid, pole, kuid mõistust on paljudel rohkem kui gümnaasiumilõpetajatel."
Loodan, et see mõistus elumere lainetel kaduma ei lähe.

Praegu peame plaani. Noormees varsti täisealine, kuid ehk enne päris iseseisvat elu veel üks aasta kooli. Näiteks liikurmasinad või veoautod.

Anonüümne, tänud abipakkumise eest. Salvestasin Su meili ja kui enam kuidagi ei saa, siis ehk Sinu abiga ikkagi saab. Praegu katsume toime tulla.

Anonüümne ütles ...

No jään meili ootama! Aitaksin tõesti VÄGA hea meelega. Seda mõtet ka algusest peale olen mõelnud, et kas tõesti tee põhiharidusenigi on lootusetult ees püsti? Õhtukool pole variant? Kui vähemalt 17, võtavad sinna ju vastu - saab juba alates 7. klassist. Kui rääkida end nt 8. klassi, kas või proovi peale, ja teha nt 8. ja 9. klass seal läbi - kui kohe 9. ei taheta lasta või see endale liiga raske ehk tundub, võiks ju sammu tagasi võtta. Mõni ametikool on ka, kuhu võetakse põhihariduseta õppureid ja antakse neile võimalus koostöös kohaliku õhtukooliga (mis ju tänapäeval ikka päeviti valdavalt töötavad) ka põhiharidus kätte saada, et siis kutseõppes jätkata põhiharidust eeldaval erialal, mille kõrvalt omakorda saaks ka keskharidust püüda, kui soovi. Üksi oleks ehk raske ennast põhikooliasjadest taas läbi närima hakata, aga kui selline tugi kõrval ja heledam tulevik silme ees -äkki ta tahaks ja tuleks toime? Kui mingi bürokraatia edasiõppimisel takistuseks saab, siis ma arvan, et saaksin ka selles vallas ehk pisut abiks olla. Ei saa ju olla, et kui Eesti Vabariigis noor inimene tahab haridust saada, siis pole see võimalik seepärast vaid, et kunagi on tehtud mingi kaheldava väärtusega otsus. Ehk tasuks proovida, praegu ju aega veel on, vastuvõtt igal pool käib?
Ka asjaajamisel oleksin käsi :).
kasja

kaaren ütles ...

Kyll te olete tublid. Muidugi tuleb noormeest avitada, kui võimalus on. (oma noorusele mõeldes veidi kade, aga heas mõttes, sest järgmisel põlvkonnal peabki parem olema)
Mind rõõmustab, et probleemne lapsepõlv pole noormehest lollpead teinud, vaid tal on oskusi, mõistust ning huvi midagi teha. Kivi kotti & raamat pähe.