Loen Agence France-Presse äsjailmunud artiklit, kuidas meie vaestemajad täituvad noorte peredega. Algab see kirjutis kuidagi nii, et kodutute varjupaiga esik on täidetud lapsevankritega... Ma pole tükk aega, juba aastaid käinud üheski kodutute varjupaigas. Ei teadnudki, et asjad on sedavõrd hullud. Viimati oli sealne valdav kontigent need eluheidikud, kellel endal asjad pisut segamini põhjuse, ajendi ja tagajärjega. Nüüd on aga siis nii, et korralikud noored pered koos väikeste lastega satuvad "paadi alla".Kogu artikli tonaalsus tuletab kuidagi meelde neid aegu kui eesti ajalehtedes kirjutati sellest, kuidas neil seal roiskuvas kapitalismis on kõik halvasti. Vaatamata tahtmatule seosetekkele pean seda kirjutist tänasest Eesti elust vist siiski uskuma, sest kirjutaja on üks meie seast. Ning kirjeldatav kapitalism pole "nende" vaid "oma". Ühes ilusas emakeelses lauluski on sõnad, "lehkav isamaa"...
Veelgi enam pean uskuma selle ajakirjaniku siirusesse tänase olukorra kirjeldamisel, sest pisut vähem kui kaks aastat tagasi on ta ise ütelnud: "eesti ajakirjanikud peaksid otsima rohkem positiivseid lugusid, mis välismeediasse jõudes aitaks tõsta Eesti mainet." Ja nüüd siis nende samade sõnade autorilt selline boratlik mainekujunduse artikkel.
Ma ei saa mööda minna sellest, millise valuga elasin kaasa sama ajakirjaniku peretragöödiale, mis sai laialdase kajastuse meie meedias aasta tagasi. Need ühe inimese tõe ja õiguse otsingud olid liigutavad, kuid lahendust ei toonud. Ei tulnud tõde ega ka seda teist. Aga kibestumist ühe ema hinges vast küllaga. Ning kokkuvõttes on minu ainuke lootus, kõlagu see nii imelikult ja ebaloogiliselt kui tahes, et meie kodutute varjupaikade esikud oleksid, anno 2010 jõulud, tõepoolest täidetud lapsevankritega.
Postitused
9 kommentaari:
Pärnus küll ei ole varjuka õues ühtki lapsevankrit, kindlasti mitte. Aga mujal Eestis... mine sa tea..
Ongi raske uskuda. Seda kurvem kui ühest traagilisest erandist osati artiklisse luua üldistus.
Aga äkki ma sain millestki valesti aru. Artiklit lugesin inglise keeles ja selles kasutatakse terminit "homless shelter". Ja artikli algus on siis selline:
"The entrance to Tallinn’s homeless shelter is full of baby carriages, a testimony to the destitution the recession wreaked on young families in Estonia, a Baltic EU state set to join the eurozone on January 1 amid biting austerity cuts.
Antud juhul on jutt mitte päris kodutute varjupaigast, kus iga asukas saab ainult voodikoha, vaid nn sotsiaalmajutusüksusest, kus peredel on omaette toad.
Pessimist ütleks, et mis seal vahet, igal juhul on olukord ebanormaalne; optimist ütleks, et vanasti paigutatigi noored spetsialistid esmalt ühiselamusse, kuni korterijärjekord nendeni jõudis...
Juhtusin ka Eesti oma lehtedest lugema, et kodutute varjupaigas toiduabi jagamisel olid abi saamas/tahtmas paljud noored emad lapsevankritega. vist oli sellest ka teles juttu.
Anonüümsed,
Tõlkeküsimus muidugi jääb. Prantsuse keelne termin ehk selgitaks asja, kuid english... Sotsiaalmajautusüksus = ???
Tegelikult on s...ks kurb, kui lapsed saavad oma esimesed teadlikud mälestused seegi ukseesisest.
Ning teie kommentaaridest sain julgustust, et kibestumine ei murdnud seda autorit.´
Ega see uudis nii p6rutavana ei tulnudki. Kui reisides kohtame noori paarikesi, siis nende rahaga ymberk2imine on juba vastav. Valdavalt joonduvad nad emotsioonidest ja ostavad asju, mida pole vaja, kuid nende palk antud hetkel lubab seda. Puudub arusaamine alternatiivkulust ning aktsepteerimine tegelikkusega, et k6ik p2evad pole vennad.
Headel aegadel saavad k6ik hakkama, aga kysimus on halbades p2evades. P6hikoolikaaslane teenis k6rgaajal lihttoolisena 17 000 EEK kuus ja v6ttis tarbimislaenu 200 000 EEK, sest pangad ju andsid. Midagi asjalikku ei saanudki osta selle eest, kulus lihtsalt elamisele.
Noored vast olidki selle majandusliku "hiigelaja" suurimad kannatajad. Iseseisva ja teadliku elu algus sattus aega, kus kõik näis minevat aina paremaks. Ning ka meie, vanem põlvkond ei osanud hoiatada, et tõusule järgneb langus.
Kust kohast meie aga seda pidime teadma? Eks ikka oma vanavanemate järgi, kellel kapinurgas oli ikka varutud pisut soola, suhkrut, tikke ja lambiõli...
Me teadsime, arvasime & rääkisime kah, aga kesse kuulas. Kuulati seda, kes karjus kõige kõvemini - väikese hariduse, aga kõva häälega asjadeaustaja ning prändikummardaja, turunduskeenius ja majanduskasvuime.
Skeptiline, aga täiskasvanute suust kuulata "aga me arvasime" on veider.
ANOREKTIKU VAATENURGAST ON SEE ÕUNAPILT...
Postita kommentaar