Ärita ärimehe juhtum

Vaevalt, et keegi pööras 1987. aasta 28. aprillil tähelepanu sellele autole, mis peatus sammastega maja juures Narva maantee alguses. Musta värvi sõjaväe numbrimärkidega autosid seisis siin alalõpmata ja seega oli see kõik vähehuvitav nii kõnniteel ruttajatele kui trammiaknast väljavaatajatele. Kedagi ei huvitanud ka autost väljujad, kes sisenesid hoonesse. ENSV Sõjakomissariaadi uksest käidi tööpäevadel pidevalt sisse ja välja, nii vormis kui tsiviilriietes. Need tulijad olid aga pisut erilised. Korrapidaja vineerletist marsiti mööda kui tühjast kohast, ei peatanud neid ka sõjakomissari kabineti vastuvõtutoa sekretär. Nendel meestel polnud viisakusavaldusteks ja sõjaväeliseks etiketiks aega - töö vajas tegemist. Vastavalt saadud korraldusele toimus sellel päeval ENSV sõjakomissari Roomet Kiudmaa kabineti läbiotsimine.

Kuidagi umbes niimoodi võiks alata mingi episood filmistsenaariumis või peatükk tõsielu rekonstrueerivas romaanis, lugu ühest koloriitse saatusega mehest. See jutt ei ole aga mitte Roomet Kiudmaast, kunagisest NSVL relvajõudude noorimast kindral-majorist, ENSV sõjakomissarist. Kuigi ka tema vääriks oma lugu. Seda juba kasvõi seetõttu, et sõjaväeprokuratuur hakkas tema toimikusse materjali koguma ajal kui mees ise oli ajutiselt komandeeritud Tšernobõli, tuumakatastroofi tagajärgede likvideerimist juhtima. Antud episoodis huvitab meid hoopis üks isiklik toimik, mille läbiotsijad tollel päeval Roomet Kiudmaa kabinetist koos muude dokumentidega kaasa viivad. Selle toimiku kaanele on kirjutatud nimi, Эйсмаа Андрес Эльмарович.

Nende eesti perekonnanimedega toimusid vene ajal mõnikord metamorfoosid. Esmalt kirjutati need eesti keelest ümber kirillitsasse, siis "tõlgiti" nimed taas maakeelde, tulemus pandi jälle vene keelde jne. Nii ka selles ühes ja samas asjas esineb üks ja ainus Andres Elmari poeg, kuid kord on ta Eismaa, siis Eismjae, aga tegelikult on tegemist Andres Eesmaaga. Arvatavasti olid sõjaväeprokuratuuril käed tööd täis sõjakomissari tribunaliasja "traageldamisega", seepärast antakse mõned asjad järelvalvemenetluseks tsiviilprokuratuuri. Andres Eesmaa toimik saadetakse augustis Tallinna Mererajooni prokuratuuri kontrollimaks, kas mees pole kõrvale hoidunud sõjaväeteenistusest Nõukogude Armees. Igal juhul on see pisut delikaatne teema. Andres Eesmaa on olnud aastaid komsomoli kõrge funktsionär, ELKNÜ Keskkomitee asjadevalitseja. Järelvalve toimiku avamisel töötab ta aga nomenklatuursel ametikohal, Tallinna Hotellikoondise peadirektorina.

Mõne aja möödudes teeb sõjaväeprokuratuur järelpärimise uurimise tulemuse kohta. 1988. aasta alguses saadabki Mererajooni prokurör, nooremõigusnõunik (pärastine EV Sisekaitseakadeemia rektor) Priit Männik järelvalvetoimiku 122KT-87 Klooga garnisoni sõjaväeprokuratuuri prokurörile. Ei tea, kas meeltesegaduses, kuid kaaskiri on millegipärast koostatud eesti keeles. Seepärast peab reamees Ruslan Murtazin tõlkima eestikeelse teksti vene keelde, andes oma tõlkele tavapärase allkirja selle kohta, et ta on teadlik vale tõlke esitamise eest ettenähtud karistusest - vabaduskaotus kuni üks aastat.

Ma ei usu, et Eesmaa ise oli üldse teadlik, et prokuratuur tunneb huvi tema pisut segastest suhetest Nõukogude Armeega. Siiani oli ju kõik läinud elus suurepäraselt, ka sõjaväega. Kutsealusena, pärast keskkooli lõpetamist, astus ta Tartu Riiklikku Ülikooli õppima rahandust ja krediiti ning seoses sellega sai sõjaväkke kutsumisel ajapikendust. Oli igati aktiivne üliõpilane, kommunistlik noor, viimasel koolisuvel juba EÜE Väinamere regiooni komissar. 1977. aastal astus NLKP liikmeks, oli ka lühikest aega üilkooli komsomolikomitee palgaline töötaja. Pärast töötas juba ELKNÜ keskomitees, ikka üliõpilaste ehitusmaleva liinis - kolm aastat komissarina ja olümpiaaastal EÜE komandörina. Siis tehti ettepanek jääda tööle keskkomitee asjadevalitsejana. Just siis, järjekordse ankeedi täitmise ajal pöördus ta ise sõjakomissariaati, et kuidagimoodi saaks ka need sõjaväepaberid korda. Asjaolu, et ta tegi seda koheselt pärast 28. sünnipäeva, mis vabastanuks ta ea tõttu automaatselt tegevteenistusse kutsumisest, võib ju pidada lihtsalt kokkusattumuseks.

EÜE aeg oli Andrese elus ehk üks õnnelikumaid aegu. Vandenõuteoreetikud räägivad palju Eesti Üliõpilaste Seltsi "pikast ja karvasest käest" meie iseseisva riigi elu korraldamisel. Mina arvan, et see väide on tugevalt liialdatud. Isiklikult usun aga hoopis enam Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva semuliikmeskonna olulist rolli meie ühiskonna kujunemisel viimase kahekümne aasta jooksul. Rühmajuhtide, regioonistaapide ja keskstaabi liikmete, ka lihtsalt malevlaste võrgustik on kindlasti olnud paljudele täna toetuseks ja abiks nii töös kui isiklike asjade ajamisel. Ka Eesmaa teed ristuvad aastaid hiljem mitmete kunagiste "tema aja" malevakaaslastega, näiteks endiste peastaabi liikmete Olari Taali ja Harri Veeringu omaga. Aga tagasi kaheksakümnendatesse.

Võib olla hilisematel aastatel häbeneb Andres Eesmaa nendest ilusatest maleva- ja komsomoliaastatest muude pisiasjade kõrval kõige enam seda fotot ( siit):

Kohtutoimiku foto: Andres Eesmaa tuvastamas kurjategijat Viktor Niitsood, kes noortemajas sõimas tähtsaid komsomolitöötajaid "komudeks"

1980. aasta aprill. EÜE komandör Eesmaa, maleva komissar Mart Raik ja ülejäänud seltskond napsitavad Tartu noortemajas "Sõprus". Ajendiks on Noortemaja direktori Riho Illaku sünnipäev. Samahästi oleks võinud tähistada ka Andrese enda või seltskonnas olnud TRÜ komsomolijuhi Madis Kallioni sünnipäeva - kõik kolm on sündinud aprillis. Seekord juhtus lihtsalt Rihol olema "ümmargune" sünnipäev. Viies noor mees oli veel, ülikooli komsomolikomitee palgaline asesekretär Valev Plato. Õnnetuseks sattus "lipsustatud" noorte seltsimeeste kõrvallauda "kampsunitega katlakütjate" seltskond, teiste hulgas Viktor Niitsoo. Sellest paljukirjutatud sõnasõjast sai hiljem üks Viktor Niitsood ja tema meelsust iseloomustav episood Niitsoo ideoloogilisel kohtuprotsessil. Tasakaalustatust silmas pidades olgu lisatud, et umbes viisteist aastat hiljem pissib taasiseseisvunud Eesti parlamendisaadik Viktor Niitsoo oma teisitimõtleja renomee täis ühes Tallinna hotellis. Asi seegi häbeneda.

Jah, paljudel juhtudel me ei aimagi, milliseid toimikuid nendel aegadel meie kohta koostati. Ise tean, et kusagil arhiivis on minu väljasõidutoimik, mille vastu pole mul olnud mingit huvi. Ükskord tahaks aga küll lugeda oma kadunud ema väljasõidutoimikut, et teada saada, miks teda, kuue lapse ema, ikkagi ei lubatud korduvatele taotlustele vaatamata enne surma külastada korraks vaid oma õdesid, venda ja ema. Seega ikkagi arvan, et ka Andres Eesmaad ennast selles sõjaväeasjas ei tülitatud. Mererajooni prokuratuur tegi mõned järelpärimised ja leidis, et midagi kriminaalset asjas pole. Eesmaa kaasus oli selline imelik juhtum. Prokuratuuri toimikus leiduv spravka fikseerib kiretult, et kutsealuse Andres Eesmaa toimik pole säilunud, samuti ei ole ülikoolis säilinud Eesmaa õpingute ajast mingeid sõjalise algõpetuse kateedri dokumente. Küll on teada fakt, et üliõpilane Eesmaa hoidus kõrvale õpingutest sõjalise algõpetuse kateedris. Tuvastatud on see, et ELKNÜ Keskomitee vastutav töötaja Eesmaa elas Tallinnas sissekirjutuseta, seejuures Tartu sõjakomissariaadist ennast arvelt maha ei võtnud ja Tallinnasse ennast arvele ei pannud. Üheski nimekirjas esmase nõukogude ohvitseri auastme saamiseks kodanik Eesmaad ei figureeri;... Kokkuvõttes selline "otsad vees" ehk ehtvenelaslik bardak-juhtum - proovi midagi tõestada kui pabereid ei ole. Pealegi kommunist Eesmaa ju ise pöördus ELKNÜ Keskkomitee töötajana sõjakomissariaati palvega selgitada arusaamatust, miks pole talle omistatud Nõukogude Armee reservohvitseri auastet. Aga võib olla oligi segaduse põhjuseks see ladina tähestik ning kirillitsa - Eesmaa, Эйсмаа, Эйсмяе...

Ning kellel enam oligi aega tegeleda mingi Andres Eesmaaga. Juba oli alnud fosforiidisõda, MRP-AEG ning Hirvepark, IME ja kõik see muu. Sündmused arenesid sellises tempos, et igaüks ise, sealhulgas ka prokuratuuri töötajad, pidi vaatama kuidas omadega puhtalt välja tulla. Andres Eesmaal oli uue aja saabumisel hea hüppelaud. Ühe teise kindralmajori poeg, Raivo Vare kutsus ta ENSV Ministrite Nõukogu asjadevalitsejaks (asetäitjaks?). Pärast seda tuli kasuks varasem töötamine Hotellikoondise peadirektorina. Kutsus ju tema omal ajal Toomas Sildmäed Olümpia hotelli juurde looma ühisettevõtet. Sildmäe ei unustanud, kes teda järje peale aitas ning kutsus omakorda Eesmaa tööle erastatud Finest Hotel Groupi oma asetäitjaks. Mingil ajahetkel oli Eesmaa päris ligidal päris suurele rahale - siis kui ta oli Hansatee/Talllink direktori asetäitja. Lihtsalt ta valis vale poole, Enn Rohula paadi ja seekord kaotas mängu. Hädast aitas aga välja malevakaaslane EÜE keskstaabist, Olari Taal, kes pani Eesmaa juhtima Hoiupanga Liisingut. Kui ka see suurele rahale ligiolev võimalus kadus, tuli päästerõngaks jällegi töö nõukaaegses Hotellikoondises. Kunagi erastati sellest asutusest üks osakond, millest sai AS Hotronic ja Eesmaa oli jällegi juhtival tööl. Taasiseseisvunud Eestis istus kunagine malevakomandör mitmete ettevõtete nõukogudes. Ajakirjandus hakkas Andres Eesmaad tituleerima lugupidavalt ärimeheks, kuigi Eesmaa ise rõhutas korduvalt, et temal endal ühtegi äri ei ole, teda lihtsalt kutsutakse igasugustesse nõukogudesse ja juhatustesse. Selline ärita ärimees.

Meedia kõrgendatud tähelepanu pälvis Andres Eesmaa muidugi sellega, et ta hakkas kunagise kamraadi Riho Illaku eeskujul korvpallimänedžeriks. Tunnustus saabus ruttu. Eesmaa juhitud korvpalliklubi TTÜ/A.Le Coq võitis 2003. aasta sügisel Eesti korvpallikarika.

Foto siit

Klubi pidamine on teatavasti kulukas. Üha sagedamini tuli raha laenata, miljoneid. Eks seepärast tekkiski Eesmaal soov, tema hinnangul perspektiivsena näiva võimaluse avanedes, alustada lõpuks tõsiselt päris oma äriga. Tagantjärgi tundub see ärivõimalus muidugi "Nigeeria kirjana". Tõeline äriedu saabub teatavasti riskides. Seepärast haaras Andres Eesmaa kinni kellegi Urmas Tiiveli jutust, et kusagil on mingi Ühtne Püha Katoliku ja Apostellik Õigeusu Kirik, kes on valmis Eestisse investeerima sadu miljoneid kroone. Võlad kasvasid aga miljonid mitte kuidagi ei saabunud. 2003. aasta 29. detsembril leitakse viiekümneaastase Andres Eesmaa kuulihaavaga surnukeha oma töökohal, kabineti diivanilt. Kõrval on ta isiklik relv ja laual pikk hüvastijätukiri. Uurimine tuvastab, et tegemist on enesetapuga. Kuid see on juba teine toimik.

**********

Internetioksjonidele on müügile saabunud esimesed jõustruktuuride toimikud. Esialgu on kaubaks need suhteliselt "süütud". Kõiki huvitavad aga need päristoimikud, KGB omad. Mis segastel aegadel olevat küll Venemaale viidud, mõnede arvates aga osa nendest on siiski kusagil siinsamas Eestis tallele pandud. Ning küll ka nende toimikute müügiaeg veel saabub. Aga kes teab, ehk neid müüakse juba nüüdki. Muidugi mitte oksjonidel, vaid asjaosalistele endile, ei tea, mis summade või teenete eest.

Andres Eesmaa toimik, kus ei midagi kompromiteerivat, on ühel oksjonil müügis alghinnaga 60 dollarit.