Talvelõkked

Kui ma siia tulin, siis kaks meetrit maja seinast hakkas võsa. Lõikamine ja juurimine oli küll vaevaline, kuid äärmiselt põnev. Iga ruutmeeter võidetud maad avas uusi vaateid. Võsa oli sedavõrd tihe, et kui müüja tütar, minust pisut vanem inimene, pani südamele, et ma ta ema istutatud tamme maha ei saeks, siis muidugi innukalt lubasin seda. Tegelikult leidsin aga selle üle viiekümneaastase tamme võsast ülesse alles järgmisel aastal.

Mul peaks olema kahju kui palju kütet sai lõkkes põletatud. Esimesel aastal panin lõkked põlema augusti esimesel nädalal ja need põlesid kuude viisi - viimane kustus alles pärast jõule. Kuid seesama praktiline pool ütleb, et oleks ma seda vibalikku võsa veel sorteerinud ja tükeldanud eraldi kütteks ja lõkesse, siis ega ma eriti kaugele poleks jõudnud. Pealegi oli kärsitus ja avastusrõõm suurem praktilisest meelest. Nüüd võin öelda ja tean, et mu hooldataval krundil on kümmekond põlispuud, sellised, millel aastaid ikka rohkem kui sada. Kui ma aga alustasin, siis oli iga sellise puu leidmine tihedas võsas tõeline rõõm, mis innustas järgmisel päeval varavalges taas uutele avastustele. Siiani on meeles emotsioon kui sain avada valgusele ühe vana, neljameetrise ümbermõõduga saarepuu. Noh, ja neid allasajaseid puid, paarikümne aasta vanustest rääkimata, neid ma pole lihtsalt viitsinud kokku lugeda.

Võsa ja lõkkeid jagus ikka mitmeks aastaks. Aja jooksul on neid lõkkeid olnud sedavõrd palju, et küllastusest olen loobunud "kohustuslikust" jaanitulest. Küll aga on mul tekkinud oma traditsioon - talvelõke. See on üks ütlemata müstiline ja hingepuhastav kogemus kui jõulude ajal või uusaastal sumpad soojast toast läbi paksu lume külma talveöösse ja süütad valguse pimedusse.

Ega võsa ei lõppe kunagi, ta on visam kui inimene. Kaks selle aasta lõket jäävad ootama pimedat detsembrit. Aga maja ise? See on seal taamal, kust paistab ühe kolmekümnemeetrise kuuse tipp.