reede, 8. oktoober 2010

Talvelõkked

Kui ma siia tulin, siis kaks meetrit maja seinast hakkas võsa. Lõikamine ja juurimine oli küll vaevaline, kuid äärmiselt põnev. Iga ruutmeeter võidetud maad avas uusi vaateid. Võsa oli sedavõrd tihe, et kui müüja tütar, minust pisut vanem inimene, pani südamele, et ma ta ema istutatud tamme maha ei saeks, siis muidugi innukalt lubasin seda. Tegelikult leidsin aga selle üle viiekümneaastase tamme võsast ülesse alles järgmisel aastal.

Mul peaks olema kahju kui palju kütet sai lõkkes põletatud. Esimesel aastal panin lõkked põlema augusti esimesel nädalal ja need põlesid kuude viisi - viimane kustus alles pärast jõule. Kuid seesama praktiline pool ütleb, et oleks ma seda vibalikku võsa veel sorteerinud ja tükeldanud eraldi kütteks ja lõkesse, siis ega ma eriti kaugele poleks jõudnud. Pealegi oli kärsitus ja avastusrõõm suurem praktilisest meelest. Nüüd võin öelda ja tean, et mu hooldataval krundil on kümmekond põlispuud, sellised, millel aastaid ikka rohkem kui sada. Kui ma aga alustasin, siis oli iga sellise puu leidmine tihedas võsas tõeline rõõm, mis innustas järgmisel päeval varavalges taas uutele avastustele. Siiani on meeles emotsioon kui sain avada valgusele ühe vana, neljameetrise ümbermõõduga saarepuu. Noh, ja neid allasajaseid puid, paarikümne aasta vanustest rääkimata, neid ma pole lihtsalt viitsinud kokku lugeda.

Võsa ja lõkkeid jagus ikka mitmeks aastaks. Aja jooksul on neid lõkkeid olnud sedavõrd palju, et küllastusest olen loobunud "kohustuslikust" jaanitulest. Küll aga on mul tekkinud oma traditsioon - talvelõke. See on üks ütlemata müstiline ja hingepuhastav kogemus kui jõulude ajal või uusaastal sumpad soojast toast läbi paksu lume külma talveöösse ja süütad valguse pimedusse.

Ega võsa ei lõppe kunagi, ta on visam kui inimene. Kaks selle aasta lõket jäävad ootama pimedat detsembrit. Aga maja ise? See on seal taamal, kust paistab ühe kolmekümnemeetrise kuuse tipp.

6 kommentaari:

ritsik ütles ...

vaade nagu Toomas Vindi maalil :) ja kui lõke põleb, siis on tunne nagu muumitrollide raamatus, kus talvisel pööripäeval lõket tehti.
meie oleme aastaid kreegivõsaga võidelnud ja peaaegu on võit käes.

Emmeliina ütles ...

kui suur õu, õieti park peaaegu!

lõkked on maailma paremad ja ilusamad asjad. Sügisel ja talvel eriti. Istud ja tunned kuidas kõik maailma kurjus põleb lihtsalt olematuks...

kaaren ütles ...

(kargleb suurest rõõmust, sest miski pole ilusam kui niidetud maa & suured puud!)

Hundi ulg ütles ...

Ausalt öeldes see "pargi" osa jääb sealt kuuse ja maja juurest teisele poole. See pildil on niisama - sellise suurusega puid ma ei loegi...

thela ütles ...

Võtab heas mõttes kadedaks. Oma 3,5 hektarist oleme võsavabaks saanud enam-vähem hektari. Sest võsalõikamine on üks asi, väljajuurimine aga midagi sellist, millega omal jõul toime ei tule.

Adams Kevin ütles ...

Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: (amaah.credit.offer@gmail.com). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.