Kirjade karp, 2

Kloogal, 17.augustil 1946

Laupäeva õhtul

Leidakene kallis!

Laupäeva õhtul lauluga läksin pruuti vaatama. Aga ära ikka mine, muidugi kirjaga, kui ta sind ei armasta. Leida, miks vaikid ja ei reasta ühtegi kirja mulle? Ootan Sult iga päev ridu, kuid nad tõesti ei jõua minuni. Kas siis tahad ära lõpetada kõik selle meie vahelise tutvuse? Mul küll sarnast mõtet ei ole, hoopis vastupidine - said ju eelmise kirja kätte. Seal kirjutasin kõik südamelt, mis mõtlesin ja kui Sina kõigega nõus oled, siis on tõesti hästi.

Lõpetasin praegu vahtkonna kohused ja peale seda kohe reastan Sulle. Ja kellele siis ikka laupäeva õhtul reastada kui oma kõige kallimale. Sest tead, raske on unistuste maailma kõike seda jätta, mida kunagi oled üle elanud elus tegelikult. Olid ju need mälestused sügavalt meelde jäävad, mis elasime üle Sinu pool ja Jänedal. Ah, kui neid kõiki veel meelde tuletada ja parem kui jälle otsast alata, siis elaks kui lõpmatuses õnnelikkuses. Kuid unistada kõigest sellest on kurb ja raske. Vaimusilmas jooksevad need pildid kui kinolinal ja nagu nad oleks kõik eile olnud. Tegelikult aga mitu kuud tagasi. Varsti siiski uuendame neid jälle - vabanen sõjaväest sügisel. Siis tuleb lõbutseda ju mitme aasta eest. Sina sõidad ju minu poole veel selle kuu sees. Muuseas, mul kahe nädala pärast sünnipäev, 5. septembril. Juba 24 aastat turjal. Tükk vana poissi. Ei taha mõeldagi nendele aastatele, millest pole mitte midagi kasu olnud. Kõige paremad kuus aastat 18-24 on möödunud nii nagu poleks olnud. Ainult oli kõige toredam aeg kolm kuud mineval aastal, mis küll kunagi ei unune meelest.

Nüüd peaks kirjutama veidike enda elust. Pole küll temast midagi kirjutada, ikka igapäevane sõdur. Ja mingisugust lõbu pole siin ka. Pidusid vahel korraldatakse aga pole veel peol käinud siin. On palju vene tütarlapsi siin, sellepärast ei huvita. Viina pole enam ammugi joonud ja üldse on ta vähemaks jäänud. Ei mõtlegi enne võtta kui sünnipäeval, siis muidugi päris korralikult. Tore ikka veeta sünnipäeva üheskoos Oskariga, kellega siis veedame mõned tunnid juttu ajades. Heinost ei tea ma midagi. Ega Sina, Leida, juhuslikult tema aadressi pole omanud. tahaks talle kirjutada ja kuulda, kuidas tema elab.

Millest siis veel peaks kirjutama, pabergi hakkab täis saama. Mõtted kah peaaegu kõik kokku korjatud. Aga neid peab ju teiseks korraks ka jääma. Kuidas elavad teised sõbratarid? Kõigile neile palju tervisi: Erikale, Marthale, Virvele. Ära unusta tervitamata ka ema. Jään ootama Sind või kirja. leia aega alati ühele sõduripoisile.

Kõike head

Endel

*************************************************************************************

Need kaks sõjameest, Raimund ja Erich olid arvatavasti Endliga samal ajal Kloogal. Nemad juba siis kodus, kuid Endel ikka veel seal.

(foto pärit siit)