Vaevalt, et kaheksaaastane Artjom Saveljev sellest unistas. Ühelt poolt oli ta kindlasti rõõmus, et teda tahetakse. Teisalt loomulik hirm ja teadmatus eesootava suhtes. Ma ei usu, et Venemaa Primorje krai ametiisikud ja kohus oleksid teinud tahtlikult midagi valesti. Eelmisel sügisel andsid nad nõusoleku Artjomi lapsendamiseks USA-sse. 27-aastane meditsiiniõde, üksinda kümne aastast poega kasvatav ameeriklanna Tory-Ann Hansen oli täitnud kõik vajalikud sisulised ja vormilised nõuded, et saada Artjomi kasuemaks. Artjom oli senini kasvanud Partizanski linna lastekodus, kuhu ta oli sattunud pärast oma bioloogilise ema vangistamist.
Poisi uuel kodumaal ja perekonnas ei läinud aga kõik päris nii nagu pidanuks. Imelik, et poiss ei käinud koolis ja arvatavalt ei tegeletud temaga ka koduõppes. Kindlasti ei ole Tory-Ann Hansen teeninud ära avalikku hukkamist meedias selle eest, et tal ei tekkinud kasupojaga nende loetud kuude jooksul hingelist sidet. Paratamatult seda juhtub adoptiivperedes. Küll aga on jahmatanud kõiki see, mida kasuemana ebaõnnestunud noor naine otsustas ette võtta. Eile pani ta lihtsalt Artjomi üksinda lennukile ning saatis Venemaale tagasi. Saatis tagasi nagu tagastamisõigusega kauba. Ta oli kellegiga 200 dollari eest kokkuleppinud, et see võtab "kauba" lennukilt vastu ja toimetab ametivõimudele. Praegu viibib Artjom kvalifitseeritud psühholoogide ja meedikute järelvalve all.
Venemaa ametivõimud otsustasid täna, et sulgevad määramata ajaks oma laste adopteerimisvõimaluse Ameerika Ühendriikidesse. Kahtlemata tegeleb juhtumiga ka USA pool. Konkreetse kaasuse puhul on spekuleeritud ju ka sellega, et "kasuema" adopteeris lapse võimalike sotsiaaltoetuste saamiseks.
Ma olen alati imetlenud neid inimesi, kes võimaldavad vanemateta lastele kodutunde. Avavad oma südame, aga ka rahakoti võõrastele lastele, annavad lootusi ning unistusi, olgu see kuitahes raske. Meie siin Eestis pole ammu enam postkommunistlik ühiskond, Ida-Euroopa vaene riik, kes ei saaks ise oma orbudega hakkama. Vaatamata sellele ja ometi on meilt viimase kümne aasta jooksul adopteeritud välismaale umbes 300 last. Mõnede laste tegemistest saame osa nende vaprate kasuvanemate blogidest, millest mõned olen lisanud ka oma avalikku blogirulli. Kui oleksin usklik, siis palvetaksin, et kõigil välismaale adopteeritud lastel ja ka nende kasuvanematel läheks hästi. Et keegi ei peaks tundma ennast selliselt nagu seda hetkel tunneb äratõugatud väike Artjom kusagil Moskva haiglas. Et meie ametnikud ja kohtunikud oleksid selles küsimuses tasemel.
P.S. Olen teadlik isikuandmete avalikustamisest ja seonduvast, eriti kui tegemist on alaealisega. Paratamatult on Artjomi lugu eeldatavalt koos kõigi andmetega kättesaadav nii Venemaa kui muu maailma meedias.
Postitused
8 kommentaari:
Tead, mis selle loo juures on kõige judinaidtekitavam? Kohe, KOHE leidub ka Venemaal kümnete kaupa peresid, kes vaest Artjomi tahavad lapsendada. Enam kui pooltel neist on sügavamaks põhjuseks mitte soov saada omale laps, mis peaks olema adopteerimissoovi esmane ja eelistatavalt ainus põhjus, vaid tahtmine ise nö pildile pääseda. Teine ja sama halb lapsendamise motiiv on kaastunne. Lapsi ei saada kaastundest, samuti ei tohiks lapsendada neid sel põhjusel.
http://edition.cnn.com/2010/US/04/09/us.russian.adoption.return/index.html?eref=igoogle_cnn
Päris sünge lugu tegelikult ja fakt, et lapse pärisema on vanglas, on muidugi ka kõnekas.
Omades pisut kokkupuudet lastekodulastega, ei ole ma nii idealistlik ega arva, et sealt mingit psühhotraumat tekkis lisaks sellele, mida ta võis juba algsest kodust ja geenidega kaasa saada.
Omaette teema on muidugi see, miks see pere sellise taustaga lapse üldse võtta riskis. Inimesed on ikka vahel väga sinisilmsed.
Selles vanuses võib kutt olla juba vägagi väljakujunenud isiksus.
Minu pikaajaline naaber oli pere, kellel laps lastekodus. Joodikud, räpased, pidevad kaklused jne.
Kutt ei püsinud nädalat ka lastekodus, sest seal pidi korda pidama, koolis käima ja reeglid olid. Kohalik konstaabel viis kuti Keilasse SOSi koos sotsiaaltöötajaga ja enne kui ta ise tagasi oma laua taha sai, oli kutt alevis jõlkumas. Varastas, peksis vanainimest et pensionit kätte saada, toksikomaan oli kah lõpuks. Kui ükskord 18 sai, oli paturegister nii pikk, et kohe kukkus kinni.
Vähesed rabelevad oma keskkonnast välja, isegi siis kui nad on perest eraldatud ja lastekodusse toodud. Meil oli töökoha kaudu pikka aega kontakt ühe lastekoduga, seega mu kogemused ei priirdu vaid oma naabriga. Väga rasked lapsed on need ja sageli pole lasekodul finantse ega eriharidust, et neid aidata. Seal on väärkohelduid ja tänavalapsi jne. Neid, kes väikelastekodust edasi lastekodusse lähevad, on vähe.
Mul on raske ette kujutada inimest, kes võtab näiteks varjupaigast koera (teades ju ette, et tegu pole koolitatud ja tõutunnustega pontuga) ning seejärel leiab, et loom erineb pesupulburireklaamide ja perefilmide omadest ning viskab ta kodust välja.
Kaamos, muuseas, ma ei arva, et kaastunne on põhimõtteliselt vale põhjus lapsendamiseks - kaastundlik inimene on orienteeritud probleemide lahendamisele. Seda enam, et kaastunne kombineerub ju ikka teiste põhjustega ka.
Olen just siitsamast blogist edasi klikkides jõudnud hästi ausatele lapsendamisblogidele. Ka sellistele, kus räägitakse sellest tavaliselt mitteafišeeritavast poolest. See naine ei olnud ilmselt selleks lihtsalt valmis ega osanud ka abi küsida. Lapsendamine on topelttöö võrreldes omaenda lapse kasvatamisega, fantastiliselt tublid on need inimesed, kes selle ette võtavad ja ära teevad. Ja kui see saab alguse kaastundest, pole see mitte vähem asutamist vääriv.
Arvan siiski, et kaastunne esimese põhjusena oleks lapsendamisel väär. ("Üldiselt ma lapsi ei ole oma elusse plaaninud, aga mul hakkas seda lugu kuuldes temast NII kahju ja sellepärast...")
Ma olen ise ka servapidi kokku puutunud lastekodulaste, heidiklaste ja lapsendamistega ja tean, et kahe pisikese sulistiivakesega amorinäolisi põngermanne nende seas ei ole, aga kaheksandal eluaastal on kedagi natuke lootusetute hulka liigitada. Lapsed ei rabele oma olukorrast ise välja. Neid on sealt vaja kõrvupidi välja tõsta (see pole üleskutse vägivallale :)).
Austraalias ei ole yhtegi lastekodu ega muud s22rast institutsiooni. Lapsetahtjaid on rohkem kui "kaupa". Seda ilmselt p6hjusel, et toetusrahad on niiv6rd suured. Olgu 2ra mainitud, et ega USA Austraaliast v2ga erine (yhiskonnamudelina).
Loos oli v2lja toodud, et lapsendajaks oli med6de. Paratamatult tahaks ehk uskuda, et nood ametikandjad on m6nes m6ttes yllamad, puhtamad, kohusetundlikumad jne. Jama!!! Enamus naisi tahab med6eks USAs saada, sest see on yks k6rgemaid palku minimaalse 6ppeaja eest. Kui USAs raamatuid myysin, siis yheks mu kliendiks oli pereema, kes oli r2pakuse ja hoolimatuse n2idiseksemplar.
Koguge paar s6pra kokku, v6tke kommi-kypsist-puuvilja kylakostiks kaasa ning minge m2ngige m6nes turvakodus lastega paar tundi. V2ga positiivse emotsiooni saab.
Valdav arvamus on, et turvakodus (koht, kuhu viiakse t2navale sattunud lapsed) on koos murjamid, p2tid ja ilmselt visuaalselt ka mitte k6ige ilusamad lapsed. Yldiselt on seal v2ga armsad lapsed, kes p2ris kiiresti yles sulavad ja kallistusi ja t2helepanu vajavad.
Olen s6pradega aastaid igakuiselt n6nda m2ngimas k2inud ja 99% itulijatest saavad positiivse emotsiooni k2igust. Sa ei pea kaastundest endale lapse adopteerima, Sa v6id ka lihtsamalt head teha :)
Kaamos, ma ei mõelnudki, et kaastunne peaks olema ainus motiiv. Aga motiivide hulgas, miks mitte.
Ma ei iriseks mitte niivõrd kaastunde kui motiivi kallal, kui selle kallal, et inimene ei tunne iseennast ja ei oska ETTE näha kõiki lapsendamisega kaasnevaid kohustusi ja isegi katsumusi.
Tegelikult ei saa ju ükski, ka parim, kontroll näha inimese motiive põhjani ning on üsna suur tõenäosus, et see lapsendaja valetas eelkõige endale, et ta tõesti tahab last. Reaalsuse ja selle probleemidega silmitsi seistes aga osutus soov siiski liiga nõrgaks.
Kardetavasti pole ka ühtegi süsteemi ega kontrolli, mis sellised juhtumid täielikult elimineerida suudaks. Kahjuks.
Sest kannatavad tegelikult ju ka teised lapsed ning teised potentsiaalsed lapsevanemad, kes ei ole end enne lapsendama asumist valesti hinnanud.
Postita kommentaar