Idealistid, karjeristid ning muidu lollid ja pätid

Hirmsasti tahaks juba Marju Lauristini kirjutatud ja kirjutamata raamatut lugeda. Mind on pikka aega vaevanud läbitunnetatud tõe otsimine, et mis siis ikkagi meiega kolmekümnendatel ja neljakümnendatel tegelikult juhtus. Kuidas see riik maha mängiti ja kes millist rolli pealkirjas toodud variantidest mängis. Meie praegune aktsepteeritud ajalooline doktriin on miskitpidi jälle kreenis. Ning eks järgmised viiskümmend aastat ei tohi kooliõpikutes ega ka muidu avaldada ja rääkida teistsugust tõde ilma, et sind rahvavaenlaseks tembeldataks. Minul pole seda pooltsajandit aga kusagilt võtta, et siis kuulata ja lugeda meie ajaloo kolmandat versiooni.

Kusagil intervjuus oskas tütar Marju seletada lahti ema Olga Lauristini "käitumiskoodi" tollastes sündmustes. Mina mõistsin seda seletust suurepäraselt. Eks see tõde koorus vist ema ja tütre paljudest õhtustest köögivestlustest. Isa Johannes Lauristini mõistmisega on tütrel kindlasti raskem. Polnud ju võimalust temaga rääkimiseks, jääb ainult see, mida temast ema rääkis. Johannes on minu arust saanud rahva sõimu ka kõige rohkem ja ehk ka pisut põhjendamatult. Lihtsalt meil kõigil on meeles need õõvastavad kroonikakaadrid. Mis aga toimus enne ja pärast kaamera käivitamist, seda me päriselt tegelikult ei tea. Ning kogu see jutt ei ole mõeldud selles "vanemate patud nuheldakse" võtmes. Ega ka selles "vaatamata, et su isa oli imelik, armastame me sind ikkagi" pugemises. Marju Lauristin on selleks vägagi respektaabeline daam, kes on juba aastakümneid tagasi kasvanud eesti rahva jaoks suuremaks kui ta vanemad. Lihtsalt asjade mõistmiseks vajame mälu. Kasvõi selleks, et ühel ammusel päeval otsustas üks perekond muuta oma perenime Lauristin Laurikuks.

Tollastes sündmustes osalenud paljud teised tegelased on kuidagi ka minu teadvuses jäänud tahaplaanile. Need teised tulid mulle meelde siis kui nägin ühel internetioksjonil müüki pandud Eesti NSV Ülemnõukogu esimese koosseisu saadikumärki. Kunagine omanik, kõigile tuntud kirjanik Aadu, tegelikult Adolf Hint. Nimi meest ei riku, aga tollal, neljakümnendatel omada eesnime Adolf... Müüki pandi see rinnamärk 3 euroga. Lõplikuks müügihinnaks kujunes 3651 eurot. Ostja on kollektsionäär Venemaalt. Ei tea, kas meie muuseumidel, näiteks Okupatsioonimuuseumil, on sarnastest rinnamärkidest vähemalt mingi näidis olemas? Kõige lollim, mida teha saame, on eitada oma ajalugu. Olgu see pealegi piinlik ja valulik.