Mihkel Raud

Lõpuks ometi sain ka seda lugeda. Osadele raamatutele on külaraamatukogus järjekord. Ning ega siin ole siis sedasi, et võetakse raamat ja pärast läbilugemist tuuakse kohe tagasi. Külaraamatukogus käivad tõsisemad lugejad kümnete kilomeetrite kauguselt ja raamatuid võetakse ja tuuakse seljakotiga. Kuna raamatud on laenutajal kaua käes, oleksin ma selle bestselleri pidanud enda kätte saama kõige varem ehk selle aasta lõpus, järgmise alguses. Kuidagi juhtus nüüd aga nii, et "Musta pori näkku" jõudis minuni väljaspool järjekorda. Ning muidugi lugesin ta läbi samuti väljaspool oma lugemiste järjekorda.

See raamat on väärt seda kära, mis ilmumise ajal oli. Ning kõiki neid kiitvaid arvustusi, mida jooksvalt olen püüdnud jälgida. Antud juhtumil kinnitus taaskord memuaarikirjanduse seaduspärasus, et mida rohkem on lugejal ühisosa kirjutajaga, seda parem tundub resultaat. Ning kui kirjutajal jätkub veel sõnaosavust ja stiilitunnetust, seda suurem on lugemiselamus.

Mina leidsin Mihkel Rauaga piisaval määral ühisosa. Väga paljud asjad, mis toimuvad selles raamatus autori enesega on toimunud ka minuga. Muidugi pisut teistmoodi ja mõnes asjas hoopis teisiti. Kuid ühisosa on kindlalt olemas. Samas on Raud sedavõrd noor mees, et maailm, milles tema oma mälestustes möllab, on minu jaoks kohati ikka väga "uus aeg". Mõned konkreetsed sündmused, isikud ja emotsioonid oleks võinud ju vanusevahe tõttu jääda mulle seetõttu võõraks, kuid ometi seda ei juhtunud. Seda seepärast, et autori poolt valitud vorm on väga õnnestunult "ilukirjanduslik". Kuigi nendes mälestustes esinevad tegelased on konkreetsed isikud, on autor osanud kirjeldada nende isikutega väidetavalt toimunut sedavõrd ehedalt literatuurselt, et lugedes see konkreetsus ununeb. Raamatutegelased elavad raamatus koos autoriga oma värvikat elu, mistõttu unustad lugedes selle, et Mihkel ongi Mihkel, et Hardi ongi Hardi, et Hendrik ongi Hendrik ja nii edasi.

Tean oma kunagistest kogemustest kui valuliselt olen ise reageerinud mõne minust või preagugi mu lähedastest kirjutatud "mitteilusa" artikli või kommentaari peale. Muidugi olen ma nendel juhtumidel iseendale ütelnud, et tegelikult on täna lehes kirjutatu kõigil lugejatel juba homme meelest, pole vaja nagu seepärast põdeda. Ja tegelikult nii on läinudki. "Musta pori näkku" tegelased on aga kirjutatud "raamatusse". See oleks nagu pisut teine asi, raamat pole ajaleht-ajakiri. Olen mitutki Mihkel Raua mälestuste tegelast kunagises elus tundnud. Ometi on Raud osanud need inimesed kirjutada inimlikeks tegelasteks. Need konkreetsed inimesed, kes raamatu erinevates, ka frivoolsetes situatsioonides on kujutatud ei peaks nüüd küll oma ülejäänud elupäevad ringi käima peidetud silmadega.

Ma usun Mihkel Raua kirjutaja-geniaalsusesse. Kahjuks pole ma algaja kirjaniku avalikes sõnavõtudes juhtunud peale tema ohtratele tänusõnadele käsikirja esimes(t)ele lugejale, kes andsid talle kindlustunde, et valitud vorm ja kriitikavaba avameelsus, siirus sündmuste ja tegelaskujude kirjeldamisel on igati õigustatud. Vaatamata sellele, et ehk need sündmused polnud päris täpselt nii nagu autor arvab või tal meeles on. Igal juhul tahan lugejapoolselt südamest tänada seda käsikirja esimest lugejat. Sest ilma tema julgustuseta poleks juhtunud seda, et kollasest tekstist olulisemaks ja kõrgemaks tõuseb selles raamatus varjatud, sõnadesse kirjutamata eufooria, äng ja vabadus, mis toimub raamatu minategelase Mihkel Rauaga kogu romaani vältel. Mulle tundub, et autor heas mõttes ehmatas kõiki kirjanduskriitikuid, et nad pole siiani suutnud mõtestada Mihkel Raua debüütraamatu "Musta pori näkku" tegelikku olemust. Kuidagi automaatselt püütakse seda raamatut lahterdada mälestusraamatute hulka ja ei osata teda vaadelda kui hästi komponeeritud, leidliku vormiga romaani.

Lugesin seda raamatut nädalalõpul kui mul oli külas hea sõber, mu poegade ema. Järjekordse naerupahvaku peale küsis ta, olles ise seda raamatut varem lugenud, et mis mind naerma ajab. "Ropult naljakas," vastasin, sest parasjagu loetav episood oli tõepoolest ropp ja naljakas. Mis sest, et raamatu minategelane ja kirjutaja just äsja, läbi selle ropu episoodi, oli tõmmanud lugeja ees puruks viimasedki räbalad, mis muidu varjanuks peategelase kirjeldamatut ängi. Seda, ropu naljaga looritatud ängi oskavad kirjutada-kirjeldada vähesed kirjanikud.