Mälestused müügiks

Kuna mul linna enam eriti suurt asja pole, siis on jäänud mul üks meelelahutus vähemaks. Need on kõiksugu vanakraami poed ilusate, tihti põnevate, teinekord ajahambast näritute, mõnikord hirmkallite, sekka üliodavate, harva hädavajalike, rohkem küll tarbetute asjadega. Ja see on hea, et nedesse äridesse enam ei satu. Üks ahvatlus ja ka täitumatuid unistusi vähem. Kohane oleks siin see teatud jutt sellest, et lõpusirgel võrdleksime, kellel rohkem asju ja nõndaviisi. Aga siiski ei häbene öelda, et eks ma neid asju ikka tahaks küll. Just neid vanu asju. Õnneks pole aga ka enam raha, et neid osta.

Minu jaoks on vanad asjad isikustatud, igal neist oma konkreetne lugu jutustada. See ei loe, et tihti jääbki meil tegelik lugu kuulmata. Me ei tea ju neid kodusid, kus oli asja päriskodu. Ega inimesi, kelle elus on sellel asjal täita olnud oma roll, suurem või väiksem. Pahatihti ei tea me midagi sellest käsitöömeistristki, kes asjale elu andis. Ometi, kui hoian mõnda eset käes, siis lihtsalt tunnetan, et need lood on selles asjas olemas. Ning iga lugu on kordumatu, nagu on kordumatud nende kümnete miljardite inimeste elu lood, kes siit planeedilt enne meid on korraks läbi astunud.

Kuna ma linnas ei käi, siis astun nüüd päris tihti sisse internetipoodidesse. Sellistesse, kus on vanad asjad. Ei, ma ei osta neid. Lihtsalt vaatan. "Mälestused müügiks" on blogirubriik kuhu paigutan vastavalt viitsimisele oma ülestähendusi oma "poeskäikudest" Miks?

Ma loen mõningase kadedusega teiste blogidest lõbusaid kirjeldusi, milliste otsingusõnadega nende juurde on tuldud. On minulgi blogi küljes mingi vidin, kust siis vastavat näha võin, kuid ei midagi koomilist - tavalised üldised otsingusõnad. Ometi satub sinna sekka aeg-ajalt midagi päris konkreetset, mõni isiku- või kohanimi. Ma usun, et iga internetikasutaja on vähemalt korra elus sisestanud otsingumootorisse lihtsalt uudishimust oma või lähedase perekonnanime. Osa inimesi, teevad seda aga teadlikult ja tihti. Need on need "juurteotsijad", mulle olemuslikult sümpaatset inimesed. Me kõik teame, et internet on ammendamatu infopank. Eelkõige selles osas mida me ei otsi. Seda mida me aga otsime, me tihti ei leia. Oleksin rõõmus kui mõni selles blogis mainitud nimi, koht või sündmus oleks juurteotsijatele mingiks niidiotsaks, et inimene saaks kirjutada pisikese reakese oma suguvõsa loosse ja seeläbi oma elu loosse. Ning neid juhtumeid on selles blogis olnud üllatavalt palju ja ma olen õnnelik. Sest meie tänane olemine, suured ja väikesed teod said tegeliku alguse enne meid. Ning üleüldse oleme olemas vaid tänu sellele, mis oli enne meid.

On olemas ka need inimesed, kes konkreetseid mälestusi müüvad. Oleks lubamatu teha mingeid järeldusi ja spekuleerida, miks mälestused on müüki sattunud. Me teame küll üldteada juhtumeid, kus kõik asjad pole olnud "ilusad". Olgu see armastatud koorijuhi-helilooja pärand või Leningradist pärit austatud ja lugupeetud professori arhiivi lugu. Asjadel, eriti vanadel on lihtsalt omadus, et nad mõnikord kaovad ja siis nad taasleitakse. Ning isegi kui me ka füüsiliselt asja enam kunagi ülesse ei leia, siis asi eksisteerib siiski senikaua, kuni ta püsib kellegi mälus.

Olgu siin ka üks illustratiivne näide müügiks olevast mälestusest:

See II liigi 3. järgu Eesti Vabaduse Rist võib kuuluda ühele neist 1672-st eestlasest, kellele see autasu isikliku vapruse eest anti. Ning kindlasti on sellel aumärgil oma lugu. Saadaval ühel Venemaa oksjonil, alghinnaga 600 USD.