Kutse mõrvale - projektiteater?

Eile tekkis jällegi tahtmine korra inimeste hulka sattuda. Sõitsin seekord sellesse linna, kus elavad kaks haiget blogijat. Sõitsin teatrisse. Teater ise on suurepärane. See tähendab hoone ja inimesed. Ma ei oska seletada, miks minu aktiivsetel teatriskäimise aastatel ma sinna kordagi ei sattunudki. Mäletan, et ülejäänud Eestimaa teatrites käisin, kuid seal pole käinud. Ehk oli põhjuseks see, et selle teatri toonane trupp polnud minu jaoks huvitav või hoopis lavastused polnud need, mis oleks uudishimu tekitanud.

Minu teatrihuvi periood oli tegelikult ka suhteliselt lühike. Peagi asendus see suuremal määral filmihuviga ja ühel hetkel kadus vajadus teatri järele hoopiski. See juhtus siis kui teatrikultuur senises mõistes hakkas muutuma - alustas liikumist massidesse, siis kui minu lemmiknäitlejad hakkasid ennast tapma või lihtsalt surema, kui suvelavastus muutus erandist normiks, kui kadus vajadus teatri dress code'iks.

Seekord siis suvaline päev ja suvaline etendus. Nähtu oli tõeline kompott. Segu tublist rahvateatri entusiasmist, üksikuna säravast professionalismist, segatuna ambitsioonikast diletantismist. Tore oli vaadata kogu trupi püüdlikust abistada armastatud ja eakat näitlejannat pikemate monoloogide meeldetuletamisel. Sõbrakäsi ulatati ka teistele partneritele kui tekst kippus meelest minema. Tekkis selline vahva näidend näidendis, mida kohati oli isegi põnevam jälgida kui laval etenduvat süzeed.

Nagu ma aru sain oli tegemist projektiteatri tükiga. Kodus hiljem lugesin, et asjal olevat olnud ka lavastaja, kuid lavale tema mõju seekord küll ei ulatunud. Igaüks ajas laval oma asja. Ühed esitasid oma rolli mõnusas palaganivõtmes, üks väga hea, kuid vähekasutatud näitleja tegi samas tõsist psühholoogilist draamatükki; teine teeneline kunstnik laveeris kahe zanri vahel omamata seisukohta, mida teha; üks tubli harrastusnäitleja oli lihtsalt tubli oma püüdlikuses, olgu tükk milline tahes. Kunstnik (hea) oli vaeva näinud. Tekitanud palju uksi, millest pooled dramaturgiliselt vajalikud. Ülejäänud uksi ja dekoratsioonivahesid kasutati sisenemiseks-väljumiseks juhuslikkuse printsiibil või äkki hoopis kontseptuaalselt, kes seda lavastajat teab.

Täna küsiti, kuidas etendus ka oli? Projektiteater, vastasin väljapeetud pausiga. Nagu teaksin millest ma räägin.