Vanasõnad

Ega ma päris täpselt ei teagi, mis asi see vanasõna on, mõtlesin, kui Kukupai tahtis, et mõne neist kirja paneks. Rahvaluuleteadlased kindlasti teavad, mõned on kohe selle töö peal ja neile makstakse selle eest isegi palka. Süstematiseerivad oma sedelikesi kihelkonnitsi, valdkonnitsi, märksõnatsi, tüübitsi - säärane hää, tubane töö, mis konti ei murra. Ainult istmikunärvi peale ehk pisut mõjub. Tavainimene arvab, et tal pole argielus selle teadustöö viljadega eriti suurt midagi peale hakata. Lihtsalt hea mõelda, et keegi need vanad sõnad ilusti kokku korjab ja tallele paneb.

Tegelikult tavainimene pruugib küll vanasõnu. Aga igaühel meist on käibel vast paarkümmend üldtuntut. Teame ja kuulnud oleme ehk mõndasadat. Kasutame neid mõne nähtuse või sündmuse kommenteerimisel, siis kui vaikimine oleks piinlik ja peaks vestluskaaslasele nagu midagi ütlema, lohutama või sedasi. Näiteks räägib inimene sulle oma loo, kui alatu keegi on. Sina teed sellise väljapeetud pausi ja ütled pisut madalama häälega: igal oinal on oma mihklipäev! See on siis säherdune sügavmõtteline, vaata, et päris filosoofilinegi lausung, mida tuleks nagu teise inimese solvumismure peale vastata. Mis sest, et tegelikult me ei tea, mis päev ja millal too mihklipäev on. Ja ega lohutatavgi juurdle selle üle, mis seos oinastel selle mihklipäevaga on. Kurtja on rahul, et tema muret mõistetakse ja lohutaja rahul sellega, et imelikuks ja ebamugavaks kiskuvas situatsioonis tuli päästev vanasõna meelde.

Mina isklikult ei kasuta selliseid "jutujätku" vanasõnasid tihti. Ma saan aru küll, et vanasõnadesse on talletatud kokkuvõttlikult kogemuslik elutarkus. Paraku on minu operatiivmälu kehvapoolne. Muidugi, ka mina leiaksin riiulitelt hoobilt mõnikümmend vanasõna ja nendega ma toimetan. Kuna nad on üldtuntud, siis vanasõnade kasutamine vestluses on minu jaoks olnud pikka aega pigem tunnistus pealiskaudsusest ja hoolimatusest teise inimese suhtes - mina vastan või tema vastab midagi sobilikku, sest nii on lihtsalt kombeks.

Samas tõden, et hea maavillane vanasõna on minu jaoks sümpaatsem kui pisut peenutsev, näiteks nagu homo homini lupus est, mis maakeeli ümber pandud tähendab lihtsalt inimene on inimesele hunt. Vanasti olin muidugi edvistavam. Tahtsin demonstreerida oma erudeeritust ja puistasin siis käisest Yang Zhu, Diderot'i, Hobbes'i, Kong-fuzi ja teiste tarkade mõtteteri nagu käisest. Ega ma tegelikult sügavuti ja arusaamisega nende meeste maailmapildis orienteerunudki. Läbisin lihtsalt nooruse -ismide ahmimise perioodi, arvates, et tean maailma asjadest juba peaaegu kõike. Nüüd saan aru, et üks vanasõna kätkeb endas tihti rohkem kui näiteks kümmekond dissertatsiooni neopositivismist.

Üha rohkem austan ja mõistan oma kadunud isa, 6-klassilise külakooli haridusega meest, kes tihti oma haritud laste venivad filosoofilised heietused ja väitlused võttis peale pikka vaikimist kokku ühe lausega, sageli vanasõnaga. See kokkuvõte oli ülimalt lakooniline ja samas sedavõrd tabav, et kõrgeltharitud vaidlejad tundsid ennast piinlikult kohmetuna neist kõrgretoorilistest, kuid pahatihti sisutühjadest väidetest ja argumentidest, mida hetk tagasi tulihingeliselt väljendati, abiks ammusurnud, tuntud ja vähemtuntud filosoofide tsitaadid.

Seega olen hakanud vanasõnu, võrreldes varasemaga tunduvalt rohkem hindama. Hakkan sarnanema üha rohkem oma isaga, sest ega käbi kännust kaugemale ei kuku. Pealegi kui varsti iseendal elatud aastaid rohkem koguneb kui seda oli antud isale.

Eks ta ole - sobilik lause lõpetamiseks. Sobilik ka selle meemi edasiveeretamiseks Ekstaolele, kes on kirjutanud järjekordselt ühe lummava loo, vormilt lühikese nagu vanasõna, sisult kaaluka nagu romaani.