teisipäev, 9. september 2008

Sotsiaalne puue

Lugesin ühe jutiga läbi need blogid, mida tavaliselt jälgin. Viimasel ajal on enda postitustega asi pisut kesine. Oma hobid ning eluharjumused on hetkel teadlikult muutunud teisejärguliseks, sealhulgas siis ka blogipidamine. Ometi pidasin vajalikuks kirjutada ühele diskussioonile Väikses nõiateemajas kommentaari. Olgu see siinkohal dubleeritud:


"Proovisin väga tähelepanelikult läbi lugeda kõik kommentaarid. Üks mõtteviis jäi häirima. Mitte, et see vale oleks. Ma ei ütle, et nii ei tohi mõelda. Lihtsalt häirib.
Kui inimene satub raskustesse, siis pahatihti me hakkame arutlema selle üle, kuidas inimene ise on süüdi tekkinud olukorras. Muidugi, ka seda on vaja selgitada, et parandada ja vältida analoogse situatsiooni kordumist. Kahju on aga sellest, et taoline arutlus ja põhjuste otsimine võib kujuneda määravaks argumendiks, miks inimene võib ilma jääda igasugusestki abist - on ta ju oma elu ise elanud, teinud oma valikuid ja otsuseid ja seda kõike “valesti”.
Meie, “õigesti” elanud inimesed, teadvustame, et meie kõrval on meditsiinilise puudega inimesed. Seda, et on olemas mõiste “sotsiaalne puue”, me ei taha tunnistada. Siis räägimegi sellest, et inimene on ise süüdi valesti elamises. Kas see aga on ikka nii?
Võib olla see kommentaarides häirinud mõtteviis on minu hetkeemotsioon. Endale ootamatult olen sattunud olukorda, kus aidates noort, sotsiaalse arngupuudega teismelist, komistan pidevalt samale probleemile. Vanemateta noorukit süüdistatakse valesti elatud elus ja valedes valikutes - mis mööndustega polegi ju vale. Paraku konkreetse ja seadusega ettenähtud abini jõuavad sotsiaaltöötajad (pro riiklik sotsiaalsüsteem) väga aeglaselt - kogu aur läheb poisi valesti elatud elu kommenteerimisele.
P.S. Loodan, et ükski kommenteerija ei tunne end häirituna. Kordan veel, et ka põhjuste leidmine on oluline ja vajalik. Sest sotsiaalne puue on minu arvates ravitav. Kuid meie sotsiaalpoliitika vajaks kindlasti ka tõhusamat vältimatut sotsiaalset esmaabi."


Sotsiaalse puudega inimestest olen palju mõtelnud. Kommentaarina (taas!) olen seda mõtet heietanud varemgi, kasvõi Tiia blogis.

Vaevalt leidub meditsiiniliselt absoluutselt tervet inimest. Tervetena oleme igaüks mingite kõrvalekalletega, ealiste iseärasustega ja mingi lubatava normi piires haiged. Mõned meist elavad aga ka parandamatu meditsiinilise puudega. Kas aga sotsiaalses käitumises "normist" kõrvalekalduva inimese kohta võib öelda, et tegemist on sotsiaalse puudega? Kas selline nähtus tegelikult ikka on olemas või "ebaõnnestunud" elukäik on lihtsalt inimese tahe.

Meenub vestlus ühe tuntud lavastajaga. Tema usub teooriasse, et inimese saatus on määratud geneetiliselt. Kui laps on pätt, siis pole mõtet temaga tegeleda - geenid on sellised. Selle lavastaja humanismist pakatavad muinasjutufilmid on eesti filmi kullafondis.



15 kommentaari:

iibis ütles ...

Kui mu kaks vanemat last olid väikesed, elasime me ühe kortermaja alumisel korrusel. Mis tähendas ka aegajalt uksehoidjakohuseid. Ning kõrvalmaja oli selline, mille kohta kõik arvavad, et kusagil peab see ju olema, ainult et mitte jumala pärast nende läheduses -- kõrvalmajja tehti nimelt sotsiaalmaja.

Ja ühel õhtul koputati aknale. Akna taga oli üks joodiknaine oma väikese, ehk nii viie-kuuese tütreraasuga. Ilmselt oldi teel mõne kõrgemal korrusel asuva tuttava juurde raha laenama (päris viinaninasid meil polnud).

Kontrast oli suur. Minul toas kaks mudilast, mäletan, tol õhtul kandsid nad oma uusi satäänpidžaamasid ja lugesime parasjagu õhtujuttu. Ja väljas neist õige pisut vanem laps, emaga koos siis viinaraha küsimas. (No kui laps kaasa võeti, ehk siis osteti ikka saia või leiba ka?)

Ei osanud tol hetkel muud, kui võtsin ust avama minnes kotist kommi ja andsin lapsele. (Pärast muidugi mõtlesin, et oleks võinud terve koti viia...)Tänas ilusti viisakalt, püüdlikult eesti keeles.

Aga inimeste sotsiaalne pagas ON äärmiselt ebavõrdne. Me ei pea ju omaetigi praegu panema käed puusa ning teatama, et vanemate patud nuheldaksegi lastele. (Et ennast siis sotsiaalselt kompetentsemana ning väärikama isikuna tunda?)

Ma ei tea, kuivõrd see siinkohal haakub Sinu jutuga, lihtsalt tuli praegu meelde ja siin see nüüd on (nii "väikeseks vinjetiks vahele panna")

Hundi ulg ütles ...

See lugu haakub vägagi. Kõik me oleme pärit oma lapsepõlvest. Mingist sotsiaalsest keskkonnast, kus oma väärtushinnangud. Imetlusväärne ja vaimustav, kui keerulise lapsepõlvega lapsest saab oma tahtejõu ja tarkusega tubli inimene. Kõigis aga seda jõudu ei ole. Siis tekibki sotsiaalne puue, mida ehk on võimalik ravida või seda puuet kergendada.

Anneli ütles ...

Tere, Hunt! Olen Sinuga üsna päri. Ühel Inge Ojala raamatul, kus ta kõneles sellest, kuidas tänavalaste kodu loomine alguse sai, on äärmiselt täpne ja paljusid varjundeid korraga edasi andev pealkiri: "Andesta, ma kasvasin tänaval". Kui see Sulle ette peaks sattuma, usu - seal jagatud kogemused väärivad lugemist.
Mis puutub valede valikute hukkamõistmisesse - ma tahaksin näha, kui palud neist hukkamõistjatest sama hulludest olukordadest niigi tervelt välja tulnud oleksid, kui nende arvustatavad inimesed suutnud on. Elatakse ju nii, nagu ühes või teises keskkonnas ellujäämiseks parim. Kui muutub keskkond, on harjumuspäraseid mustreid aga raske muuta. Lapsed õpivad käituma selle järgi, mis neid lapsepõlves kõige paremini edasi aitab, kui samasugune käitumismuster nende puhul meile aga nende täisealiseks saamise järel ei meeldi, siis eks muutkem nende lapsepõlvekeskkonda, mitte ärgem urisegem. Iseenese huvides muutkem, sest mida rohkem lapsi kasvab meeldivateks inimesteks, seda meeldivamas keskkonnas elame me edaspidi ise.
Eks selles arvustamises ole omajagu ka enesekaitset mõttena "Jumal, ma tänan sind, et sa ei ole mind loonud niisuguseks nagu needsinatsed" või kuidas see variser seal piiblis ütleski...

Ninataga ütles ...

Maailmas on väga palju erinevaid inimesi ja mul on tunne, et täpselt nii palju on ka erinevaid sotsiaalseid suhtepunkte. Iga inimene on mingit moodi erinevalt seotud. Igal inimesel on oma mõistmise tasand ja arusaamise koht. Igal on oma paratamatu usk millegisse, mis peaks vaid tema jaoks olemas olema.

Hundi ulg ütles ...

Anneli, ma proovin seda raamatut leida ja tingimata lugeda.

Meis kõigis on olemas arvatavasti mingi sotsiaalne puue. Pigem kõrvalekalded, mis ei takista meid eluga toimetulemast. Sotsiaalne puue tekib lapsepõlves ja seda on võimalik vältida või pehmendada kuni aktiivse sotsialiseerumise arenguprotsessi lõpuni. Mõni suudab puuet vältida iseseisvalt, enamik meist aga kodu, kooli, kogu ühiskonna poolt abistavalt. Tänitamine ja käegalöömine on see, mis tekitab sügava sotsiaalse puude.

Tõmban julgelt paralleeli meie suhtumistes sotsiaalse puudega ja meditsiinilise puudega inimestesse. Viimaste olemasolu ei tunnistatud veel üsna lähiminevikuski. Õigemini ei tahetutki teada nende olemasolust. Tänaseks on olukord õnneks muutunud. Vähemalt ei tule kellelgi pähe süüdistada neid inimesi meditsiinilise puude olemasolus. Sotsiaalse puude ilmnemisel on meil aga süüdistusi võtta varnast. Küüniline, kui seda tehakse laste ja noorukite suhtes.

kaamos rules! ütles ...

Mulle meeldis su kirjutise idee - kõigepealt on vaja hädasolijal abi ja alles siis on aeg hakata "süüdlast otsima". Süüdlase otsiminegi peaks toimuma eesmärgil, et hädasid enam ei tekiks, karistamine on siin teisese tähtsusega. Alati ei saa inimest ühiskonna järgi väänata, on vaja, et ühiskond ka inimese poole (alla?) kummardaks, kas pole?
Su jutu viimane lõik ajas kananaha peale, olen sellise eemalt vaadates sooja ja hooliva, ent lähemale minnes kalgi ning ükskõikse inimesega lähedalt lävinud. Suurele hulgale inimestest kehastavad sellised tüübid heasüdamlikkuse ja ligimesearmastuse võrdkuju, kuid oma tegudes on nad julmad sotsiaaldarwinismi elluviijad.

Kui sellised saavad otsustajaiks, on inimkonnal häda kaelas.

Hundi ulg ütles ...

Hea Ninataga. Teaduse üks meetoditest on süstematiseerimine. Teades küll erisusi, erandeid proovitakse nähtuse uurimisel, lihtsustamise eesmärgil, midagi rühmitada, grupeerida. Sama peaks kehtima ka mõistmise tasandite ja arusaamiste kohta - leida ühist ja erinevat.

Sotsiaalse puudega inimestest rääkides peaksime kõik koos leidma rohkem ühist kui erinevat.

Taas kord paralleel meditsiinilise puudega inimestest. Neljakümnendate aastate lõpul viidi Moskva tänavatel läbi operatsioon. Mööda peatänavaid liikusid veoautod ja miilitsad viskasid autokasti sõjainvaliide - neid kuullaager-kärudes mehi, keda minagi oma lapsepõlves Tallinna tänavatel nägin. Moskva linn sai puhtamaks ja inimesed rõõmsamaks...

Hundi ulg ütles ...

Kaamos,

mõtlen enesekriitiliselt, kas olen muutunud torisevaks, pahuraks vanameheks, kes näeb rohkem halba kui head. Aga mulle tundub, et sotsiaaldarwinismi on tunduvalt rohkem kui aimame. Seda vaikimisi ja varjatult.

kaamos rules! ütles ...

Parem ole torisev pahur kui külm ja kale vanamees.

Algarv ütles ...

See sotsiaalse puude definitsioon kirjeldab olukorda väga täpselt. Nii ongi ja süüdlaste ja põhjuste väljaselgitamisel on mõte ainult selles, et tulevikus sama viga vältida.
Minul on alati tekkinud häiresignaal, kui räägitakse, et iga hinna eest on vaja eestlasi juurde toota. Naised, sünnitage, meie (st. riik) maksab. Õnneks ei ole siiski väga palju sotsiaalse puudega inimesi niisugusel viisil alampalka püüdma läinud. Aga ikkagi, minu meelest peaks riigi prioriteet olema see, et päästa juba olemasolevad kehvadest oludest tulevad lapsed praegu , et neist ei saaks oma vanemate koopiad. Igasugused internaadid, õppimisvõimalused, tasuta riided, õppevahendid jne. oleks neile hädavajalik kindlustada. Siis hakkaks see "sotsiaalse puude" nähtus tasapisi kaduma. Vastasel juhul peab riik igasuguste abirahade, invaliidsuspensionide, vanglakulude jne. näol hiljem palju rohkem maksma.

Hundi ulg ütles ...

Sinu mõtet, Algarv, illustreerib ilmekalt Haldjapiigade viimane postitus. Seda lugedes mõtlesin just sellele, kuidas sündivuse tõstmise materiaalne toetamine on arvatavalt muutunud "lapsevanemate" oluliseks kui mitte peamiseks elatusallikaks.

Emmeliina ütles ...

Kui lihtne on tegelikult eluring:
sünnib laps perekonda, kus teda kasvatavad armastavad vanemad ja vanavanemad, omandab meeldiva elukutse, hakkab tööle, loob kodu ja perekonna, kuhu sünnivad oodatud lapsed, hoolitseb oma laste ja vanade vanemate eest ja nii edasi.
Maailma hästikavatsetud plaani halva teostuse tõttu see asi ei toimi. Miks? Mina ei tea lahendusi.Kas teie teate?
Nii räägiks ideaalmina. Tegelik "mina" ei liigitaks inimesi nii räigelt kui muinasjutuvestja, kuid näidetele tuginedes on ta küünilises jutus tera. Loomulikult mitte abistamise suhtes, vaid mustrite suhtes. Kahjuks tean liiga palju seda varjupoolt ja rahva tootmise kohapealt jagan algarvu seisukohta. Taustast niipalju, et lisaks muule olen olnud viis aastat kohtu kaasistuja.
See kommentaar ei ole mitte mingil juhul tänitamine ega hukkamõistmine. See on karm reaalsus. Kakelda ei taha, teema selleks liiga tõsine.

tiiauspaikka ütles ...

Huvitav on see Eesti riigi arengu süsteem. Hea muidugi minul siit kaugemalt karjuda ,aga .... kuidas kõike tahetakse teha nii nagu mujal Euroopas, Põhjamaades. Võetakse eeskujuks üht ja teist ja sellises,aga sellises argipäeva abi asjas nagu sotsiaalabi, ollakse ikka kängus. Olgugi ,et midagi on edasi läinud ja arendatud, aga siiski. Nii on tegelikult igal maal ,et need kes valjult karjuda ei jõua, lapsed, vanurid, vaesed ja puutega inimesed, nendega tegeletakse ka viimastena. KAHJU; KURB. Igas riigis peaks olema välja töötatud töötav süsteem, kus inimene kui inimene saab sujuvalt hakkama. Aga praegu on olukord, kus kõigepealt istutakse puu alla jäänud inimese ümber ja joonistatakse rahulikult paberile meteroloogilist kaarti, kust suunast see tuul ikka tuligi...
Ei tehta eeltööd ,vaid järeltööd.
Lahendus? Karjuge ja nõutke, vaikimine ei ole alati kuld?

iltaka ütles ...

Olen hulk aega selle teema üle mõelnud. Noortel on praegu üldse raske elada, valikute rohkuses oma valikut teha ilma et omadega rappa ei läheks, veel kurvem, kui valikuvõimalust üldse ei ole, kui teed on kinni. Täiskasvanute puhul on aga see n-ö sotsiaalne puue sageli hoopiski "õpitud abitus", ei suudeta üle saada mõttekäigust, et keegi kuskil peab minu jaoks, minu heaks midagi tegema. Ei jaksata ennast kokku võtta, sest sel ei nähta olevat mõtet.

Kuidagi tundus Sinu jutuga haakuvat...

Morgie ütles ...

ma ei usu, et ainult pätt olemist saavad geenid määrata. suurem osa oleneb ikka kasvatusest, oludest, ka vedamisest. pealegi ei ole päti ja korraliku inimese vahel selget ja sirget piiri. üleminekud on sujuvad