Tänan kõiki, kes olid kaasa mõtlemas minu viimasele postitusele. Tegelikult pole midagi üllatavat selles, et paljud meist on pidanud tegema oma elus korduvalt raskeid valikuid. Kas meie otsused on olnud õiged või valed, seda saame me teada enamikel juhtumitel palju hiljem. Mõnikord saame veel heastada valet otsust, enamikel juhtumitel peame aga leppima sellega, mis on.
Kajaka kiljatus puudutas üht olulist küsimust. Kuigi ma päris täpselt aru ei saanud, keda ta konkreetselt pidas silmas süütunde tekitajana. Tunnistan küll vastumeelselt, aga siiski, et aeg-ajalt tunnen kõhklusi, et olen taolistes olukordades manipuleeritav. Ka antud juhtumil on need vähesed, kes teavad olukorda kõigis detailides, hoitanud mind, et tegemist võib olla nooruki poolt mõnede manipuleerimisvõtetega. Siiski tahan uskuda ja tegelikult usungi, et mistahes võimalikud märgid manipuleerimisest ei ole temapoolne teadlik tegevus. Rasketel hetkedel me vajame kaastunnet ja mingil moel kutsume selle esile. Ma ei nimetaks seda teadlikuks manipuleerimiseks. Pealegi, hetkeolukorras puudub tal vaimne võime läbimõeldud omakasupüüdlikuks käitumiseks ja tegutsemiseks. Vastupidisel arvamusel saab küll olla, kuid ainult arvamustega spekuleerides. Need, kes on olnud selle poisi läbielatule ligilähedaseski olukorras, nii ei mõtle. See ei tule neile pähegi.
Iga raske otsuse tegemisel mõtlen ma paratamatult tagajärgedele. Seejuures mitte ainult sellele, kuidas otsus mõjutab teist inimest. Praegu mõtlen rohkem isegi sellele, kuidas see mind ennast võib muuta. Ninataga on veendunud, et taolised otsused muudavad inimese varem või hiljem küüniliseks. Seda ma tõesti pelgan. Senise elu olen elanud selliselt, et ümbritsev küünilisus (=kaitsev ükskõiksus?) on minule olnud mõistmatu. Vastuvõtmatu. Kindlasti aga aitab minu otsus kaasa sellele, et see noormees saab suure tõuke muutuda teiste inimeste suhtes küüniliseks. Muidugi, kui ta sellest kõigest välja rabeleb. Miks peaks ta kunagi abistama endast nõrgemat, kogenematumat, kui teda ei aidanud raskel hetkel keegi? Jah, miks peaksimegi aitama võõraid lapsi? Peaasi, et oma lastega on kõik korras?
Metsapiiga kommentaarist on palju abi. Kipun pahatihti asju "üle" mõtlema. Muidugi pean keskenduma praegu hetkeprobleemile. Muude asjadega ja tagajärgedega tuleb tegeleda siis, kui need aktuaalseks muutuvad. Kõige enam hämmastab mind muidugi sotsiaaltöötajate professionaalsus. Juuli esimeses pooles, aimates, et poisil on asjad käest ära minemas, võtsin nendega ühendust. Positiivne on see, et olen saanud vastuse - kui vastav ametnik tuleb kusagil augusti lõpus puhkuselt tagasi, siis võtab ta minuga ühendust ja hakkab MINU probleemiga tegelema. Ja tulebki välja, et see on MINU probleem? Tsiteerimata põhiseadust, lastekaitse konventsioone ja muud ilusat ja mõtetut jura, tahaks lihtsalt vaikselt küsida: vanemateta laps on sattunud tänavale ja see on MINU probleem?, mitte MEIE probleem?, mitte TEMA, selle sotsiaaltöötaja probleem, kelle otseseks palgatööks on vanemateta lapsed hooldusperedes? Minu arvates on kogu sotsiaalsüsteemi ülesehituses midagi väga valesti.
Usun, et Kaamos rules! on hetkel tabanud kõige paremini minu hingeseisundit. Siia pole midagi lisada.
Hea Trulla. Pisike selgitus. Muidugi pole mul moraalset õigust arvustada seda hooldusperet, kus poiss viibis. Kindlasti on igaühel asjaosalistest oma versioon. Ma tean kindlalt, et see poiss pole kunagi oma hooldajatelt midagi varastanud. Mingil moel ta ju pisut armastaski neid inimesi, kaugelt sugulasi. Ma ei tea, kas kõik see, millest poiss on rääkinud, on sulatõsi (manipulatsioon?). Lihtsalt ühel hetkel sai lapsest puberteedik ja ta hindas ümber oma suhtumise hooldusperesse. Tal tuli meelde see, kuidas teda karistati koolist koju hilinemisel - ikka peaga vastu külmetuskappi; kui mingi viinavõtmise käigus visati ta talvel paljajalu ööseks õue; mäletab neid pikki tunde, kui mingi oma arvamuse avaldamise pärast seoti ta pööningul korstnajala külge, jne. Lapsena ta ei teadnud, kas see kõik on õige või vale, sest nii oli ju olnud varemgi. Siis kui riik lubas tal elada veel oma emaga. Kuueteistaastasena tuli lõpuks siis see uksepaugutamine. Osaliselt minu pealekäimisel astus ta linnas gümnaasiumi kümnendasse klassi, meie ligidal kooli pole. Igal õhtul koolist tulles, võttis ta sae, et selle talu kodumetsast saagida järgmise päeva küttepuud. Nii nagu ta oli teinud seda kõik eelnevad aastad. Linna- ja külakooli tasemete vahe osutus aga suureks. Puude tegemine, vee tassimine ja muu ei jätnud õppimiseks aega. Siis julgeski ta teha "suure" inimesena suure ettepaneku: kas ei võiks selle 3000 krooni, mis riik tema ülalpidamiseks annab, kasutada ühekordselt küttepuude ostmiseks, kuni ta ise oma töödega järje peale jälle saab. Selle mõtteavalduse peale pandi ta ruttu paika. Alustades, nagu ikka, litsist emaga ja lõpetades sellega, et poiss peab ikka tänulik olema, et... Siis tegigi see noor inimene oma valiku.
Elviina, osaliselt vastasin juba Sinu küsimusele - tegemist ongi kaugete sugulastega. Samamoodi kirjeldasin ka meie riigi tegelikku sotsiaalpoliitikat orbude suhtes. Üks laps, kes väidetavalt riigi ülalpidamisel ja hoolitsusel, kaob ühel päeval sealt, kuhu riik on ta paigutanud. Ja kõik on nagu normaalne - pole last, pole probleemi. Tuleb välja, et probleemi tekitajaks olen mina. Kui riik on puhanud, siis hakatakse tegelema MINU probleemiga...
Kulla Pirtsu, mõtteviis kuhu poole tüürid, on ohtlik. Sinule enesele. Rohkem ükskõiksust, muidu võid sattuda samadele hingeprobleemidele ja valikutele, mida pean tegema mina. Õnneks praegu kõige halvemat temaga pole. Ma ei tea, mis juhtub siis, kui nädalalõpul pean ta panema bussile ja saatma eikuhugi.
Mats. Tema praegused haigusnähud on tüüpiline delliirium. Mind paneb hoopis teine asi imestama. Meil, Eesti Vabariigis on arvatavalt 1000 kodutut last. Kui palju oli neid Nõukogude Eestis? Mis on meiega juhtunud?
Anneli. Sinu kommentaar kurvastab mind. Sest see on valusalt õige.
Postitused
21 kommentaari:
Me teeme iga päev otsuseid ja eilsed otsused mõjutavad meie homseid tegusid. Haletsusest üleskorjatud kassipoja heitmine paari päeva pärast metsa on ka otsused ja võime endale kinnitada, et me päästsime ta ju näljasurmast sel korral. Kas kassipoeg leiab ka teisel korral kellegi abistaja see sõltub tema õnnest.
Muidugi inimene pole kassipoeg ja siin on olukord tapvalt keerulisem ja raskem. See et Sa temast hoolid ja oled mures, on omamoodi Sind pannud vastutahtmist sellisesse olukorda, kus nagu oleks Sina nüüd tema eest vastutav, mis muidugi ei ole õige, aga nii see on.
Igal inimesel muidugi on õigus hakata Don Quijoteks ja võidelda tuuleveskite vastu. Organiseerida kasvõi ühe noore päästmise aktsioon, ehk tõsta asi suure kella külge, omamoodi siis saab mõnigi asi korda. Jõudu ja jaksu. Ja emana soovin noormehele kõikke võimalikku õnne ja kaitseingleid, nii kerge on minna allakäigu teed.
Hmm, deliirum. Kuna mul üks sugulane oli väga raskelt haige, tal olid ka hääled, siis mu mõtted rändasid kohe ühele teisele lainele.
Mina hetkel tean üht täiskasvanut kellel on suur oht jääda kodutuks. Siiani on tal korralik pere, korter, suvila, minu mõistes luksusauto, hea töö ja ... uskumatult suur võlakoorem kaelas. Ma vaatan seda hetkeseisu abitult pealt, kuna minust ei olene miskit. Tema puhul on suuresti süüdi alkoholism ja rumalus. Ja seepärast ma arvangi, et inimene ei tee alati oma valikuid teadlikult.
Kui küsid, mis on meiega juhtunud, siis see vajab omaette teemat. Ma hetkel ainult oskan öelda, mis on minuga juhtunud. Lihtsalt praegune aeg on selline, mis hävitab tasahilju inimlikkuse. Aga ma ei lasku sügavaalt poliitikasse..
P.S võibolla panin jälle täiega teemast mööda, nagu mul kombeks.
Kui ta ei ole varas ja abistaja kodu lagastaja, siis ma teda küll lõplikult minema ei saadaks. Kui inimene ikka suudab ennast taolisest kiusatusest eemale hoida ja ausalt tahab oma elu parandada, peab ikka tegema kõik mis võimalik, et ta selleks ka võimaluse saaks, seni kui ise jalad piisavalt tugevasti maha saab. Kas siis tõesti ei ole võimalust teda natuke kauem kostil pidada - kasvõi kuniks "sotsiaaltöötaja" puhkuselt tagasi jõuab? On tal kuskil vahepeal elada? Mingi oma nurgake kuskil kõigest hoolimata? S.t. ma mõtlesin tõsiselt, mida ütlesin - et kui see kodanik, kes nädalalõpul seal tahtis olla, on ära käinud, siis võiks poiss ehk ikkagi tagasi tulla - kasvõi seniks, kuni õnnestub talle leida mingi sotsiaalselt tagatud peavari, olgu hooldekodus või sotsiaalkorteris.
Kas talle mõne väiksema-vaiksema kutsekooli ühiselamusse minek ei oleks mingil hetkel vastuvõetav lahendus? Või kooli lähistel mõne inimese juurde kostile - kui talle veel natukenegi midagi makstakse, siis ehk saaks sellega või osaliseltki ta oma peavarju eest tasuda. Ja mingit väikest tööotsa võtta - ehk teeniks ka midagi ja tekiks eneseväärikuse ja hakkamasaamise tunnet juurde. Vaatasin just eile, et otsiti näiteks abi tänavakivide paigaldamisel jmt. Et sellised haridust mitte nõudvad tööd, kasvõi paar päevagi tuurivad, mis võimaldaks natuke ikka raha saada ja ehk jälle mingi pidepunkt leida. Kui ta praegu käega lööb või temale lüüakse, siis on küllaltki tõenäoline, et ta ei tule sellest enam pinnale.
Manipuleerimise ohvriks võime muidugi kõik sattuda. Olen selliseid kroonilisi pisarakiskujaid ja teesklejaid ka kohanud oma elus. Aga pole kunagi enda peale pahameelt tundnud, kui neid ka uskunud olen. Taoline valetamine on kõigest hoolimata probleemse või suisa haige inimese tunnus, ning haigele kaasa tundmise eest ei saa küll kedagi süüdistada või rumalaks nimetada. Peaasi kui ikkagi selge pea säilib ja kui hakkab ilmnema, et manipuleerimine väga jõuliseks muutub, siis muidugi asjast eemalduda. Aga süüdistada kedagi selles, et ta püüdis takistada järjekordse parandamatu ja äratuimunud asotsiaali lisandumist nende praegustegi juba arvukasse armeesse, küll kuidagi ei ole alust ega õigust.
Praeguse seisuga minu silma järgi vaadates oleks mõne väiksema kutsekooli ühiselamu talle siiski variant. Ei pea linnas asuma, võib mujal Eestimaa peal ju ka olla - oluline on, et antaks peavari, haridus ja võimalusel ka lõunasöök. Ja kui on kartus, et ühiselamus võivad pahad poisid talle liiga teha või halvale teele tõugata jälle, siis ehk saab keegi oma korterist või majast toakese talle välja üürida? Ainult et ega keegi muidugi seda pakkuma tule - peab otsima ja küsima ja helistama ja kasvõi ise kohal käima, kui tarvis.
Ma sellepärast nii kirglikult võtan sõna, et mul endalgi perekonnas neid selliseid musti lambaid ja eluga hakkamasaamatuid omajagu - ja olen kogenud, et kuigi kõiki päästa ei õnnestu, siis mõnesid ikkagi saab. Ja nähtud vaev (mis nägemise hetkel võib küll üsna närvesööv olla) tasub ennast ära, kui ei pea hiljem vaevlema mõtetes tema haletsusväärsest lõpust vaid võib rõõmuga vaadata enda elu järje peale saanud inimest. Oma vendade pealt näen seda. Õde muidugi on raskem juhus, ja mis temaga saab, tõesti ei tea - aga teda aidata vist tõesti enam ei saa. Võib-olla kunagi hiljem oleks see taas võimalik, aga ma kahtlen, et ta selleks ajaks veel elus on.
Hundi ulg, ära tunne pahameelt, et oled võtnud teha midagi, mida riik peaks tegema.
Me ei saa alati kõiges riigi peale loota. Ennekõike peame ise inimese nime väärima ja oodates, millal riik kui institutsioon meie eest seda tööd tegema hakkab, me minetame selle (inimese nime ja enda silmis ka eneseväärikuse). Need kes suhtuvad, et mis see sinu asi on, see on riigi asi, riik ka tegelgu - nendel enam polegi seda (inimese nime ja eneseväärikust). Sinul on veel olnud siiani. Räägi poisiga, tehke plaane, millele tal oleks võimalik toetuda, et jätkata. Ta ei pea jääma eluksajaks sinu kaela peale ja sinu omaetteolemist takistama - aga küllap ta seda ka mõistab, sest ilmselt on ise ka omaetteolijamat tüüpi. On aga oluline, et ta oma elul jällegi järje kätte saaks ning tunneks soovi sellest kinni hoida ja elada omaenese elu nimel.
Ainult mõistma peaks ta, et kui edasi joob, siis lõpetab ta teiste karvaste ja kaltsuliste ridade juba täieõigusliku liikmena. Siiski, ehk ta veel tahaks elult enamat kui vaid see? Oma kodu, tööd, mida tehes end kasuliku ja teenistust omavana tunda saab... jmt. Ainult ta peab enda seest need tahtmised üles leidma ja suutma neist ka kinni hoida - sest tervet elu teised tema eest mõistagi ära elada ei saa, kui ka vahel mõnest eriti sügavast august ta välja tõmbavad, puhtaks klopivad ja jalule tõstavad. Aga edasi sammuma ja järgmistest aukudest hoiduma peab ta lõppkokkuvõttes ikkagi ise.
Me ei räägi ju siinkohal paadunud pätist vaid endale paremat elu otsinud lapsest. Ja laps väärib ju võimalust, sest temast võib veel eneseväärikas täiskasvanu saada. Paadunud pätist ja asotsiaalist suurima tõenäosusega aga enam midagi lootustandvat ei õnnestu esile tuua.
Ei kommenteerinud sinu eelmist postitust, sest ei osanud sulle midagi soovitada.
Sellele noormehele on saatus kätte jaganud väga kehvad kaardid. Sotsiaalabi süsteem meil lonkab kõiki jalgu. Ametnikud, kes peaks hättasattunuid abistama, lihtsalt käivad tööl ja täidavad aruandeid ja ajavad paberilt näpuga järge, mis nende asi on, mis ei puutu neisse. Inimest paberite taga märkamata. Kes ja kuidas seda süsteemi muutma asuks, mina küll välja pakkuda ei oska. Ma ei tea, kuidas on lugu sotsiaalmajade ja muu sellisega, hooldekodus olemiseks peaks vist vigane olema. Kuigi psüühika tal ju ongi katki. Mis puutub ise otsustamisse ja valikutesse, siis see noormees ei ole ju saanudki seda proovida, enne sattus ta juba väljapääsmatusse olukorda. Mis valikutest siin enam rääkida.
Küllap ma juba olen küüniliseks muutunud. Kui inimese päästmise tõenäosus on alla 25% (kuidas seda küll mõõta?), siis mina loobun. Muidugi annaks ka mina korra öömaja ja kõhutäie süüa, aga sellist saatust ma enda asjaks ei võta. Sest see nõuab rohkem, kui mul anda on. Tean, et päev, mil tuleb muutuda lurjuseks, tuleb nagunii.
Olen mõelnud kasulapse võtmise peale ja sellest plaanist loobunud. Nägin kuidas mu naabrinaine võttis enda juurde elama oma surnud õe lapse, tõi ta Kaagverest ära. Mind ei kohutanud niivõrd mitte see, et tüdruk varastas, kust sai. Nägin, kuidas ta koridoris omaette vihaga sõimas oma heategijat. See naine oli väga lahke ja tore inimene ja ta ei teinud kindlasti selle tüdruku elu ebameeldivaks.Või siiski, andis talle näiteks kohutava ülesande, et mine vii prügikast välja. Lõpuks andis naaber alla ja loobus tüdrukust. Inimene, kelle elu on nii viltu läinud, vihkab kõiki. Eelkõige neid, kes talle kaasa tunnevad. Teisi pole mõtet vihata, sest neile ei lähe see korda. Põhjus vihkamiseks on see, et teistel on elus paremini läinud, ajendiks aga see, kui talle kõike ei anta, mis võimalik (näiteks õigust logeleda, raha, viina, suitsu jne.).
Ehk on saatusel ka midagi head selle noormehe jaoks varuks. Ehk suudad sina tuua positiivse pöörde tema ellu. Sulle ei oska selles raskes situatsioonis muud soovida, kui kuula oma südant. Kui sa enam ei jaksa, siis ei ole see sinu süü.
Inimese minevik on nagu paelale lükitud pärlid, mõni läbipaistev ja sillerdav, mõni tume ja tuhm. Sa ei muutu lurjuseks sellepärast, et pead tegema raskeid valikuid, su mälestuste ritta lisandub lihtsalt üks mõrane helmes.
Kui kõik hästi läheb - ja usu, imesid juhtub - saab raskest ajast isegi ilus mälestus.
Ühe hea otsuse oled sa juba teinud, sa ei keeranud abivajajale kohe selga. Edasised teod pole ainult sinu määrata.
Soovin et õnn soosiks sind ja su hoolealust. Tugevust!
Teie kommentaarid on olnud mulle vajalikud ja abistavad. Mõistsin peamist - hetkel ei tohi ise oma mõtetega langeda abistatava jõuetusse rolli. Mis ei tähenda seda, et nõuandeid kuulda ei võtaks.
Lugesin esmakordselt läbi oma mõlemad postitused. Kohati näen iseenda liigset emotsionaalsust ja kohati tarbetud vaoshoitust. Järgin siiski oma põhimõtet. Kui ma kirjutan midagi, siis teen seda alati ühe hingetõmbega ja vajutan ruttu avaldamise nuppu. Ise loen oma teksti tervikuna palju hiljem. Oleks tarbetu seletada pikalt, miks ma nii teen. Talitades teistmoodi, kaotaks blogimine minu jaoks mõtte.
See selgitus oli vajalik selleks, et õiendada üks asi ära. Ma ei tahaks valada emotsionaalset sappi ühegi konkreetse sotsiaaltöötaja peale. Inimesed töötavad väljakujunenud süsteemi raamides ja võimalustega. Pole nende süü, et töö põhisisuks on muutunud seadus ja paber, projekt ja voldik.
Kindlasti tuleks aga kritiseerida süsteemi ennast, mis on kaotanud oma parendustes ja täiendustes ära peamise, abivajaja enese. Seda mitte ainult ülekantud tähenduses. Sest, nagu selgub m i n u loost, ka otseses tähenduses.
Gruusias käib sõda, millele me kõik emotsionaalselt kaasa elame. Sealhulgas ka mina. Meie oma riigis toimuv, igapäevane sõda ellujäämise nimel, läheb enamikule aga vähe korda. "Sitta kah...!", ütles elav animaklassik.
Lugesin neid väga kurbi postitusi ja tõsiseid kommentaare. Usun, et meie, täiskasvanud, oleme kõik oma elus kohanud taolisi juhtumeid või vähemasti kuulnud neist. Paradoks on, et iga juhtum on isemoodi alguse, kulu ja lõpuga.
Ainult üks tundub ühtemoodi olevat - kui INIMENE ise ei tee midagi, et ennast päästa või aidata, siis on teiste ponnistused ja südamevalu maha visatud.
Usun seda põhimõtet, et ulata käsi, aita püsti, otsi professionaalset abi, aga ära võta endale kogu vastutust ja muret - põled läbi. Olen seda omal nahal kogenud. Tihtipeale on aga teisele nõu anda kergem, kui ise õigesti talitada.
Samamoodi ei saa näiteks arst kõikide haigete ja surnute pärast nutta.
Muidugi on lastega veidi teistmoodi, nendelt ei saa lihtsalt omavastutust alati loota.
Võib-olla arvab nüüd mõni, et olen küüniline.
Mnjah...
Oleks tegu koeraga, siis ma teaks mida teha. Tervelt kaks võimalikku varianti. Inimesega... Mnjah...
Nõukogude aegsele lastekodule kõige lähedasem nähtus on tänapäeval vist vangla... Ega see lõppkokkuvõttes ei pruugikski kõige halvem variant olla. Väike sants, et asjad hästi lähevad, on sealgi olemas.
Aga see jutt on tõesti kuradima küüniline.
Need teoreetilised enam-vähem ise väljaronimise võimalused on muidugi olemas. Kasvõi väljamaale tööle, nagu need minejad praegu on. Kuuks-paariks... Kuigi selleks peab vist 18 täis olema. Või tõesti, kuhugi õppima... Aga need on sellised ilusad, teoreetilised lahendused, rohkem sihukesed südamerahustused, et kui hakkama ei saa, siis on ise süüdi. Tegelikult on sellistel juhtudel mure ju milleski muus, mitte hakkama saamise võimaluste puudumises.
Ning ausalt öeldes ma kardan, et mitte ükski riik, mitte ükski süsteem, mitte ükski ametnik, mitte ükski seadus või bürokraatlik lahendus ei suuda seda midagi muud, mida vaja, pakkuda.
Kasu, abi, nõu? Mitte midagi ei oska öelda või soovitada. Lihtsalt ja labaselt, poisil on naist vaja. Aga teisalt, igale tüdrukule prooviks käe ette panna, kui ta sellise poisiga semmima hakkaks.
Ah soo, et küünilisusega lõpuni minna, siis... Kui te selle poisiga lõpuks sotsiaaltöötaja juurde jõuate, siis ära imesta, kui kõigepealt hakatakse Sind teadagi milles kahtlustama. Kusjuures ka seda ei saa neile ette heita.
Kuidas see ütlemine oligi, et elu on lill...
Tere, Hunt, mis Sa nüüdseks teinud oled? Näen, kommentaare kirjutatakse Sulle hulgi... Ja inimesi on mitmesuguseid.
Minu silmis on parem, kui ei kassipoega ega inimest ei võetakski sooja, kui on võimalus, et ta pärast välja visatakse. See on see "Väikese Printsi" raamatu taltsutamiskoht.
Korra elus olen jätnud selle inimese eest, keda ulualla lasksin, hoolitsemise ka pooleli - sest teadsin, et see ei tõuka teda põhja poole, kuna selgunud oli, et kõik, mida ta kõneleb, on vale (tegemist oli vaimselt haige lapsendatud lapsega, kellel oli tegelikult hea kasupere juba imikueast saati - kontrollisin mitmeti ja veendusin).
Teisi - ei kasse, koeri ega inimesi - ma ära saatnud pole. Seda olen küll kogenud, et aitajana on abi leida raske, kuid piisava järjekindluse korral mitte päris võimatu. Üks vanglast vabanenu elab igatahes juba seitsmendat aastat ilma kuritegudeta ja opereeritud maoga, kuid välja saadeti ta tegelikult surema - tal oli maovähk. Eks ma siis proovisingi, muuhulgas ka selge uudishimu pärast, kas on võimalik vanglast haigekassa kindlustuseta vabanenule invaliidsus ja operatsioon kätte võidelda. Oli, aga see tegevus oli päris naljakas... omal moel.
Lastega on hullem. Kui nad solvuvad, siis peaaegu igaveseks. Ja teevad seepeale üsna hulle asju. Selliseid suureks saanud lapsi olen näinud ja näinud lähedalt. Hiljem on hullem õnnetustest välja ronida, lapseeas on see vähemalt mõnevõrra hõlpsam. Alati ei lähe aga õnneks ei lapseas ega täismehena.
Poistega on asi reeglina lootusrikkam, tüdrukuid on raskem aidata. Vähemalt mina tunnen seni nii.
Rohkem Sa teha ei saa, kui jaksad. Aga kui suudad püüda aidata, on põhjust Sinust väga lugu pidada.
Niisiis, Metsa Kutsikate Pealik, mida otsustasid?
Tunnen Sinu ja Su leitud Kutsika pärast muret. Emahundile soovin hingerahu, vaevalt tal seda elus palju olnud on.
kirjutad: Juuli esimeses pooles, aimates, et poisil on asjad käest ära minemas, võtsin nendega ühendust. Positiivne on see, et olen saanud vastuse - kui vastav ametnik tuleb kusagil augusti lõpus puhkuselt tagasi, siis võtab ta minuga ühendust ja hakkab MINU probleemiga tegelema.
igal sotsiaaltöö tegijal peab olema asendaja. Kui probleem üle jõu ei käi, siis võitle KOV-is kokkusaamine. Kirjalik avaldus on kõige õigem, sellest jääb jälg ja sellele tuleb vastata. Kas noor on andnud allkirja, et ta loobus hooldusperest, kas keegi on üldse mingeid pabereid täitnud, näinud. Kui kaua olukord kestnud on?
tugiisik Emmeliina@hot.ee
oi vabandust, emmeliina55@hot.ee
Tõnis,
Samasugune nõutus, mis peegeldub Sinu kommentaaris, valitseb(s) ka minus selle postituse kirjutamise ajal.
Anneli,
Sinu kommentaaris on minu jaoks oluline mõte - ei maksa abistada, kui ei abista. Ma olen nüüd pikalt selle üle mõtelnud. Tegelikult olen Sinuga vaid osaliselt nõus.
Mul ei ole mingit "kutsumust" kedagi abistada. Mõnikord vajaksin hoopis ehk ise abi, nii oma sõltuvustes kui ka oma tervisekahjustuses, mis ei võimalda mul enam töötada.
Tekkinud olukorda olen sattunud juhuslikult. Nägin, et inimesel on probleemid. Andsin "esmaabina" seda, mida suutsin ja pöördusin spetsialistide-ametnike poole. Viimased on siis need, kes kutsetööna taoliste lastega tegelevad.
See on sarnane selle jõuluteemaga, millest pidevalt heietan - verivorsti järades teen selle telefoniannetuse ja tunnen aasta otsa, et olen ikka väga hea inimene.
Paremini sobiks aga antud juhtumiga näide Tallinna Peetlemi kogudusest, kus tänavalastele antakse hetke esmavajadused aga ei tegeleta ise spetsialistide tööga.
Minu emotsionaalne üllatus oli/on lihtsalt suur, kui taipasin, et riigi lastekaitse/hoolduse süsteem on olematu.
Emmeliina,
Proovin vastata.
Meilitsi olen saatnud avalduse-pöördumise vastava suure KOV-i osakonnajuhatajale.
Vastus 1: olen puhkusel
Vastus 2: edastasime Teie avalduse vastavale inspektorile.
Vastus 3: inspektor on puhkusel, tegeleb siis kui puhkuselt naaseb
Seega,
*kõigil on ilusasti asendajad olemas, kes tegelevad kolleegi kirjavahetusega (mitte aga tööga)
*kui minu füüsiline konditsioon ja võimalused lubaksid, oleksin ammu juba KOV-is "mööbeldamas"
*olen teinud kirjaliku avalduse ja saanud kirjaliku vastuse - JOKK!
Lisaks:
*noormees pole kunagi andnud ühtegi allkirja mitte ühelegi dokumendile
*sisuliselt on ta tänava"laps" umbes 10 kuud. Kusjuures endine(?) hooldaja teab, kust teda leida võib. Järelikult peaks seda teadma ka inspektor?
Täiendavalt:
"oma" inspektorit nägi ta viimati vist 4 aastat tagasi - uhke auto olevat olnud...
ohh, anna andeks, see on uskumatu:
Suur KOV peab minu loogika järgi olema Tallinn. Kui võidelda tahad tean Lastekaite Liidu kaudu päris häid kontakte - nõustajaid. Palun, kirjuta mulle. Olen tõeliselt olemas
Emmeliina55@hot.ee ja ise hoopiski Lääne -Virumaalt.
Emmeliina, saatsin Sulle meili. Selles meilis astun Sinu ette inimesena, mitte virtuaaltegelasena...
Hea Hunt, selle kutsumusega ongi, nagu on... Enamasti satuvad inimesed aitama mitte kutsumuse tõttu, vaid seepärast, et keegi peab ju midagi tegema. Olukord karjub ja teha on tarvis. Ma ise satun sedalaadi olukordadesse niisamuti - sest ei saa enam ära minna, kui näinud oled.
Peeteli koguduse juures olev lastekodu sai alguse niisamuti - inimesest, kes ei saanud enam pealt vaadata, kuidas asjad riigis laokil on ja lastest keegi tont ei hooli. Nii ta siis lihtsalt jättis kaks last ühel ööl varju. Ja kaitses. Ja õigustas oma tegevust.
Nüüd on seal teisiti. Aga algus oli nõnda. Hädavajadusest tingitud.
Loodan väga, et Emmeliina nõuannetest on abi. Kui õiged inimesed üles leida, võivad asjad liikuma hakata...
Kui jaksad, kirjuta, mis on saanud.
Vabandust, ma pole hulgal ajal Su blogi külastanud, nüüd lugesin rasket mureteemat.
Väga asjalik on Trulla väljapakutud variant kutsekooli ja ühiselamuga, sellest oleks abi - katus pea kohal, söök olemas ja ametit õpib ka. Kui tal on põhiharidus olemas, on lihtsam leida sobivat kooli. Küll aga on tal gümnaasiumis tunduvalt raskem hakkama saada, kui pole elukohta ja elada on ka millestki vaja, töölkäimine aga võtab õppimiseaja ära, seda kogemust on ta juba proovinud.
Sinule sügav austus, et oled selle noormehe edasise käekäigu oma südameasjaks võtnud. Ma ei taha mõelda sellele, mis saaks (oleks saanud) siis, kui tal Sind ei oleks.
Ma ei tea, kas sa oma vanemate kirjutiste kommentaare loed - ehk jõuavad need meilile..? aga natuke painab teadmatus: kuidas sellel noormehel on läinud? Kerge see pole olnud kindlasti, ent kas lootus on veel alles?
Postita kommentaar