Ma teadsin, et midagi on halvasti. Pühapäevane telefonikõne oli nagu suur appihüüd. Juba teist kuud pole tal oma telefoni - ta helistab mulle vastamata kõnena võõrastelt numbritelt, kuhu siis talle tagasi helistada. Muidugi ei saa ta selles olukorras vabalt rääkida. Liiga palju võõraid kõrvu kuulamas. Tegelikult ei saanud ma temaga korralikult rääkida juba pikemat aega. Ta pelgab võõraid inimesi aga minul oli siin minu suvevõõras.
Ta ütles mulle telefonis, et tal on väga halb ja palus, kas võib paariks päevaks minu juurde tulla. Ma ei saanud talle ise järgi sõita ja ainukeseks lahenduseks oli see, et saadan talle piletiraha hommikuse esimese bussiga. Tal pole päris enda raha kunagi olnudki. Vanemateta lapsena peaks ta olema riigi ülalpidamisel, kuid nii käivad need asjad paberi peal. Sellest hetkest, kui ta teismelise otsustavusega sulges enda järel hoolduspere ukse, pole riik tema vastu enam huvi tundnud. Eks see vist toimub põhimõttel, et inimene teeb elus ise oma valikuid. Mis sellest, et valik tehtud lapsemeelse noorukina ning valikute tegemisel ei mõelda tagajärgedele.
Esmaspäeval läksin sellele bussile vastu, millega ta pidi tulema. Teda ei olnud. Polnud ka järgmistel bussidel. Ootasin teisipäeva, kolmapäeva. Neljapäeval teadsin, et pean teda otsima minema - see telefonikõne sisu oli liiga ärevusttekitav. Mul olid juba linnariided seljas. Enne minekut kontrollisin arvutist oma postkaste. Seal oli teade: ma homme tulen haiglast valja aga tegelt pakuti tana , ma olen xxxxx haiglas.
Muidugi ma helistasin kohe sinna haiglasse. Pelgasin, et telefoni teel ei saa mingit informatsiooni - andmekaitseseadus ja kõik sellega seonduv. Õnneks sain ikkagi vajaliku teada. Sai olla ainult kaks põhjust, miks ta sinna haiglasse võis sattuda. Halva asja pärast või väga halva asja pärast. Viimasest on ta mulle mõnikord rääkinud, viimasel ajal tihedamini. Leppisin kokku, et teda ei lasta välja enne kui ma ta käest kätte vastu võtan. Enne haiglasse sõitmist pidin tegema veel ühe raske telefonikõne. Nädalalõppudel käib minu juures üks lähedastest. Koos me oleme siin toimetanud sellest hetkest alates, kui pärast pikki aastaid kuulis ta minu olukorrast ja ulatas abistava käe. See maamaja on temale oluline ja vajalik, et lülitada ennast välja ja laadida uueks töönädalaks.
Selgitasin talle tekkinud olukorda ja hoiatasin, et natukeseks ajaks tuleb minu juurde üks suvevõõras. Seekord minu poolt oodatud ja soovitud. Ta teab selle nooruki lugu. Olen talle sellest rääkinud. Nagu ma oletasin, nii ta ka reageeris. Ta ei saa mulle "ei" öelda, kuid ma peaksin ka teda mõistma. Tal on õigus oma privaatsetele nädalalõppudele ja kogu maailm ei saa aidata neid, kes oma enda valikutega on teinud oma saatuse. Viimane käis selle kohta, et noormees ise lahkus hooldusperest. Ma mõistan oma lähedast. Naised, kes on pidanud olema väljas nii mehe kui naise eest, tihtipeale ei oska, ei taha, ei saa lasta ligi veel võõrast muret. Neid pole abistanud keegi ja oma valikutes on nad olnud üksinda. Siiski leppisime me kokku. Lähedane loobus oma tavapärasest nädalalõpust tingimusel, et järgmiseks nädalalõpuks pean oma suvevõõra ära saatma. See ebameeldiv telefonikõne räägitud, sõitsin haiglasse.
Ta korjati ülesse bussijaama lähedalt jalakäijate silla alt. Hääled tema peas olid olnud kohutavad. Ta oli neljandat päeva magamata. Keegi pidevalt rääkis temaga, samas mööduva auto mürin olevat tundunud sellisena, nagu läheneks talle terve tankikolonn. Osa asju ta ei mäleta. Mäletab meeletud ülekeha värinat. Uduselt on meeles, et kuidas neli inimest teda voodi külge sidusid. Meeles on see, et keegi vahetas tal mähkmeid, keegi söötis teda. Pole mõtet lisada siia rohkem detaile. Poolteist kuud kõikvõimalikku alkoholi. Kas ta väärib kaastunnet? Enamike inimeste arvates kindlasti mitte - ka kuueteistaastasena peab inimene oskama teha valikuid. Tema valis tänava. Mõne kuu pärast, seitsmeteistkümnesena, valis alkoholi.
Haiglas oli ta puhtaks pestud. Riided... need pesime juba minu juures. Midagi pean talle jalga leidma. Keset suve talvesaabastes, millest ühel on tald lahti... Nojah. Tabletid ostsin apteegist välja. Niisuguse haiguse puhul tuleb rohtude eest tasuda muidugi 100%. Ei loe siin midagi, et orvuna riigi ülalpidamisel ja järelvalvel. Ega riik talle neid fuvõrikuid vägisi sisse kallanud, noormees ikka ise tegi oma valikud ja otsused.
Suurema osa ajast oleme nüüd vestelnud. Peamiselt räägib tema. Ta ikka veel räägib sellest, et 1. septembril tahab uuesti kooli minna. Kuidas ta loodab tööd leida, et vähemalt söögiraha oleks. Ta räägib oma unistustest, et juhtunu ei kordu, milline saab olema tema oma pere, kodu, töö. Ma lasen tal need neli-viis päeva veel unistada ja siis pean rääkima talle sellest, et tegelikult pole maailm hoopiski selline nagu ta arvab. Ja ka mina pole selline nagu ta arvab. Ma saadan ta tagasi sinna, kuhu ta ei taha minna. Ma pean talle ütlema, et iga inimene teeb ise oma valikuid. Ma ei ütle talle seda, et oma valikute tõttu tunnen ennast lurjusena.
Postitused
11 kommentaari:
Süütunnetel on jube hea mängida, sest juba esimestest hetkedest alates on süütunded nõrgestava toimega ja süüdtunnete tekitaja teab seda, et saaks aga paremini manipuleerida.
Siinkohal pole muud öelda, kui et see on paratamatus. Paratamatus elu enda eest. Kusjuures, Hundiulg, ma ei saa sind kuidagi hukka mõista. Ma tean, et see on küüniline ja selliseid lugusid võiks pajatada paljusid, kuid jah - suhu jääb halb maik ja hinges kripeldab, kui pead tegema OTSUSE ja selle täide viima.
Ühte aga ma tean, sellised asjad muudavad inimese varem või hiljem küüniliseks. Isegi siis, kui sa ei taha. Minu arvates on see empaatiavõime teine ring, mõista kuid jääda endale kindlaks, isegi kui see ümbritsevate arvates tundub küüniline ja ka su enda arvates. Ning kinni pidada enda veendumustest ja valikutest.
Kulgemise tee - sellisena võib selle noormehe teed kirjeldada.
Jõudu sulle toime tulemiseks selles olukorras.
Raske juhtum. Kuidas abistada nii, et inimene õpitud abitust ei omandaks? Samas on ju igaühel meist õigus ainsale paigale, kuhu "haavu lakkuma" tulla. See on inimlik. Mõtlen, et Sa ei peaks niivõrd siduma end nooruki tulevikule mõtlemisega, kuivõrd aitama tal hetkel taastuda. Oma tuleviku kujundamisega peab ta ise hakkama saama. Sina saad anda õnge, ent kala peab ta ise õppima püüdma. Ja alati on lootust, et ehk sel korral õpetus mõjus...
Oma elus pole ma kahetsenud midagi rohkem kui päeva, mil ma oma vennale ütlesin, et ta peab oma valikud ise tegema ja mina ei saa talle enam oma peret ohverdades oma elust lõiku pakkuda.
Mul ei ole enam venda. See ei juhtunud kohe, aga tal polnud enam midagi, mis teda kinni hoidnuks.
Hundi Ulg, sul on ees kohutavad valikud, ükski pole kõigile hea. Mul on sinust kahju, see ei saa kerge olema. Alati on pärast midagi, mida kahetseda. Loodan, et su kahetsus ei saa olema liiga suur.
Ma muidugi ei tea, millise inimesega on tegemist selle noormehe näol: mida ma silmas pean, on, et kas ta lihtsalt joob, või näiteks ka varastab abistaja tagant jmt. Esimesel juhul ma püüaks aidata, kasvõi saadaks nädalalõpuks ajutiselt kuskile mujale - eemale - ja lepiks kokku, et sellejärgselt tuleb tagasi - eeldusel, et ta suudaks olla vähemalt nii, et ta abistaja kodu olukorraga harjudes ära lagastama ei kipuks. Sest praegu pole tal tõesti mitte millelegi toetuda - ja oma äsjase seisundi tõttu on väga nõrk (vaimselt ja füüsiliselt) ning mitte ühtegi hooba (haridus, töö) ka pole, millest argipäevasegaduses kinni hoida.
Samas kui tegemist on abikäe pakkuja tagant varastajaga - sellisel juhul teda enda juures hoida pikemalt siiski ei saaks. Olen ise oma venna selle tõttu minu kodust välja tõstnud (tema probleem polnud küll joomine vaid pigem ülemäärane iha kõiki elu häid asju kohe ja korraga saada - 16-aastaste värk). Teda aitas lõpuks usk ja kaasusklike tugi. Ma ei tea, kas temaga ikka on LÕPLIKULT kõik korras, aga vähemalt on ta nüüd suutnud aastaid elada ilma pahandustesse sattumata ning püüab vähehaaval ka minevikusegadusi ära klaarida. Nii et see on kindlasti üks juhtum, kus usk ON aidanud inimesel vähemalt oma elu taas toimima saada. Selle eest suured tänud Oleviste koguduse inimestele.
Samas on inimesi, keda kõigest heast tahtest hoolimata rohkem kui vaid hetkeliselt aidata pole võimalik. Meil on ka selline must lammas peres - aeg-ajalt käivad tal unistustehood, millede vältel ta pühalikult tõotab ja planeerib, kuidas ta kaugõppes kooli lõpetab, endale töö leiab ja pere loob... aga seda jätkub tavaliselt maksimaalselt kuuks ajaks. Peale seda perioodi muutub enese pingutamine õpingutes tema jaoks liiga suureks koormaks, ta lakkab koolis käimast ning põgeneb laia ilma oma keha müüma ning sihitu ränduri elu elama. Tal on haiguse diagnoos, aga kuna ta ise seda ei tunnista ja igasugustest ravimitest kategooriliselt keeldub, siis ravida teda ei saa ja ka vanus (23) on selline, et ta juba enese eest vastutamise eas on ning teistel midagi kaasa rääkida pole ning kui tema ikka midagi otsustab, siis tema seda ka teeb. Ka ühtegi töökohta pole ta suutnud üle nädala pidada - enesesundimise oskus ja kohusetunne ei kuulu ta elementaarvarustuse hulka.
Ja siiski ma usun, et selliseid inimesi TULEB vähemalt üritada aidata kui nad vähegi soostuvad selle abiga ja endale niipalju ligi lasevad, et see abi nendeni jõuaks. Minu teise näite inimese puhul teeb ta haigus asja küll suhteliselt lootusetuks ja enamus ongi ta juba maha kandnud ning lihtsalt ootavad murelikult, et kui kaua see eluke veel edasi tuurib (mina kahjuks kaasa arvatud - sest tema vastutamatusetunne jõuab suhtlemisel tavaliselt selleni, et ta asub üritama sõprusepakkujat oma jalge alla suruda - lihtsalt et tunda, et ta ikka kellestki üle ja parem on - ning selles olukorras peab iga abistaja lõpuks valima, kas päästab iseenda elu või langeb vastutustundetu manipulaatori ohvriks, kes ei hooli teistest ja veel vähem iseendast - jah, mis parata, ilmselt paljuski ka oma haiguse tõttu).
Näen su valikute raskust, Hundi ulg, ja mul on väga kurb nii sinu pärast (see valik on kirjeldamatu) ning ka selle noormehe pärast (kes ju tegelikult veel natuke rabeleb, et pinnal püsida - vähemalt üritab veel vähemalt sinugi käest kinni hoida).
Otsustustarkust sulle!
PS! Kuidas on selle noormehe suhted usuga? Äkki oleks tallegi mingil moel sellest abi? Ma ise küll ei ole kirglikult usklik, aga nägin, kuidas see vähemalt mu venna elu päästis ja seetõttu temas ikkagi teatud kasutegur on, arvan ma.
Orb, aga kas siis tõesti ei ole ühtegi sugulast, tädid, onud, vanaemad, või ei taha need end vaevata. Teiseks ta on nüüd ma saan aru 17, kas tõesti ei ole mingit tööd, mida ta saaks teha, et endale ülalpidamist teenida. Või kas Eestis siis ei ole mingit koolitust, kuhu saaks minna riigikulul, orb nagu ta on.
Tänan sõbrad vastukajade eest. Usun , et veel täna saan olla omaette ja sõnada midagi. Praeguste kommentaaride järgi tuleb sellest omaette postitus.
kui see nüüd ilukirjandus pole...
minu arvates on kuritegu, kui vähe hoitakse haiglas inimesi, kes ennast nii väga põlgavad ja kardavad, et on valmis...
ma pole sellest kunagi kirjutanud, aga olen enda jaoks palju mõelnud. kuni selle hetkeni, kui inimene veel kelleltki abi julgeb paluda, on ok. aga kui tehakse lõplik otsus, siis enam abi ei paluta vaid minnakse lihtsalt ära.
Siin oli küsimus kas selline inimene väärib kaastunnet? Minul omakorda tekkis küsimus, kas selline inimene teeb ikka oma valikud ise? Hääled peas ja muud tajuhäired viitavad raskele haigusele. Seega minu arvates peab olema sellisel inimesel kindlasti tugiisik. Ma ei mõtle head sõpra vaid, praktiliselt mõtlevat hooldusõde, juhendajat vms. kes aitaks tal eluga toime tulla. KEdagi sellist kellel on kogamused antud alal.
Üldiselt tunnen kaasa sellise olukorra pärast, paistab, et see inimene on Sulle oluline..
Iga Hunt teeb ise oma valikud. Peaasi, kui ta neid tehes teab, et tõenäoliselt on ta selle, teda usaldama hakanud metsiku hundikutsika jaoks viimane piire enne sügavat pimedat auku. Kui Hunt seda teab, siis teab ta ka seda, kuidas ta oma otsusega või otsuseta edasi elab. Aga tõsi ta on, et kui teinekord on valida teise täisealise hundi ning võib-olla ikkagi hukule määratud kutsika vahel, siis...
Looduses pole kerge.
On minugi suguvõsas üks must lammas.Ja nii lootusetu,et oma õde ei tihanud talle öelda,kus me kõik elame,sugulased.Ja kodutuna ta siis nüüd kuskil redutab,kui surnud ei ole...Paarkümmend aastat juba,nimeks Märt...
Sellised lood jah siin kodukamaral.
Postita kommentaar