Selle talve surnud 15.

(... järg)

Ussi lapsed olid peale sõda koolis. Aeg oli siis raske. Liide ütles, et midagi muud peale kartulipudru pole süüa - kuidas Aime jõuab sedasi koolis käia. Jahu ikka oli koogitegemiseks, aga rasva ei olnud. Vana Rajasalu oli niisuguse solvava keelega. Rääkis, et Ussi Liide on nii ihnus, et teeb kooki pliidaraudadel. See polnud ihnsusest, vaid vaesusest. Hea, et sedasigi sai.

Ussi Liide oli tallimees. Hobused olid Ussi tallis. Neil oli üsna uus, suur laut koos küüniga. Ega Liide ei oleks lasknud ka kellelgi teisel neid talitada. Viimasel metsavendade ajal oli Liide abiellunud ühe metsavenna sarnase Juhaniga, aga sellest Juhanist suurt asja ei olnud. Liide lõi ta varsti välja. See vedas koju võõraid naisi ja oli tige, võttis mingeid tablette. Kolhoosi ajal pandi ta farmi juhatajaks. Kolhoosist kuidagi palka ei saanud. Et ta hirmsasti mangus, anti talle avanssi. Koosoleku ees siis rääkis hirmus haleda häälega, mis ta ostnud oli, piima ja margarini, muud tühja tähja veel. Aga see nii haleda häälega: "Piima, margariini!", jäi meelde. Mõned algkolhoosi aastad ta siin oli, kuni kadus ei tea kuhu. Kui Liide paarikümne aasta eest lahutas, siis oli veel natuke silmapiiril. Oli keksinud ja suurustanud, kui rikas ta nüüd on: maju ja kõik muud. Lubanud Aimele pärandada. Aga kui lahutus läbi oli, küsis Aime käest, et anna mulle 25 rubla sõidurahaks.

Liide pidas hobuseid viimaseni. Peale seda jäid ta puusad nii viletsaks, et ei jõudnud lehma ega põrsastki pidada. Aime oli sellepoolest kuulus, et tal oli Lipsu Tõnis peigmees. Lõpuklassidest alates kuni Aime tehnikumi lõpuni. Siis olid pulmad. Need olid heinaajal. Just Ussi küüni taga olid ristiku vedamise kärbised. Pulmadest ma ei tea midagi, sest olin ise Koerus Rauma Antsu leeri- ja koolilõpu peol. Järgmisel päeval oli Ussi küüni taga ristiku vedu. No need olid iseenesest teised pulmad. Käisime ämmale õnne soovimas. Noorpaar oli ise kusagil käimas. Ämm oli siis ka õige helde. Andis suure korviga head-paremat meile kaasa. See oli umbes kuuekümnendate aastate paiku, kui maal oli veel õige kehv igapäevane elu. Sõime kaerakörti, igaks päevaks leiba ei jätkunud. Sedasi pidasime siis pulmi kärbise varjus. Kõiki toitu ei jõudnud ära süüa. Ma poetasin pisut omale tasku laste jaoks.

Algul, peale pulmi käis Tõnis Ussil. Hiljem viis Tõnis Aime oma koju. Nüüd on neil linnas oma maja. Kolm viimast aastat elas Liide seal Aime juures. Ta oli nii vilets, et ei saanud enam omaga hakkama. Enne seda oli aga nii, et meie eided käisime sigala juures lavkas. Läksime siis Liide juurest läbi ja aitasime pisut. Mina tõin talle kaevust vett ja tassisin puud ja tegime muid väikesi töid, mis me oskasime. Liide ise keetis suppi, kooris kartuleid ja viskas sulps ja sulps suppi sisse. Toad olid tal alati pühitud, sedasi luua-puhtus. Ega tuba nädal otsa puhas seisa. Trammi Arvi tõi talle poest leiba, piima ja muud, mis vaja. Tal endal oli sellepärast ikka nii raske, et see jube suur kere vajutas puusa peale.

Aime tütar Mall oli väga käre tüdruk, täpselt Liide. Teine mees on tal ka ja vist kaks last. Poisi nimi oli kas Tõnu või Tõnis. Sellel on vist ka juba pere. Peale sõjaväest tulemist lõpetas TPI.

Lipsu Tõnis on väga lugupeetud, tark, ilus ja hea mees. Aga tal on salaviga. Tal on komme talvel salaja pidude ajal õues regedes sobramas käia. Kui leiab viinapudeli või midagi, mis meeldib, kaob see ära. Mul on piinlik seda kohe kirjutada. Nii lugupeetud mees ja selline must asi. Kolme aasta eest kui Tõnis Liide linna viis, oli häda, kuidas teda autosse saada. Kes lükkas tagant, kes tõmbas eest.

Ega talle see linnas olek ei meeldinud, aga kes teda jõudis teenindamas käia. Kogu aeg läks hädisemaks. Isu oli tal hea ja kere muudkui kasvas ja läks jämedamaks. Esimesel talvel kui Liide linnas oli, müüsid Aime ja Tõnis maja maha ilma, et Liidele oleks öelnud. Aga meie inimesed niisugused ei ole, et jätavad midagi saladusse. Etterääkijaid on ikka. Aga mis sa teed, kui ise pole tegija. Kui oled sa noor, paned vöö vööle ja lähed kuhu tahad, aga kui oled vana, siis panevad teised sulle vöö vööle ja viivad su sinna, kus sa ei taha.

Nüüd, kus Liide surnud, on hea, et maja müüdud. Ei ole enam lagunemas nagu need teised majad. Seal elavad nüüd noorepoolsed inimesed sees, kes on kõigest huvitatud ja teevad oma kodu ilusaks. Liide suur köök on nüüd ilus nagu elutuba, vaibad põrandal ja kõik olla nii ilus. Elu läheb ikka edasi ja nüüd kus Liide surnud, on hea, et kõik ilusti edasi läheb.

(järgneb...)