Selle talve surnud 14.

(... järg)

Ussi Liide

Ussi Liide oli Maantu Miina vanem tütar. Tal oli vana Miina hea jutt ja väga mõnus jutt. Maantu oli Ees-külast ja sealt ei saanud ilma hobuseta väljas käia. Vana Miina istus kössus hobuse peal, suur rätt ümber. Kui ta mõnd inimest nägi, peatus hobune ise ja magus jutt jooksis.

Liide oli minust kümme aastat vanem. Kui ma II klassis olin, siis olid ta pulmad. Sel samal kevadel kui Tammetsa Lindalgi. Seda ma teadsin, et Ussi August võtab naise, aga pulmi ei mäleta. Samas nad pidid ju meilt mööda minema. Ussi oli väike koht. Ussi August oli väga tubli ja arenenud mees. Rahvas kutsus teda Ussi advokaadiks.

Vanasti oli meil erameierei ja seda tuli jalgadega sõtkuda - koorelahutajat ringi ajada. Ükskord kui Tõnu oli veel poisikese ohtu olnud, sattunud meiereis kohe vana Miina järel ja aidanud tal piima läbi sõtkuda. Miinal olnud sellest nii hea meel, et öelnud: "Ma annan sulle oma kõige parema tütre!". Hiljem kui Tõnu Liidet tundma sai, oli ta mõelnud: "Ah see su kõige parem tütar ongi." Liide oli eluaeg pisut pardi moodi käinud. Mida vanemaks ta sai, seda enam ta puusast ära jäi. Lõpuks kümme viimast aastat sai ta ainult taburetiga käia.

Liide oli suur hobuste haige. Keegi teine ei osanud nii hästi hobustega ringi käia nagu tema. Hommikul pani ta Augustile hobuse ette ja saatis põllule, lõunal käis hobusel järel ja peale lõunat pani hobuse jälle rakke ja õhtul tõi jälle ära. Umbes 50. aastatel, kui August ammu surnud, oli Liidel puus haige ja arst tahtis teda Tartu lõikusele saata. Liide, kes oli tallimees, nuttis kohe, et tema ei julge hobuseid Aime hoolde jätta. Aime oli siis 17 aastane ja hakkas mingit põllumajanduslikku tehnikumi lõpetama. Oleks ta siis operatsioonile läinud, võib olla poleks tal elu lõpus olnud vaja taburetiga käia.

Enne sõda sündis tal kaks last, Lembit ja Aime. Lembit oli pehme iseloomuga loru. Koolis laskis end poistel kiusata, nii et piinlik oli kuulda seda, mis poisid temaga tegid. Kasvades tuli tast igavene viinanina. Siis tuli talle mingi sisemine häda ja nüüd on ta juba paar aastat surnud. Liide nuttis mis hirmus, miks suri Lembit enne teda. Aga mina leian, et see oli suur õnn ja õnnistus, et ta enne Liidet kadus, sest tema polnud selline, kes end ise oleks üleval pidanud.

Aime, selle vastu, on Liide moodi käre. Aga väljanägemiselt on Aime hulga ilusam. Aime tütar Mall on veel kenama väljanägemisega kui Aime, kuid hulga käredama iseloomuga. Veneaja algul hakkas August uut maja ehitama. Maja ehitus oli üsna algjärgus kui August suri pimesoole operatsioonil. Kui ta lõikuse laualt toodi, nägi ta veeklaasi. Enne kui keegi jõudis tähele panna oli tal juba vesi joodud. Õhtuks oli August juba lahkamislaual. Siis algas Liidel raske lesepõlv. Liide oli väga tragi. Tal oli abiks noorem vend, Maantu Ott. Kui Ott uuel veneajal metsa läks, siis tulid Liidel uued abilised.

Sõja aeg oli, metsad olid mehi täis, kõik otsisid kohta, kus peatuda. Ussi oli metsa ääres, kus hea oli tulla ja minna. Neid hakkas seal igasuguseid voorima. Abortidest oli juttu ja muud tühja tahja. Isegi Poe Eevi rääkis, kuidas Liide saatnud temaga kotiga midagi, kas püüli või kruupi. Mina ei mäleta enam. Kõige hullem oli kõige viimane, kes Liide riided kõik ära viis, nii et Liide ei saanud kirikugi minna. Liide vennad Ott ja Juhan olid metsas ja see metsas olek polnud muu kui üks suur samaka ajamine ja joomine. Hiljem Juss sai haarangul surma.

Liide poolt oli materjal ja poisid ajasid talle viina. Samaka eest sai kõike. Varsti oli Liide paremini riides kui enne. Aga eks majapidamises andis see kaua aega tunda. Liide ise rääkis mulle: "Kas mul neid rajakaid vaja, aga ma ei tule tööga välja." Eks tal üksikul naisel oli ikka raske ka. Lembitu-lontrusest polnud asja. Vist käis tööstuskoolis, aga õiget hakkajat tast polnud. Traktorist oli ta läbi häda, aga ega sealt suurt rääkida ka ei olnud. Ussi koht oli väike ka, midagi 3 hektari ringis. Väike talu ja ega ta harimine raske ei olnud, muidugi kui tegijaid oli.

(järgneb...)