Selle talve surnud 13.

(...järg)

Maja oli mõned aastad peale Marta äraminekut tühi olnud ja üürnikud sees. Kui Marta õde ka surnud oli, siis müüsid pärijad ära. Marta õde, Magdaleene teenis elu aja Narvas saksu. Kui vanaks jäi, tuli siia isamajja. Sellest Leenast ei teadnud keegi enne kui ta siia tuli. Temal oli teises jalas gangreen ja tal olid põrgulikud valud. Kevadel, kui ilmad soojad olid ja uksed lahti, siis ta kohe röökis. Külaelanikud jälle muigasid, et nende "lind laulab". Kord kui Marta tuli teda koju vaatama, oli ta must gangreenine jalg voodi ees. Ta polevat jõudnud valu välja kannatada. Nüüd puhkavad nad surnuaial maikellukeste all.

Üks kümme aastat oli maja üüritud Muhu Liidele ja Eerile. Liide oli pensionär ja suri ära. Eerika Eeri oli aga kolhoosis suvel veevedaja, talvel keevitaja. Suri järsku ära. Lahkamisel leiti, et tal olid puha kopsud tahma ja värvi täis. Selle järel oli maja mõned aastad tühi, kuni Tupe rahvas ta ostis. Maimu oli siis veel koolieelik, käis väikse valge lambanakse kasukaga.

Frieda oli hariliku iseloomuga, vahelt riidles naabritega, vahelt leppis. Aga Eeri oli haruldaselt hea ja maheda iseloomuga, väga vastutulelik. Kui autoga oli tarvis kuskile minna - kohe oli Eeri võtmal, ilma mingi erilise palveta. Kord jõuluks läksin emale häid pühi soovima. Eeri sõitis mööda ja peatas, kas tahad kuskile minna? Friedale oli ta väga hea mees. Hommikul ta tegi kõik toimetused ja toidu valmis, enne kui tööle läks. Isegi kohvi viis voodisse. Naabrinaised olid väikselt kadedad, et Frieda magab asemel nagu mauk, ei viitsi oma paksu perset liigutada. Eriti maias oli Eeri oasupile. Meil oli ka palju ube. Ma siis alati tegin oasuppi kui veskile minek oli.

Ega see Frieda hea elu ei kestnud eriti kaua nii kuldne. Tuli uus vetvelsker Pitsneri Lea kolme vallaslapsega. Lea oli mõnus inimene. Ta ei tahtnud aga üksi olla. Pitsneri Leal oli vanem tütar Maret, kes käis meie poistega koos koolis ja oli käre tüdruk. Kord hommikul oli koolikoti lahti teinud ja imestanud: "Heldeke, ma'ss jätnud reknudi tegemata." Üldse oli ta väga ninatark. Igale poole toppis oma nina, küsis süüa ja hirmsasti tüütas. Sai Tupitsa Villule mehele. Üks poeg neil oli. See on nüüd juba sõjaväest väljas ja kusagil ära. Nüüd tuli välja, et Maret on lesbi. Neid olla siin kohe terve punt. No kust mina vana inimene peangi noorte asju teadma.

Kaua see Eeri ikka selle Pitsneriga niisama mehkeldas, kolis hoopis sinna. Nüüd oli Frieda hea elu läbi. Küll ta vahutas ja vihastas. Käis küla mööda Eerit siunamas. Maimu oli ka juba jõudnud mehele minna ja saada poja. Selle Erkiga oli igavene häda. Kui ta väike oli, tegi aseme märjaks. Nüüd on juba 18 aastane, sellest enam ei räägita ja küllap on ta juba suur poiss. Selle mehega Maimu ei saanud elada. Mees oli kole tige ja vintis peaga peksis. Siis läks Maimu uuesti mehele. See oli veel hullem. Laisk oli, mitte midagi ei viitsinud teha. Frieda, vanainimene, käis ise katust parandamas. Noor mees aeles toas.

Eeri elas mõned aastad Pitsneriga, siis jäi maovähki. Peale esimest operatsiooni töötas veel ligi aasta. Siis ühel oktoobri reede õhtul viis auto töökotta ja mõne nädala pärast maeti ka. Imelik oli, et ta veel viimastel tööpäevadel käis minu käest veel krüsanteeme ja teisi hiliseid sügislilli viimas, et surnuaeda omakste hauale viia. Hiljem kuulsin Lea käest, et see Eeri viimane aeg peale operatsiooni polnud ühtegi nii lilleline. Igal õhtul ja hommikul tuli kõhtu siduda ja valusi oli rohkem kui küll. Mis Frieda, vanainimene oleks teinud, pealegi oli Frieda õige koba ja 17 aastat Eerist vanem. Nii see elu on, nagu kellegil antud.

Nüüd, viimased aastad oli ta kodus üksi, vahest ka linnas Maimu juures. Möödunud talvel, üsna peale jõulusid tulnud väimees nädala keskel teda vaatama ja süüa tooma. Frieda lamanud teadvuseta voodi ees. Frieda oli päris raske tükk, üksi ei jõudnud liigutadagi, kleenuke linna mees. Siis läks kutsus Paimetsa poisid abiks, autosse tõstma. Pisut ta kosus, aga enam püsti ei tõusnud. Talv otsa vireles kuni kevadel kustus. Sedasi oli kõige parem, ega see vanainimese elu pole ka suur asi. Vaatan oma käest ja palun, et peaks ma mitte seda talvet enam üle elama. Talv on nii külm ja kodu on külm ja õudne. Üksik maja metsa ääres. Eeva juures on küll hea aga laste kisa ja alaline müra. Ennelõunat kui lapsed koolis, siis on rahu.

(järgneb...)