Selle talve surnud 12.

(... järgneb)

See Marta maja oli õige viletsas olukorras. Marta isa oli nahaparkal ja Marta aitas teda. Maja oli jagatud kaheks ruumiks. Esituba, ehk köögis oli ukse juures pliit ja söögikoht. Tagapool olid kaks hiigla suurt nahkade tõrt, mis kole hapult haisesid. Tagatuba oli suure ahju ja lõõriga pooleks jagatud. Seal magasid isa ja ema, ning Marta eespool. Esipool oli ikka küll ilus puhas: voodi, kummut, laud ja kapp. Marta oli suvel kange marjulkäija ja müüs neid linna turul. Oli ligi 50 aastat vana kui ostis jalgratta. Küll ta nägi vaeva kui sõitma õppis. Kukkus ja tõusis, aga selgeks sai. Nüüd tal läks maailm lahti, hakkas kaugetel rabadel käima, koos Juuliga.

Isa ja ema olid tal õige vanad kui ära surid. Kui vanad surnud olid, läks Marta mehele, Aru Villemile. See olevat olnud ta noorpõlve armastus. Villemil oli nüüd naine surnud, üksi täiskasvanud poegadega, kes olid kodunt välja läinud. Küll oli siis mokaklõbinat kui ta mehele läks. Mina olin kord poes, kui mehed arutasid, et tal oli ju nii hea elu, kõike küll, aga vaat see üks asi puudus. Peale seda kohtasin teda tihti bussijaamas. Suure munakorviga, ütles, et viib lastele. Aru Villemi noorem poeg oli minu vanune ja elas naisega linnas.Olid kahekesi villaveskis, üks kraasija ja teine poolija. Marta jäi ikka viletsamaks ja ei saanud üksi hakkama ja nii vanadekodu. See tee oli veel ligi kümme aastat. Kui surnud oli, mattis ....(?) ta väga ilusti maha ja peavad haua korras. Seda hauda on hea korras hoida, üleni maikellukesi täis istutatud.

(....järgneb)