Roosa paelaga kirjad 12

Tallinnas, 4 Februaril 1905

Austatud Neiu Erna!

Sain täna Teie kirja kätte ja ruttan kohe vastust kirjutama, et enne jälle vahe peal haigeks ei jää, nii kui minevase kirja eel. Et vana adressi peale kirjutada lubate, tähendab et ikka veel elus olete, et Peterburgi punt Teile midagi viga pole teinud. Nii kui kirjutate "juskui peastmata lind puuris ikka veel istute".

Vaene Ernakene, õigem üleannetu. Kes teab, mitmel Piteri noorel härral Teie juba pitka nina olete valmistanud ja nüüd kaebate veel - paras!

6/II 1905. Siis olevat Teil kõiksugused pimeduse väed veel siin Tallinnas olevat, kes kõiki juhtumisi meilt siit Piteri kannavad. Saate nägema, et ma seda tundmata korrespondentsi nüüd alati selle nimega austama saan - tuleb ta meile, siis saan ma alati talle tema hariliku nime asemel "Pimeduse vägi" ütlema. Muidugi jätan ma nime looja nimetamata.

Harilikult, kui mõne noorele neiule saab kirjutatud, siis nõuab viisakas komme, et see komplimentidega üle saaks ujutatud. Oma tänasest kirjast tahaks ma aga need kõik välja jätta, sest Teie pole, õigust ütelda, mitte nende väärt. Lihtsalt Teie pisukesed kõrvad tahaks pihku võtta, Teid ennast läbi "tuuseldada", korraks Teid üle riielda ja muud niisugused nuhtlused. Seal juures ei tohi Teie sugugi tigedakski saada - selleks pole Teil õigust. Kes tohib nii ilma süütalt veel kirjutada, et minu viimase kirja 3. Januaril 1902 kätte saite!? Oh need naesed, kelmistükkide ja vigurite peale olete Teie meistrid. Silmakesi tegemas, suvitamas ja kontserditel käimas, vaat sinna on Teil küllalt aega, aga on tarvis kellelegi vastust kirjutada, siis pole lihtsalt aega - palju tegemist. Ja et ennast õige ruttu puhtaks võiks pesta, siis vabandatakse lihtsalt - pole kirjasi kätte saanudki! Oh need naesed. Jumal hoidku nende eest iga meesterahvast.

Ja, kallis neiuke, ma tean, et Teie suu natukene torusse on tõmmanud minu kirja lugemise ajal. Aga ma ei või parata. Iga inimest peab lastama välja rääkida. Et ma siin kirjas natukene riielnud olen, see ei vaigista mind veel täielikult. Sest kui ma ükskord imelikul kombel Piteri peaksin juhtuma, siis saan ma seda kõik juba tegelikult Teie juurdes korda saatma, mis kirjutanud olen. Valmistage ennast juba selleks ette. Annaks taevas, et Teie aga enne seda puurist välja ei lenda. See tähendab, noh, kuidas nüüd ütlema peaks-- endile selleks ajaks kedagi kaitsejat ei leia. Ma ei tea tõesti, kelle kallal ma oma viha saaksin siis vaigistama.

Aga nüüd jätame tülitsemise järele ja hakkame ilusti rääkima, pole küll paberitki enam selleks... Miks Teie rohkem endi elust ei kirjuta? Mis tähendab see, et Alfred Mooramaale naist otsima läheb ja teie mooralase endile sugulaseks saate? Seletage rohkem, oleks kaunis huvitav teada saada.

Alvinest ei tea ma praegu midagi huvitavat kirjutada. Muudkui on palju lahjemaks jäänud. Millal mehele läheb, ei tea. Peaks ruttem minema, saab pulmi. Minust enesest on kole vähe Teile teadustada. Elan, s.t. teen tööd, söön, joon ja magan. Isegi seltsimajades ma ei käi enam. Ootan pikisilmi aega, millal Tallinnast minema võin panna ilma äärt ülesse otsima. Teie rääkisite minevases kirjas minu pildist, mis Alfredile olen saatnud. Kui ma ei eksi, siis on temal neid ammugi juba pool tosinat saadetud. Nimetage, missugust teie arvate, siis saadan kohe.

Ja nüüd hakkame lõppu tegema. Vabandage, et nii riiakal toonil kirjutasin. Kui edaspidi peaks tulema Teile kirjutada, siis olen poole viisakam. Vabandage, et puhtasti pole kirjutanud - ma pole iialgi mõistnud paremini kirjutada.

Elage heasti ja saatke pea vastust.

August