Roosa paelaga kirjad 11

(kuupäevata)

Austatud neiu Erna!

Pisukesest asjast on suur välja kasvanud! Kust võisin ma seda teada, et minu kiri, mis ma kõige ilmasüütamal nalja toonil kirjutasin, kõige tõsisemaks peetakse? Ma ootasin Teie käest vastust, mis niisama nalja toonil kirjutatud oleks, kui minulgi. Selle asemel sain ma Alfredi käest suure pitka noomituse. Ma pidada mitte kaine keelega - see tähendab, viha tujus, kirjutanud olema. Kirjutada alati nalja toonil, mis minu harakterist pilti anda, ei mõista nüüd vahet teha, mis nali ja mis tõde olla...

Ja viimaks tuleb Teite käest niisamasugune. Mis õieti üteldud, mulle just kui kapa täis külma vett kaela oleks kallatud - niisugune tundmus oli mul. Tõesti, ma poleks uskunud, et minust niimoodi arvatakse, mind niisuguseks kollanokaks peetakse! Olete Teie need paar kirja või kaarti, mis Teie nime peale saatsin, kätte saanud või mitte; olete arvanud heaks nende peale vastata või mitte, - mul pole mingisugust õigust Teie üle sellepärast kohut mõista. Et ma aga julgesin Teile niimoodi noomivalt kirjutada, mida Teie tõega võrdlesite, noh, ma tõesti ei pea seda niisuguseks süüteoks, kui ma oma sõbra õele niimoodi kirjutan. Kui ma päris võera naesterahvale seda mitte ei julgeks teha, kus minult piinlikud ja vastumeelsed seltskonna "viisakuse seadused" kõik vabaduse ära võtavad.

Kõige kibedam koht on Teie kirjas aga see, kus Teie pimeduse väe pärast mind sõitlete. Ma ei tea küll õieti, keda Teie selle all arvate? See aga, keda mina arvan, on minu hea seltsimees. Ja ta ei saaks tõesti vist mtte vihastama, kui ma talle nalja tujul mõnda hullematki nime annaksin. Ta saaks paraja vastuse mulle otsima ja asi oleks möödas.

Ja siis, on Teil selle arvatud isikuga kirja teel mõni tete a tete olnud või mitte - mis läheb see minul sel puhul korda? Ehk Teie küll kena ja armastuse vääriline neiuke olete, austan ma Teid, Jumal teab, kui palju. Siiski, arvake ise järele, kuidas läheb see minu iseteadvusega ühte, kui luban enesele oma sõbra peale vihaseks või koguni armukadedaks saada, kui teil mõni tete a tete oleks olnud. See oleks minust liiga poisikeselik.

Oli aeg koolipoisi põlves, kus ma armastusest unistasin ja õhulossisi maalisin. See oli aga kõik lollus! Mitte kinniste silmadega ja unistades ei tohi aega viita. Tööd teha, hommikust õhtuni, rasket ja vaevarikast, pea ja kätega, kuni väsimuseni - siis ei hakka keegi enam unistama, vaid läheb puhkama. Ja on tal vaba päev ja aeg, siis läheb ta loodusesse ja vaatleb seda, karastab nervisi - õhkamiseks ja unistamiseks aega üle ei jää. Tõsi, midagi suurepäralist peab olema, tõsiselt armastada ja armastatud saada. Kõiki aga ei või saada. Tahan ma praktikalik olla, puudusteta elada, siis pean niisugustest õrnadest asjadest võimalikumalt vähem mõtlema. Vabandage, et kirja sisust kõrvale olen läinud.-

Veelgi on mõni koht Teie kirjas, millega ma kuidagi leppida ei tahaks, aga jäägu. Teie hoiatate ju mind kirja lõpus, et enam kirjalikult noomida ei tohi. Ma püüan Teie tahtmist täita. Mis ma Teile aga siiamaale olen kirjutanud - tõesti, ma ei võinud teisiti. Ma pidin ennast ju natukenegi kaitsema.

Et Tallinna vaatama tulete, on tore! Ehk saate siis ka nii lahke olema ja meite ärisse sisse astuma. Seal oleks Teil kõige parem mind käsile võtta, või nii, kui ma olen kogemata rääkima hakanud, minu kõrvad peosse võtta. Võib aga olla, et Teie minu praegusest kirjast veel tigedamaks saate kui olete - noh, siis pean küll lootuse Teid näha saada, päris varna riputama.

Nüüd räägime mõistlikult. Olen ma Teid vihastanud, haavanud, kui süütat süüdistanud, siis palun südamest vabandage mind. Ma ei teadnud ega tundnud Teid õieti. Mis kirjutasin, kirjutasin mitte sellepärast, et Teid haavata. On mul aga edaspidi mõni juhtumine Teite kirja peale vastata, siis saan ma juba kõik laused välja jätma, mis Teie meelest haavavad ehk kahemõttelised oleks. Nii kui minu viimasest kirjast mõistsite.

Tallinna uudistest pole midagi nimetamise väärilist. Kõik on harilik ja vaikne. Nii siis, elage heaste. Ja kui juhtute vahest kirjasi kirjutama, ehk eksib siis mõni nendest kah minu nime peale.

Lõpetan. August