Eilseid blogikirjutisi lugedes leidsin kaks huvipakkuvat, mis lugejates tekitas tavalisest elavama mõttevahetuse. Esimesest ei taha ma kirjutada ega ka viidata, sest tekkinud arutelu ühe osalise mõtteavaldused jätsid kummalise ja pisut labase mulje. Tunnustusena siiski lisan, et blogija enda kirjutis oli mulle väga sümpaatne. Teine väljavalitud blogi, eliitkoolidest ja katsetest arutav Krissu, sellest tekkinud dispuut, sama teema täiendus Mirrilt ning arvatavasti Nirti mõtted tema kinnises blogis, tekitasid minus soovi kaasa rääkida. Eliitkooli plusside ja miinuste vaagija staazi on mul piisavalt.
Oli minugi õppimise ajal vanast rasvast mainekamad koolid ja pisut tavalisemad koolid. Kombinaadid olid alles tekkimas. See sõna "lastekombinaat" juurdus esmalt eelkooliõppes. Seoses plahvatusliku linnastumisega hakati ehitama üha suuremaid lasteaedasid-sõimesid. Vanemad andsid tööle minnes oma lapsed sinna talitada ja õhtul, pärast oma kommunismiehitamise panuse sooritamist korjasid siis lapsed jälle koju kasvatada. Kuna lapsi oli linnadesse tekkinud palju, siis hakati käbedalt ehitama suuri ja ülisuuri koolimajasid ja "kombinaat" muutus meie hariduselu põhiideoloogiaks. Ja on seda jätkuvalt, olles ka meie tänase iseseisva riigi hariduspoliitika nurgakiviks.
Minu järeltulijate arv on tublisti üle eesti keskmise. Olen pidanud elus mitmeid kordi puutuma kokku valikutega ehk iseenda egoistlike soovidega laste hariduse suhtes: tavakool, eliitkool, erakool. Kogemused on kõigis loetletud koolitüüpides. Tagantjärgi tarkuses oskan öelda, et mida noorem olin lapsevanemana, seda ükskõiksemalt suhtusin lapse koolivalikusse. Sellepärast pean oma vanemate laste ees muidugi vabandama. Teisalt siis, mida eakam lapsevanem, seda muretsevamaks muutud. Kokkuvõttes on koolivalik muidugi liialt ülitähtsustatud probleem. Vähemalt minu kogemuse põhjal. Igaüks lastest sai/saab hariduse. Täpselt nii palju kui nad lõpuks ise vajalikuks on pidanud.
Huvitav on see, mis aga ajendas mind osa lapsi panema nõndanimetatud eliitkooli, hiljem erakooli. Olid poolt- ja vastuargumendid. Kindlaks vastuväiteks oli sõna "eliit" juurdunud tähendus koolikontekstis. Ma ei soovinud, et minu lapsed oleks "parem osa (seltskonnast)". Ma tahtsin ja tahan, et minu lapsed saavutavad oma koha elus muud moodi kui polsterdatud lapsepõlvega. Ülikoolis nägin ma palju eliitkoolide kasvandikke, kes muuseas arvasidki, et nad on parem osa ühiskonnast, kuigi nende võimed olid üsna keskpärased.
Teiseks vastuargumendiks oli minu enda haridustee. Poolelijäänud keskkooli esimene, tollal 9. klass. Hilisemad tulemusteta tahtejõuetud alustamised Töölisnoorte Õhtukoolis (mis vahva nimi!). Ning siis, juba kahe lapse isana ühe aastaga keskkooli kolm klassi ja samal aastal ülikooli. Seega leidsin, et hirmsasti arutada selle üle, kas oma lapsed tava- või eliitkooli, on pseudoprobleem - kui inimene tahab haridust, siis ta selle ka saab.
Samas muutus üha olulisemaks pooltargumendiks koolis väljakujunenud õpikeskkond. Kombinaatkoolid olid muutunud gigamonstrumiteks, kus talitati üle 1000-1500 last päevas. Igaühele on meie oma laps ainulaadne ja mõte sellest, et annan oma lapsed sinna 40 tunniks nädalas talitada, muutus üha vastuvõtmatumaks. Pealegi nägin vanemate laste pealt, et isiksusteks neid seal kombinaadis ei peetud. Ma olen kaugel sellest, et teha mammutkoolide õpetajatele mingeid etteheiteid. Süsteem, hariduspoliitika kombinaatlik nurgakivi tingis selle, et pedagoogid (s.o. õpetaja ja kasvataja) muudeti õpetajateks ja õpetajad talitajateks. Seepärast läksin lõpuks minagi kaasa selle eliitkoolide igaaastase "hullude päevadega".
Ning oma isekuses ei jäänud ma ka eliitkooliga rahule. Vähemalt sellega, kus minu lapsed õppisid. Hoone oli ilus, direktor koloriitne, koolielu üldine atmosfäär meeldiv, kuid.... meeletult palju tühja mulli. Selle kooli metoodika on ülesehitatud tavalisele tuupimisele, lapse mälu arendamisele, mitte õppimisele selles tähenduses nagu mina sellest aru saan. Järgmine loogiline samm oli vastavatud erakool, sest koduõpe, milleteemailisi blogisid meeleldi loen, oli minu laste jaoks lootusetult hilja.
Eliit- ja erakooli erinevus seisneb minu kogemuses selles, et esimeses on rohkem tõusiklikkust. Seda just koolipoolsel õhutusel. Kuna kool vajab täiendavat rahastamist, siis need tuntud trikitamised "vabatahtlike" annetustega, vastuvõtu tingimusena olulist rolli mängivad vanemate ankeedid ja kooli staatuse rõhutamiseks see pidev jutt lastele ja lastevanematele, et te olete ELIITkoolis. Erakoolis on valdav enamik lapsi pärit peredest, kus kõhu kõrvalt kokku hoides tasutakse hambad ristis kallis õppemaks. Miljonäriperedest pärit lapsed ei ole selles koolis parem osa ühiskonnast. Ning tegelikult valdav osa õpilastest teab, et nad ei kuulu eliiti. Eliiti pääsemiseks tuleb teha kõvasti tööd kogu elu. Ja kes töötegemisega ei tule toime juba erakoolis õppides, peab valima endale siis nn. eliit- või tavakooli. Sotsiaalsele päritolule vaatamata. Erakool püüab vähemalt ühtse kooliperena (õpetajad+õpilased+lapsevanemad) luua lastele inimväärset õpi- ja kasvukeskkonda. See osutub aga iga aastaga raskemaks, sest tehtud investeeringud vajavad tasateenimist, seega tuleb suureneda, laieneda. 1000 lapse õppemaksuga suudab ju rohkem ära teha kui 400 omaga. Seda kombinaat-tendentsi on märgata juba ka erakoolis.
Seepärast mõtlen ma sellele, et eliitkool, ilma selle sõna halvamaigulise tähenduseta, on hoopis midagi muud. Riik, see on meie, oleme sulgenud kümne aasta jooksul üle 100 eliitalgkooli, ligi 40 eliitpõhikooli. Need koolid muutusid aja jooksul õpilaste arvult üha väiksemaks seega inimsõbralikumaks. Aeg hakkas muutma neid eliitkoolideks. Iga lapse jaoks oleks olnud õpetajal rohkem aega, mis oleks andnud lapsele paremad stardipositsioonid tulevikuks. Õpilaste suhtlus- ja õpikeskkond oleks olnud neis koolides lapse isiksuse arendamiseks suurepärased, jne. Meie, see on riik, leiame aga, et raha tuleb lugeda, seda ka hariduses. Suure mõttetöö viljana oleme koostanud normatiive, kontrollarvusid, finantseerimisskeeme. Kõike selleks, et mitte lammutada hariduspoliitika nõukogude ajal laotud vundamenti, kombinaatkooli. Ja selleks, et loomulikul teel ei tekiks tõelisi eliit- ehk valikkoole.
Postitused
15 kommentaari:
Kuna mu tütar hakkab just ise last saama, siis pole kooliteemad meie peres päevakorras. Aga aeg läheb imekiiresti. Pea see sealmaal pole. Nagu poolnaljatamisi arutasime, sünnitusmajast tulles peab kohe lasteaiajärjekorda panema. Äkki kuskile koolijärjekorda ka??
Sügaval nõukaajal, kui minu lapse koolitee algas, ei tulnud mul ausalt öeldes pähegi teda kuhugi peenesse kooli viia.Aga mu sõbranna, kes on põlisest haritlasperest pärit, viis oma lapse katsetele ja soovitas mullegi. Tüdruk sai sisse ja ma olen siiamaani oma sõbrannale tänulik, et ta selle mõtte mulle pähe pani. Kooli lõpetamise ajal, uue eesti aja alguses, kui teised hakkasid alles mõtlema, kuhu keeltekooli ennast kirja panna, et kogu maailm lahti oleks, oli tütrel mitu keelt suus. See andis ikka väga hea stardipositsiooni. Tol ajal oli see pisut teisiti, see eliitkooli maania ei olnud jõudnud veel massidesse. Seda kooli peeti nö. "õppimiskallakuga kooliks" ja seal ei olnud klassi kõige populaarsem poiss mitte kõige suurem pullivend. Sellest on alati kasu igal ajal.
Haridust saab tõesti igast koolist, kui tahtmist on. See kui-osa ongi noore inimese juures kergesti mõjutatav faktor. Nii et selles suhtes tasub heasse kooli pürgida, seal on parem kontingent. Teisest küljest, vedada lapsekest läbi katsete, siis kooliskäimine kuhugi linna teise otsa on raske asi. Olen alati mõelnud, et algklasside osas võiks see tuleviku rajamine veel tahaplaanile jääda. Aga selles eliitkoolis on samuti algklass olemas, kes seal õpib, on paremas positsioonis... Ei teagi,mis õige on. Tihti paneb elu asjad kuidagi kogemata paika.
Ma lugesin kah eile neid postitusi teemal eliitkoolidest.
Tuleb tõde tunnistada, et minu poeg õpib samuti erakoolis. Ja mingi hinnaga ei suuda mina teda sundida "kombinaatkooli" minema, kuigi see oleks see lähemal, ei nõuaks nii suurt ressurssi ( igal hommikul 2 tundi varasemat ärkamist ja sõitmist 20 km kaugemale). Samas peetakse seda lähemal asuvat "kombinaatkooli" meie piirkonna eliitkooliks.
Kuigi poiss on mul käinud ka suures koolis, mis oli tõeline kombinaatkool, ei taha ta oma kooli vahetada. Küsisn ta käest põhjust ja ainus argument mille ta suutis mulle tuua on see, et õpetajad suudavad oma aine viia õpilaseni.
Suures koolis polevat selleks aega.
Ise olen ma ju õppinud heal vene ajal suht pisikeses koolis. No nüüd peetakse seda kooli jälle samuti eliitkooliks, kuigi selle kooli ajalugu on varsti pea 90 aastat.
Samas, pakun et hetkel pole probleem mitte koolide eliitsuses, või selles mis ja kuidas vaid selles, et hakkab lapsi vähemaks jääma ja kõik püüavad igasuguste vahenditega lapsi koolis hoida.
Mis on minu arust siis eliitkool? Kool kus on maine, mis on tulnud aastatega ja õpetajate ning õpilaste ränga koostööna viinud paljud inimesed eliidi hulka.
Mis omakorda ei tähenda minu jaoks kui aus olla mitte essugi. Eesti mõistes staar on mu arust rohkem mõnitamine. Eesti mõistes tuntud inimene on pigem alavääristamine...
Aga muidugi, mis mina ka sellest tean - metsaloom nagu ma olen.
Seega, ei ole olemas eliitkoole minu arust vaid on olemas õpetajad, kes suudavad panna õpilased korralikult tööle, et nad omanavad teadmised kogu eluks. Mitte vaid raamatutarkused.
Tegelikult nii lihtne see ongi.
Rohkem õpetajaid, kes õpetaks mitte ainult ainet vaid ka elu ennast!
Ise tavalises maakoolis õppinuna ja õpetanuna võin kinnitada, et saab küll tavalises koolis õppida/ õpetada, kui ise tahad.
Mu oma laps õppis samuti tavalises, läks ülikooli suure konkursiga alale nii mis mühises, sai hakkama ja saab tänini.
Eliitkoolide teema on ikka aeg-ajalt päevakorda kerkinud. Las nad siis olla, kui nad tahavad. Aga pole mõtet arvata, et seal õpetavad mingid erilised inimesed. Seal on lihtsalt valitud kontingent, seetõttu õpetajal töörõõmu rohkem.
Ei meeldi mulle suhtumine, et ainult eliitkool kasvatab eliiti.
Hundi ulul õige tähelepanek, et ka nn eliitkoolist tuleb keskpäraste võimetega inimesi, kes aga ennast väljavalituks peavad.
Eliitkoolides on enamasti paremad töötingimused,rohkem raha, rohkem ainetunde, aga ka suurem vaimne koormus, pinge, hirm konkurentsist välja langeda ja sellega kaasnevad
igasugused vaimu- ja ihuhädad.
Üldiselt olen Hundi uluga nõus:
"... kui inimene tahab haridust, siis ta selle ka saab."
Oeh. Sõnapaar "parem/hea kontingent" jäi kommentaaridest silma kriipima. Aasta tagasi gümnaasiumi tavakoolis lõpetanuna olen suhelnud vägagi erineva taustaga noortega, osa neist nendest meie niinimetatud eliitkoolidest kui ka tavakoolide õpilased. Ja väide, et eliitkoolide õpilased kuidagimoodi peaksid olema parem kontingent, ei vasta minu kogemuste põhjal küll tõele. Ma ei tea, kas on silmas peetud seda, et õpilased on korralikumad, õpihimulisemad jms või niisama vanemate jõukust ja võimu, aga kindel olen selles, et leidub nendes "eliitkoolides" ka keskmisest targemate ja õpihimulisemate kõrval piisavalt palju seda halvemat kontingenti, kes tihti just vaid vanemate mõjukuse tõttu koolis püsivad või kellele õppimise ja vaeva nägemise oskust pole lapsepõlves peetud vajalikuks kaasa anda, sest kõike saab ju palju kergemini, kui leidub vaid vahendeid.
Oleksin oma nelja rohetava jäseme ja kahe läbipaistva tiivaga sellise kooli poolt, kus õnnestuks ühitada lapsekeskne õpe ja targaks õppimine. Pean kah minema isiklikuks - kui vanem poeg meie kena külakooli lõpetas ja raudselt positiivsete emotsioonidega nii koolikeskkonna kui õpetajate ja õpitulemuste suhtes, valis ta ISE kesklinna tublikooli, läbis edukalt katsed ja.....seni pea läbiviieline õpilane sai esimeseks veerandiks tunnistusele mitu kolme ja ühe kahe.... Edaspidi, usina järelaitamise tulemusena tulid ka paremad tulemused ja gümna lõpp oli juba päris roosaroosiline, nii hinnete kui emotsioonide poolest. Noorema pojaga ei hakanud üldse mõtlemagi - külakooli esimesest klassist väljaviskamise äärel olnud väikemees - ehmatas kooli koristaja kipsi- sai teise tublikooli katsetel tänu sinisele hobusele sisse ja klassi tubli keskmikuna nüüd ka vastavalt Hea Tahte Protokollile (sellest kirjutan ehk enda blogis teinekord pikemalt) ka gümnasse jätkuõppele.
Seega isiklke näidete puhul olen seda meelt, et nn. eliitkoolid suudavad kombineerida endale paremad õpetajad, paremad õpitingimused, paremini motiveerida enamikku õppureid ja minu poegade näitel mingist stressist, lapsevanema või õpetajate poolsest õpiahistamisest küll rääkida ei saa.
Piissss, sõbrad;)
Ma ei tea, miks ma ennast sellest puudutanuna tunnen.
"...olen seda meelt, et nn. eliitkoolid suudavad kombineerida endale paremad õpetajad, paremad õpitingimused, paremini motiveerida enamikku õppureid..."(lendav konn)
Minus kõneleb vist (alateadlik) alaväärsustunne. See on alati nii, kui teema eliitkoolidest tõstatub.
Tegelikult peaks see mind täiesti ükskõikseks jätma.
Mul on ka pool suguvõsast eliitkoolid lõpetanud, lõpetamas või ise seal õpetamas.
Ainult mina olen motiveerimata maakas.
Aga sellegipoolest piisss;)
Ma muutungi labaseks, kui mind piisavalt torkida ja mulle vihjata, et minu tekst on okseleajav :)
Peamiselt tahan selle teema kohta öelda seda, et huvitaval kombel karjuvad eliitkoolide vastu kõige rohkem need:
a) kellel pole endal lapsi ja kes tõenäoliselt neid ka kunagi saada ei taha, seega teema neid ei puuduta.
b) kes käisid koolis sada aastat tagasi ja ei oma absoluutselt mitte mingisugust ettekujutust praegusest tavakoolide olukorrast.
c) kes kõige rohkem armastavad pasundada kui tolerantsed ja liberaalsed nad kõiksuguste asjade suhtes on. :)
Hea Nirti,
See labasuse värk minu kirjutise alguses nüüd Sind küll ei puuduta. Vastupidi, Sinu (mõnikord liigne)otsekohesus on omajagu võluv.
Pidasin silmas üht Sinu oponenti ja diskussiooni hoopis teisel teemal.
Toredad kommenteerijad,
vabandan, et sõna sekka ei ütle. Sõit linna on ukse ees ja mõtted praegu mujal.
Hea Helle SJG-st, ära tunne end puudutatuna:)
Ma ju heatahtlikult motiveerin Sind ikka tähtsamate ja vastutusrikkamate ülesannetega:)
Mina, ise õpetajana, hindan ka nn "eliitkoolide" juures (meie kandis näiteks Treffner ja Härma) seda, et kokku on tulnud ikkagi sellised lapsed, kellel ühest küljest on võimeid ja teisest küljest piisavalt auahnust ja õpihimu, et ennast mobiliseerida selleks eesmärgiks, milleks kooli on tuldud - teadmisi ja haritust omandama. Haridust võib jah, saada igaüks kes ise piisavalt palju tahab, aga mul on lihtsalt kahju, kui laps, kellel on nii võimed kui õpitahtmine, peab teadmisteni rüselema läbi võitluse klassikaaslastest laiskvorstide või niisama nõrgakeste edasijõudmatuse ja õppidatahtmatusega. Mul endal küll ilmselt pole ega saa olema nii palju raha, et oma lapsi mõnda era- või eliitkooli panna, aga mul on hea meel nendegi oma õpilaste üle, kes oma võimekust ja motiveeritust pärast põhikooli lõppu mõnes õpitegevust rohkem väärtustavas keskkonnas teostada saavad kui tavalise kooli tavaline gümnaosa. Sest ka keskmiste võimetega lastele peab ju kusagil haridust pakkuma - aga paratamatult kipuvad nad, kui neid suur kogus korraga kokku saab, pidurdama nende arengut, kes tõesti suudaksid ja tahaksid rohkemat ja kiiremini.
Nagu sjgelle juba ütles: Piisss!
Konn
Saan aru küll - kiida lolli, loll rabeleb nahast välja.
Piisss;)
Hundiulg läks kodust ära, meie saame nüüd siin madistada...
Mina haaran mõõga ja.....
Nüüd üks minu oma kogemus, mida ma pidasin erandiks, kudi tundub, et see on tavaline. Põhjus on see, et üks teine inimene sai samas situatsioonis samasuguse kogemuse.
On kahe erineva kooli klassiekskursioon. Üks, on tallinna eliit kool ja teine on tallinna nö. tavakool. Kuigi kohati tundub, et tallinnas peavad kõik koolid ennast eliitkoolideks, sest nad asuvad tallinnas ( minu meelest kõige nõmedamas linnas terves eestis, imestan isegi, kuidas seal suutsin pool elu elada).
Tavakooli õpilased ekskursioonil: neil on eesmärk, kirjutada nähtust esse ja neile on antud märksõnad, millest nad peavad lähtuma. Lapsed ( tegemist on siis 8 klassiga) pudistavad oma vigases inglise keeles uurida asja, et saada võimalikult palju infot. On moodustatud grupid, kus õpetaja on igasse gruppi määranud õpilase, kellel on hea keelevaist ja suudavad inglise keeles edukalt suhelda. Lapsed on oma klassiekskursiooniga väga rahul, sest neile oli püstitatud eesmärk ja nad suutsid selle täita.
Eliitkooli ekskursioon:
Klassijuhataja annab klassile ülesande uurida välja poed, kus müüakse kõige odavamat kaupa. Lapsed tormavad linna mööda ringi ja panevad kirja tänavaid, kauplusi ja hindasid. Tegemist sama vanade lastega. 8 klass. Lastele õpetatakse nüüd siis mida? Hinnarallit, ostlemist ?
Kordan oma endist mõtet:
Vahet pole mis kool. KÕIK ALGAB ÕPETAJAST. Neid "õpetajaid" kes teevad oma "tunni ära" on saanud liiga palju. Eestlased manduvad ja muutuvad tühisteks, sest neil puuduvad väärtushinnangud. Ainus mida nad oskavad on hinnata ja viriseda, kui kallis on kõik igapool.
Nipitiri
Ma küll nii täpselt ei tea, aga kaldun arvama, et väärtushinnangud antakse ikka eelkõige kodust kaasa. Laps tuleb kooli, juba ta teab, mis temale tähtis/vajalik on.
Üldjuhul kool ikka tarbijaid ei kasvata. Siis peaks seal ju ainult arvutamine ja poemängimine tunniplaanis olema.
Aga kus mina tean, ma ju maalt...
Sjgelle
Kodused hinnangud võivad ju paigas olla, kuid kui kool surub peale midagi sellist ja enamus ( suurem enamus) läheb sellega kaasa ning kooli jaoks on sellised asjad justkui normid, siis kodul on raske midagi muuta. Ma pean jälle kordama seda, et ühiskond hakkab mädanema vaikselt :(
Minu laps on justkui tulnukas teiselt planeedilt - tema jaoks on olemas sellised asjad nagu moraal ja vastutustunne.
Ma olen siis ainus loll kogu blogosfääris. Ei ole ise eliitkoolides õppinud, ei ole oma lapsi neisse suunanud.Mitte millegagi pole kiidelda.
Häbi kohe, eriti Nirti ees.
Postita kommentaar