Ristisammas lohistati minu õuele

Nüüd nad siis trügivad oma sambaga mulle õue peale. Elades mitusada kilomeetrit Tallinnast eemal arvasin, et samaba-asi mulle korda ei lähe. Vabadus ja Vabadussõda on mulle olulised, aga Tallinna sambad mitte. Tallinn on minu sünnilinn. Selles linnas elasin kogu oma elu, kuid nüüd on minu kodu mujal ja mul pole tahtmist ega õigust kaasa rääkida selle linna asjades. Sammas aga kipub minu õuele ja see teeb mind kurvaks.

Tegelikult hakkas minu võõrandumine linnast juba enne sealt äratulemist. Ma annan endale täielikult aru, et üks linn peab olema pidevas arengus. Kuid kui areng kõige ilusa kõrval sõidab üle minu mälestuste, siis on kodulinnast lahkumine kergem. Ning ega kõik uus, mis sinna linna minu sealoleku viimastel aastatel ehitati (või lammutati) ei ole olnud minu silmis ilus. Linnaruumis anti võim "arendajatele", minu oma linnavõimu poolt. Ja palju neid tallinnlasi üldse seal pealinnas arendavad ja valitsevad. Nii esimesed kui teised suures enamuses mujalt sisse sõitnud ehk muulased. Omavalitsustegelased teatavalt parteide poolt paika pandud, paljudel vist ka elukoht väljaspool Tallinna - "kohalik" omavalitsus!?

Siis, ühel päeval ütles keskvõim, et tema tahab ühe samba panna minu kunagise kodulinna keskväljakule. Teatavasti igasugused sambad on meie riigis keskvõimu prioriteet. Kohalikul võimul pole sammaste osas sõnaõigust. Eelmisel aastal otsustas keskvõim juba olemasoleva, teatud ausamba minu kunagises kodulinnas teise kohta lohistada. Mis siis Tallinnas juhtus, teame me kõik. Selles linnas elavad inimesed rüüstasid oma kodulinna. Mitte ükski okupant alates suurest sõjast pole linna sedasi rüüstanud. Ju siis need rüüstajad pole tallinnlased, nagu arendajad ja linnavalitsejadki. Rüüstajate poolt lõhutu sai vähemalt kiiresti taastatud, muulatest arendajate ja linnavalitsejate "marodööritsemine" Tallinnas jääb mälestusmärgina sajanditeks.

Uue samba saamiseks korraldati uhke konkurss. Hilisemate vaidluste käigus on selgunud, et ega keegi täpselt ei teadnudki, kas sammast vaja vabadusele või sõjale, mis tõi vabaduse. Lihtsalt sammast oli vaja, keskvõimule - 1 tk. Komisjon moodustati, avalik ja esinduslik. Hiljem küll jälle vaieldakse, et kas ikka oli esinduslik. Komisjonigi puhul küsin sedasama - kas seal oli liikmeks määratud ka mõni tallinnlane või koosnes seegi valdavalt muulastest?

Igal juhul on vaidlemist palju. Hakkas see tagasihoidlikult ja sisuliselt - meeldib, ei meeldi. Nüüd on retoorikaga jõutud sinnamaani, et kes ei ole meie poolt on meie vastu: keda tituleeritakse purkki sittujaks, kes on avastanud endas selgeltnägija võimed edastades hauatagusest elust vabadusvõitlejate hinnanguid samba kavandile, teised aga on tulihingeliselt oma kõrges harituses ja kultuursuses pööblile selgeks tegemas, mis on linnaruum ja monumentaalkunst. Risti kui sümboli asjatundjad olme me nüüd kõik.

Ning muidugi allkirjad. Poolt ja vastu. Allkirja andmine on ilus sümboolne akt. Nagu oleks valimistel kodanikukohust täitnud. See meie demokraatia ilus pettekujutelm, et sina valid kedagi. Tegelikult tead ju küll, et valimistel ei vali sa kedagi, vaid hoopis midagi. Samahästi, kui turuuuringul lastaks sul valida, kas parem on Selver või Rimi. Samba poolt või vastu valimine on veelgi sümboolsem. See antud allkiri toob rahulolu iseendaga. Erinevalt minu kunagises kodulinnas marodööritsevatest muulastest: arendajatest, linnavalitsejatest ja keskvõimust, võib allkirja andja seista sirge seljaga tulevaste põlvede ees. Jah, mina see ja see väljendasin üheselt oma arvamust, et püstitatagu see ilus sammas ilusasse kohta. Või vastupidi, mina olin kategooriliselt vastu sellele, et nii inetu asi rajatakse nii ilusasse kohta.

Muidugi olen ma neid allkirju, poolt ja vastu, vaadanud. Näen palju tuttavaid nimesid ühe või teise petitsiooni all. Järsku näen oma nime. Mitte ees- vaid perenime. Ühe vanaema-vanaisa lapsed, üks on poolt ja teine vastu! Viiskümmend aastat oli see pere ühel arvamusel, alati vastu. Teadagi, millele ja kellele. Välja arvatud üks erand, pärastsõjaaegne aktivist-komsomolka, plika selge noorusrumalus. Hiljem laulis ta kogu elu kirikukooris ja palus jumalalt andeks oma lolluse eest. Nüüd siis täiesti teadlik vastandumine. Ma olen seepärast väga murelik. Lugedes hulga kirjutatud mõtteid samba kohta, saan ma ju aru, et süütu arvamusavaldus, meeldib - ei meeldi on ammu üle kasvanud sildikleepimise faasi. Ka kõige intelligentsemad inimesed on hakanud oma arvamustest kasutama ridadevahelist teksti. Need varjatud solvangud leian ma eksimatult ülesse, nõukogude aja inimene nagu ma olen. Kas ühe ja sama suguvõsa lapsed hakkavad vastastikusteks ärapanijateks ka minu katuse all? Jah, keskvõim on lohistanud samba minu õuele...