Millest mehed ei räägi

Ei tea, kas see on ka päriselt nii, et mehed mingitest asjadest omavahel ei räägi. Ma mõtlen niisugustest delikaatsematest asjadest. Sellisest teemast, mis naiste omavahelistes juttudes pole just väga intiimne, vaid pigem selline üleüldine small talk. Teema, millele on pühendatud terved ajakirjad või rubriigid neis. Ma pean silmas kehakaalu. Minu tutvusringkonnas igal juhul mehed omavahel niisugustest asjadest ei räägi.

Seda hämmastavam, et ühel päeval sattusin ühe mehega sellel teemal rääkima. Ja pisut tavapäratuma nurga alt. Kõneaine tekkis sellest, et mingi TerviseEkspressi kaanel olid kirjas vööümbermõõdu normid Eestis: naised 88 cm ja mehed 102 cm. Mina mõõtsin oma keskkoha ära ja sain tulemuseks, et kümne sentimeetri pärast peaksin südamearsti juurde aja kinni panema. Seda siis tuttavale ütlesingi. Üheskoos leidsime, et need numbrid on vist ikkagi jama. Mõlemad oleme suhteliselt pikad ja valemi, pikkus miinus sada järgi peaks järgmiseks rannahooajaks puuduvad kakskümmend kilogrammi juurde sööma.

Kuidas suuremast kehakaalust vabaneda, seda õpetust on kõik kohad täis. Kuidas aga kehakaalu juurde saada? Lapsepõlvest mäletan oma isa antidieeti: rasvast tilkuv sulapekk, vahukoor, koogel-moogel. Meil polnud kodus söögiga eriti priisata - sööjaid oli laua ümber palju. Seda mingil põhjusel vajalikuks osutunud kehakaalu kasvatamist lapsed eetilistel põhjustel pealt vaadata ei saanud. Arvatavasti samuti eetilistel põhjustel lõpetas isa igal juhul selle "ravikuuri" kähku ära. Või äkki oli põhjuseks hoopis see, et tulemust sellel ettevõtmisel polnud. Nii nagu ta oli kõhn mees, nii see ka jäi. Ning kõik tema järeltulijad on siiani alakaalulised.

Need alakaalulised järeltulijad olid vist sedavõrd imelik vaatepilt, et mõnikord kahtlustati minu vanemaid selles, et sööjate paljususe juures on lapsed kindlasti näljas. Tegelikult see nii polnud. Jah, nagu öeldud, priisata ei olnud, kuid nälga me ei tundnud. Ometigi jätkus kaastundlikke "tädisid", kelle kommentaarid siiani meeles, ehkki need olid kavatsusena öeldud nii, et mis see laps ikka suurte inimeste jutust aru saab. Mida mu vanemad võisid tunda neid märkusi kuuldes või aimates, kogesin siis kui juba ise isa olin. Läks minu esiklapse ema poisiga arsti juurde. Uus arst oli. Muude asjade kõrval kaalumine-mõõtmine, nagu ikka. Sai mu laps riided seljast ja arst nina paberitest, kui kostus spontaanne konstanteering: "Uih, nagu Buchenwaldis!". Õnneks oli kabineti õde näinud mind ja lapsi varem, mistõttu vastava selgituse tulemusena jäi seekord poja sundsöötmise ravikuur ära. Olgu lisatud, et see sama laps jõudis iseenesest üsna peagi normaalkaalu ja on seda täiskasvanud mehena siiani, ehk pigem ikka normkaal miinus x.

Rääkisin siis tuttavale oma Buchenwaldi lugu, kui ta äkki tunnistas, et kogu poisipõlve ja tükk meheiga tundis ta oma keha pärast tõsist alaväärsust. Tegelikult minagi tundsin mingis vanuses sama. Tuleb välja, et me mõlemad ei olnud pärast võimelmise tundi suured dushi all lobistajad. Pikkust oli küllaga, kuid nähtav lihasmass teiste poistega võrreldes... Ühesõnaga, piinlik oli. Tuleb välja, et teismelistena olime mõlemad kõrvalisi pilke vältivalt sikutanud, tõstnud ja surunud käepäraseid raskusi. Teinud loendamatuid kükke ja lama-istu harjutusi. Noh, et natukenegi normaalsete poiste moodi välja näha. Eks muskel ehk pisut kasvaski ja vastavalt ka jõud, kuid peeglist seda kuidagi näha polnud. Tuleb välja, et hiljem, siis kui tüdrukute "moosimise" aeg tuli, oli meil mõlemal ühed ja samad mured. Hetkedel, millest poisikesed räägivad aga dzhentelmenid ei räägi, ei tundnud me muret oma selle mõõtude vastavusest eeldatavatele ootustele. Jah, selle sama asja suuruse pärast, mille pärast enamus poisse tavaliselt muretseb. Meie, antiapollod nagu me olime, muretsesime oma ülejäänud mõõtude ja proportsioonide pärast.

Minu kompleksitamine möödus õnneks kiiresti. Kuuteistaastaselt olin koolipingist äkki füüsilisel tööl ja ilma hinnaalanduseta tuli oma tollase 55 kilogrammiga rassida samade raskustega, millega tegelesid kõrval töötavad 100 kilosed mehed. See õpetas kiiresti leppima oma kehaehituse ja kaalu eripäraga ning hilisemas elus ma sellele enam suurt tähelepanu ei pööranud. Teine mees aga, tuleb välja, oli oma kehakaalu luuludega kimpus veel paar aastakümmet - ei eriline rannas käija, kohmetunud "kilu" meestega ühes leiliruumis, piinlikud hetked meeste rõivapoes, väiksem julgus huvitavateks kõrvalhüpeteks ja muu taoline. Ka tema proovis oma kannatuste aastakümnete jooksul mitu korda rikkuda teadlikult kõiki tervisliku toitumise alustõdesid, juua ohjeldamatult õlut, mis talle joogina ei maitse, süüa ja juua atleetvõimlejate segusid, käia piinlikust alla surudes jõusaalides. Mitte midagi. Nagu oli -20, nõnda jäi.

Eeldatavalt on alakaalulisi kordades vähem kui ülekaalulisi. Viimastele aga lohutuseks siis eelnev jutt, millest mehed tavaliselt ei räägi. Aga õrrituseks siiski veel minu enda kui alakaalulise poolt väljamõeldud visuaalne test meestele. Võta valvelseisang. Ilma keha kallutamata lase pea alla ja vaata, kas sa näed oma varbaid. Kui ei näe, oled sa paks! Sama täidluse test sobiks ehk ka naistele, kuid väikese anatoomilise eripära tõttu jääb pea ja varvaste vahele peale kõhu ka midagi muud, mis ei lase varbaid näha. Sellest muust aga räägivad mehed meelsasti, kuni surmani.