Minu lapsepõlve kodus oli kass. Minu esimene ja aastakümneteks ainuke koduloom. Kass, keda ma ei unusta. Ma ei käinud veel koolis, kui ta meile tuli. Kasvasin koos temaga. Tema aeg lahkuda kassiparadiisi tuli alles siis, kui mina proovisin teha oma esimesi katsetusi iseseisvaks eluks. Murri oli kordumatu individuaalsusega kass. Selle armsa kassi elu viimane veerand kujundas kindlasti ka minu mingeid tõekspidamisi, kuigi oma elus ei suutnud ma alati nende järgi toimida.
Ta oli juba soliidses eas väärikas daam, kui tema ellu tuli Maher. Muidugi oli enne selle kõutsi ilmumist olnud Murril palju austajaid, kellest mõnigi sai Murri laste isaks, kuid Maher oli midagi erilist. Pulstunud karvaga, ühe silma ja pooliku kõrvaga. Ma arvan, et Murri ja Maher olid eakaaslased. Millal nad esimest korda kohtusid ma muidugi ei tea, kuid kokku nad jäid. Igal hommikul ootas Maher kannatlikult, millal Murri õue tuleb. Kui Murrile pandi hoovi midagi süüa, ootas Murri alati, et ka Maher tuleks sööma. Vaatamata tänavakassi staatusele oli Maheril viisakad kombed. Ei tormanud ta saba püsti toidu kallale, vaid ikka väärikalt, väikese viivitusega: "No kui Sa nii väga peale käid, võin ma ju natuke ka näksida midagi."
Aastaid hiljem, kui mõlemal kondid juba kangemad ja liigesed mitte eriti painduvad aitas Maher ninaga nügides Murrit puuriida pealt kuuri katusele. Katuse soojeneval tõrvapapil nad siis mõnusas kevadpäikeses oma liigeseid poolunes pehmendasid. Virgumise hetkedel võeti siis ette vastastikkune karvasugamine, mis võis kesta tunde. Midagi veetlevalt naiselikku pidi Murris olema säilunud, et noored isased tegid Murrile lähenemiskatseid, kuigi kõlbasid daamile vanuse poolest lapselapselapse....lapseks. See muidugi Maherile eriti ei meeldinud. Kui aiast hakkas kostma hirmsat kassikisa, oli selge, et Maher isalikult õpetab poisikestele, mis siin elus on sünnis, mis mitte.
Maheri ja Murri kiindumus lõppes üllatuseks ühiste järeltulijatega. Ja seda siis kui Murril juba aastaid polnud täita emakassi kohuseid. Ta ise oli vist ka sellest üllatunud. Sest tähtsa päeva lähenemisel muutus ta üha murelikumaks. Selleks oli ka põhjust. Oma viimased, üha raskemini kulgevad sünnitamised oli ta toimetanud alati keldris, kuhu ta oskuslikult oli minu ema meelitanud, et see õigel hetkel abistaks ja silitaks. Seekordki oli Murri ise kõik valmis sättinud, kuid muretsemine ei lakanud. Mitu nädalat enne tähtsat päeva toimusid suured peaproovid, et mu ema ikka õigesti mõistaks, mis hetkel on vaja suunduda keldripesasse. Maher aga oli igal hommikul oma kindlal kohal ja ootas. Ootas nii nagu seda oskavad teha ainult kassid - tundide viisi liikumatult, pilk suunatud vaid meie maja välisuksele. Mõnikord oli ta enda ette asetanud kusagilt kinnipüütud hiire ja aina ootas. Aeg-ajalt käis Murri ennast ukse peal näitamas, mõnikord jooksis isegi Maheri juurde nina nühkima, kuid asjatoimetused ja mure kutsusid Murri peagi tuppa tagasi. Vaevalt Maher taipas kõigi nende ettevalmistuste olulisust, kuid et Murri oli rahul, siis oli rahul ka temagi. Sellel päeval, siis kui see looduse müsteerium aset leidis, ei näinud ma Maherit hoovis tema tuttaval harjumuspärasel kohal. Sellel päeval oli Maher keldri akna taga, nägu surutud vastu aknaruutu.
Kuigi sünnitus läks hästi, siis kassielu traagika kohaselt jäi sellest pesakonnast ainsana Goga. Etteruttavalt olgu öeldud, et oma vanematelt ei pärinud see kass vist küll midagi, vähemalt Murrist mitte. Võib olla oli temas midagi Maheri noorusest, sest täiskasvanud kassina oli ta pigem tänaval kui kodus ja ühel päeval ta enam ei tulnudki. Samamoodi nagu ei tulnud ükskord Maher. Tänavakassina käis ka Maher päeva jooksul ja öösiti oma asjatoimetustel, kuid igal hommikul oli ta ootamas taas Murrit, et veeta kogu päev oma südamedaamiga. Seda võib ainult oletada, mis vana löömamehega juhtuda võis. Ega aastad ka kassidele jõudu ja osavust lisa, et tänavaelus alati võitjana väljuda. Või äkki ta hoopis ei tahtnud ühel hetkel Murrile näidata, et vanus ja haigused on saamas temast võitu.
Igal juhul Murri ootas oma Maherit kaua. Ei tahtnud ta õhtuti enam tuppa ja enne päikesetõusu nõudis väljalaskmist. Sest mine tea, äkki ikkagi Maher tuleb. Möödus veel mõni aeg lootust ja ühel hetkel oli Murrist saanud vana ja haige kass. Ema viis teda süles aeda ja süles tagasi tuppa - mitte kuskil ei olnud Murril hea olla. Ükskord, juba vaevaliselt liikudes vedas Murri ennast keldri ukse juurde. See kordus päevast päeva. Ise ta poleks olnud suuteline enam trepist laskuma, seepärast polnud mõtet keldriust avada, kuid Murri jäi järjekindlaks.
Sellel päeval võttis ema ta taaskord sülle ja viis lõpuks keldrisse. Keldripõrandale panduna hakkas Murri vaevaliselt liikuma kindlas suunas. Ema tegi talle aseme. Sinnasamasse, kus oli ilmavalgust näinud Goga. Ema sõnade kohaselt keerutas Murri ennast vaevaliselt õigesse, tema jaoks mugavasse asendisse ja hakkas vaikselt mäuguma, nii nagu ta oli seda teinud korduvalt enne, samas kohas, kuid teistel asjaoludel. Murri mäugus ja ema silitas. See kestis mitu tundi ja siis jäi Murri magama.
7 kommentaari:
Tuletsaid minu esimest kassi Liisut meelde :(((
Peale seda, lubasin, et enam ma emast kassi omale ei võta.
Nüüd on mul isane Garr ja Liisust, minu lapsepõlve mustast kaaslasest, nii öösel, kui päeval on jäänud megahea mälestus...
Garr aga on rõõmus kassipoeg, kes ikka veel püüab kõike mis liigub...
Vahel ka tüütu, kui varahommikul on ta veendunud selles, et mind äratada on vaja ;)
Üks nurr/kräuh sulle siit Garrilt :D
Avatud lõpp? Mõelda ise edasi?
Meil on ka elu jooksul palju kasse olnud, praegugi on, aga mitte ükski pole surnud vanadusse. Kes lõppes rotimürgist ja kes sai magama pandud, sest oli vähki täis.
Praegune on kastreeritud ja väga hea loomuga siiami sugemetega kass(6aastane). Ei ta ole pealetükkiv ega tee pahandust.
Me saame omavahel hästi hakkama.
Kui ma vahel ära käin, siis on ta mitu päeva üksi. Pärast seda käib mul järel ja kurdab...
P.S Ma sain aru küll, et siin tähendab *magama* surema.
Nii selle kassi maised päevad lõppesid. Aga avatud lõpp annab võimaluse mõelda jätkuks ka midagi ilusat. Midagi taolist, millesse minagi vahel usun, teades, et küllap on tegemist enesepettusega.
Eh, pidid sa selle lõpu ära rääkima..
Loomade puhul mul meeldib uskuda, et see ei olnud lõpp... see oli hoopis uuema ajastu algus...
Eriti kui nüüd tuleb üks kollane põrguline ja paneb hulgalt omi "tähti" ( jalutuskäik klavitatuuril) lisaks, teades või siis teadmatult, et tegemist on kassijutuga ....
vanadusse surnud kassid on palju haruldasemad, kui muul moel surnud kassid, nende omapäi kulgevatega juhtub ju alatihti midagi.
aga kes ei tahaks surra seal kus on kindel ja kellegi juures kes sul on armas
Ah, tüdrukud, lõpetame selle surma jutu.
Postita kommentaar