Karksi kannatuspäevad

Vallast küüditati 19 perekonda. - Kauplused rüüstati ja põletati. - Kaks metsavenda desarmeerisid läti kommunistide salga

Karksi, kodumaa omapärasemaid ja Mulgimaa jõukamaid kohti, kannatas punasel ikkeajastul eriti valusasti. Vald oma nn. "mulgi aadlist" elanikkonnaga oli punaseile otse "pinnuks silmis".

Kes vähegi komistas või kuidagi punaseile ette juhtus, see arreteeriti ja küüditati Venemaale. Ühele pandi süüks, et tal on palju maad, teisele, et ta on teinud halvustavaid märkusi nõukogude korra suhtes, kolmandaile lihtsalt, et nad olid eestlased. Nii küüditati Karksist Venemaale 19 perekonda kokku 59 isikut.

Kohalike kommunistide poolt mõrvati Johannes Kapral ja Jaan Lill. Vanglas piinati vigaseks Johan Pääsuke, kes aga viimaks siiski pääsis põgenema.

Küüditamist teostas kohalik 27-st kommunistlikust tegelasest koosnev aktiiv, kellele olid abiks punaväelased ja politrukid Viljandist. Aktiivi juhtideks olid: A. Adamson (täitevkomitee esimees), J. Kanter (täitevkomitee liige), August Kuusik (endine miilits, pärast juhtis aga küüditamist Viljandist GPU osakonna ülemana), J. Kuusik (täitevkomitee sekretär), H. Mõts (miilits), H. Piir (komnoorte sekretär) ja L. Aus.

Kohalikud kommunistid oma sabarakkude abil nuhkisid juba varakult üles, kus viibib üks või teine küüditamisele määratud nimekirjas esinev isik.

Kui puhkes sõjategevus Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, ohkasid karksilased kergendatult ja elasid vaid pääsmislootuse tähe all. kuid enne lõplikku punastest vabanemist elasid Karksi elanikud läbi raskeid kannatuspäevi, eriti aga Nuias, kus taganevad venelased koos läti kommunistidega rüüstasid kauplusi ja põletasid maha kümme maja, millele lisandusid veel kõrvalhooned.

Põletamine toimus 6. juulil. Samal päeval vene sõdurid ja kohalikud kommunistid rüüstasid ka Nuia kooperatiivi ja J. Lõmpsi kaupluse. Poodidest toodud esemed jagati kas omavahel või pilluti siia-sinna laiali. Kui rüüstamisest oli küllalt saanud, valati kauplused seestpoolt petrooliumiga üle ja süüdati põlema. Osa maju süüdati ka süütepadrunite abil. Samal päeval süütasid kommunistid ka Karl Ruubelile kuuluva "Tindi" lauavabriku, mis põles maani maha.

Karksi täitevkomitee ja kohalike kommunistide peategelased, koos perekondadega lahkusid Nuiast juba 4. juulil tuletõrjeautoga, viies kaasa ka mootorpritsi. Enne seda kohalik kommunistlik naistegelane L. Aus sõitis ühe küüditatu rattaga Nuia mööda veel ringi, punane rätt peas ja punane pluus seljas, brauning ja puss tolknemas küljel, lubades kõiki, kes aga ette juhtub, maha lasta.

Nuias pääsis punaste lahkumise järele lahti enneolematu vaimustustorm. Kõikjal lauldi rahvuslaule, rebiti maha loosungeid ja pekseti puruks nõukogude suuruste pilte. Karksilased ise kinnitavad, et see õhtu ja pärastine Saksa vägede saabumine jääb neile küll igaveseks meele.

Maa vabastamisel ei jäänud passiivseks ka karksilased ise, vaid südikamad koondusid metsavendade löökrühmaks. Viimane näitas üles suurt agarust, kusjuures kahel mehel muuhulgas õnnestus desarmeerida läti kommunistide salk, saades neilt üle 30 püssi ja hulk padruneid.

Et metsavendade löögivõime oleks tõhusam, selleks loodi ühendus ka naabervaldade Polli ja Abja metsavendade löökrühmadega. Eriti innukalt tegutsesid Polli "rohelised", kes, olles koondunud mitmesse gruppi, venelaste taganemispäevil võtsid mitmeid punaväelasi vangi, saades neilt saagiks relvi. Samuti hävitati väiksemaid venelaste väeosi. Abja metsavendadest sai tulevahetusel kommunistidega surma Tõntsu.

Kohe kui kommunistide peajõud olid Karksis ja Abjas murtud, võtsid "rohelised" võimu endi kätte. Jagati välja allesjäänud raadioaparaadid ja alustati kohalike kommunistide arreteerimisega. Paljud neist aga olid põgenenud kas punasesse paradiis või Viljandi ja Loodi suunas, et järele jõuda oma seltsimeestele. Loodis Sultsi aleviku juures peetud lahingus leidsid aga nii mitmedki endale teenitud karistuse.

Eesti Sõna, 3. aprill 1942