Nüüd on siis see jube päev läbi ja minusugune võib ka jälle kirjutada. Olen kartnud emakeelt alates esimesest kooliaastast. Algas see paganama kirjatehnikast. Meie emakeele süsteemse õpetuse alus, täheõpetus, ei tunnistanud, vähemalt minu kooliskäimise ajal, et käekirjas väljendub inimese iseloom. Esimesse klassi minnes oskasin ma soravalt lugeda ja kirjutasin kirjatähtedega. Minu igas kirjutatud sõnas oli tollal kolme suunda turritavad tähed. Mitte ükski täht polnud suuruse poolest teisega võrdne. Kirjutasin enda jaoks mugavate tähtede omavaheliste ühendustega. Kogu see "omalooming" sai siis õpetaja poolt muidugi pedagoogiliselt korrektselt hinnatud. Algklassi õpilase püüdlikus ja kooliootuse rõõm sai igapäevase kirjatehnika tunni ja koduste tähemaalimistega lõpuks ära nullitud. Ja seda kogu koolipõlveks. Olgu lisatud, et minu käekiri on elu jooksul muutunud mitmeid kordi. Tänane käekiri on ühtlase kaldega, kõik tähed ühesuurused, tähtede vahel pole katkestusi.
Edasi järgnesid unustamatud grammatika tunnid. Sellepoolest unustamatud, et ma praktiliselt mitte millestki aru ei saanud, millest räägiti. Muidugi tuleb tunnistada, et selleks ajaks oli minu koolirõõm jõudnud juba ka täieliku käegalöömise staadiumisse. Igatahes imetlen ma täna kõiki neid, kes koolis tublilt eesti keelt õppisid ja teadlikult kasutavad lühirööbikuid, mis on muude sõnadega vormihomonüümid. Mäletan tublisid koolikaaslasi, kes kontrolltöös teadsid hindele "5", et kõik ainsuse omastavas kolmesilbilised ja III-vältelised sõnad käänduvad rööpselt nii 12. kui ka 13. tüübi järgi. Mina häbenen siiani oma hinnet "kaks" ja seepärast püüan oma tekstides mitte kasutada käänduvaid sõnu, mis on ainsuse omastavas, kolmesilbilised ja III-vältelised. Emakeel on ilus keel ja eilsel pidupäeval polnud minusugustel keelelörtsijatel õigust sõna võtta. Kasvõi seepärast, et mina ei tea siiani, et kuigi i-mitmuse vormid on kõigis tüüpsõnades, ei tähenda see, et neid tegelikult moodustataks ka igast seda tüüpi sõnast.
Mina eilsel keelepäeval oma puuduliku emakeele oskusega ei kirjutanud, vaid lugesin teiste blogisid. Oma õuduseks avastasin, et midagi jäi mul koolist vist veel vajaka, sest ma ju tegelikult ei saa mõnedele emakeeles kirjutatud lausetele esimese hoobiga pihta. Alljärgnevalt vaid mõned tsitaadid emakeelepäeva blogipostitustest:
Freerollile pääsemiseks tuleb Sul avada mängijakonto läbi PokerNews linkide, teha deposiit ning koguda vähemalt 100 Full Tilt punkti...
...kõik need plaanid, mis meil olid, failisid ja nüüd olen....
Raadio Mania sünnipäeva raames astusid Rock Cafes üles tõelised Eesti metal hiiud:) Shower`i algkooosseisust olid küll järgi vaid grand-old trash-man Tamur...
Vaheaeg.. YESHH. Isa Egiptuses YESHH x1000. Täna oli siis emakeelepäev ning selle puhul...
Ja nüüd, olles vaba, saan ma something something...
Excelis ridade vaheldumis toonimine (vanemad versioonid) Format -> Cond. FormatFormula Is=Row()=Odd(Row()) ja vali tausta värv
Türa, mida twisti!
/Siin on tsitaadi lõpp, seega viimane lause ei ole minu/
Postitused
12 kommentaari:
Ma ei saa aru, millest Sa räägid. Et Sa ei oska emakeelt?
Kui Sinu oskus on omandatud koolis eesti keele tundides, siis oled Sa lausa lingvist olnud.
Neid reegleid, mida Sa siin mainid
(" et kõik ainsuse omastavas kolmesilbilised ja III-vältelised sõnad käänduvad rööpselt nii 12. kui ka 13. tüübi järgi"),oskavad ainult keeleinimesed või -huvilised sõnastada.
Veel i- mitmus, vormihomonüümid, lühirööbikud. Ma kahtlustan küll, et sa oled eesti keelega süvitsi tegelnud!??
Mina sain eesti keele reeglid selgeks alles ülikoolis karmikäelise õppejõu Gerda Laugaste all. Koolis oli mul üksnes "keelevaist" ja huvi kirjanduse vastu (= mõningane lugemus), mis võimaldas mul astuda eesti filli.
See, mis toimub täna eesti keelega, on kohutav. Aga teadjamad lohutavad, et eesti keel on veel küllaltki elujõuline ja muretsemiseks pole põhjust.
Mõned noorte blogid on nii jubedas keeles, et ma ei hakka avamagi.
On erandeid.
Sestap ma loengi keskealiste blogisid, kus on kõik paigas - ma saan aru, mida nad öelda tahavad, ja nad teevad seda kaunis (väga rikkas) emakeeles.
Ma ei esine siin mingi profina või oma elukutse kretiinina. Lihtsalt ei taha oma aega ja energiat kulutada tühja-tähja lugemise peale.
Ma ei loeks su postitusi, kui ma siit midagi ei leiaks.
Näed siis, sul samasugune suhe emakeelga nagu on minul..
Ma kardan eesti keele grammatikat nii jubedalt, et vahel tekib lausa hirmukramp, sõnad jooksevad metsa ja üldse..
Seega jah, kirjutame ja ei mõtle grammatikale :D:D:D
Eh, kirjatehnikaga siis Sul sama suhe nagu minulgi. See oli algkooli kohutavamaid õppeaineid ju! Samas grammatikaga pole mul iial probleeme olnud.
Sinul on aga väga ilusas keeles blogi.
Keeleõppimises olen küll pigem mnemoonik.
Tõepoolest, ühel hetkel võtsin ette grammatika õpikud ja püüdsin midagi omandada teadlikult. Aga tegelikult on ikka päris ogar rääkida ja kirjutada näpp reeglites. Selle õigekeele perioodi läbisin täiskasvanuna. Avastasin siis, et isa kodukoha väldete kasutus on juurdunud minu kõnekeelde ja kirjadesse (näiteks "töödata").
Aga reegleid on aegajalt ikka huvitav sirvida. Hiljuti sain näiteks teada, et kirjutada tuleb Kölni vesi, mitte kölni vesi. Või näiteks seda, et lühend lk (lehekülg) tuleb kirjutada ilma punktita. Lugesin neid soovitusi ja leidsin, et siin elus on lühikese aja jooksul veel nii palju huvitavat teada saada, et nende uuenduste omandamiseks ei jätku minul küll enam aega.
Lohuta veel ennast sellega, et eesti keele reeglid on muutunud aastatega...
Õpetasin mina oma pojale heas usus, et see on õige sõna võib-olla kirjutama. Nüüd tuleb välja, et tuleb kirjutada võibolla ja sidekriipsuga on vale...
OH aegu ja keeleteadlasi :S
Nipitiri
*võib-olla* on endiselt sidekriipsuga ja ilma on vale.
Või on midagi äsja muudetud?
Rakvere Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja teatas just põhikooli lõpuklassile, et nüüdsest loetakse lõpukirjandis kasutades võib-olla valeks ja tuleb kirjutada võibolla. Kasutades võib-olla on see grammatika viga.
Kontrollisin järele. õige on *võib-olla*
Panen lingi ka
www.eki.ee/keeleabi/index.php?leht=4&act=1
Ka mina vaatasin seda keeleabi ja leidsin sama vastuse. Kuid õpetajatele seda selgeks ei tee :(
See on teema, millest ma kavatsen kevadel pikemalt kirjutada, sest seda sappi on kogunenud üksjagu...
Oot-oot! raske uskuda, et keegi õpetajatest õpetab nimme valesti. Õpilaste halb keeleoskus on ju õpetaja praak.
Paljud asjad on küll tänapäeval vabaks lastud, ja alati ei jõua kõike jälgida, kuid alati saab ennast kontrollida. Vahel võib õpetaja lihtsalt eksida!?
Ma olen juba 2 aastat imestanud selle üle, kuidas õpetajad õpetavad, mida tunnis räägivad, kuidas suhtlevad lastega...
Ma hetkel ei riski sellel teemal kirjutada, sest lapsel on vaja põhikool lõpetada, mine tea, järsku keegi loeb ja siis ta ei lõpeta kooli..
Kuid peale kooli lõppu tuleb mul üks pikk jutt sellel teemal. Nii palju on jama kogunenud viimase 2 aastaga...
Kuid vastuseks sulle sjgelle : ON SELLISED ÕPETAJAD, KES MEELEGA ÕPETAVAD valesti, sest neile ei meeldi see klass. Kui laste sotsiaalne vastutus muutub olematuks, siis tuleb mainida, et ka õpetajate oma käib tugevalt alla. Ühesuunalisi tänavad EI OLE OLEMAS.
Nipitiri1
Jään eriarvamusele. Õpetaja(d) võivad küll olla nõiad, lollid, vastutustundetud, laste suhtes subjektiivsed, aga vat seda ma ei usu, löö või maha, et ükski õpetaja õpetab MEELEGA valesti.
Ei usu, ei usu, raiu või tükkideks.
Kõik võib olla(siin lahku!), aga seda ei usu.
Postita kommentaar