neljapäev, 28. märts 2019

Kirjad leerivennale 15.

8. märts 1984
Tere, leerivend!

See, et sa mu naisele lilli saadad ja et sa teda juba jaanipäeval kaisutama lubasid tulla, tekitas minus taas teatavaid lootusi ja ühtlasi ka eluisu. Mitte seda, et ma perekonnaelust või sellest perekonnast tüdinud oleksin. Mitmed küllaltki oluliseks osutunud esialgu pisiasjadena näinud asjaolud tekitavad siiski pidevalt pingeid, millede vallandamine oleks võimalik ainult mõlemapoolsete ettevõtmistega. Palju ma siiski arusaamist ei leia ja õhkkond kärbitud, et meelsamini jään mõnikord kauemaks tööle kui tarvilik oleks, võtan rohkem kaela kui mõtetki, teinekord olen teinud ka külaskäike, kärbitud. Alkoholismi ja regulaarsete abielurikkumisteni, kui puritaanset terminoloogiat kasutada, veel pole läinud, aga eriti lootusrikkalt pole ma meelestatud selleski suhtes. Eks ikka sina oled üks ja teod teine. Kärbitud

Mis muidugi ka kõige mustematesse mõtetesse valgust toob on poiss. Maru tegelane, põhimalt hea südamega, hakkaja ja tore. Kärbitud, aga lastel see reaalsuse taju on ilmselt nii suur, et juttu, mis tegelikkuses kinnitust ei leia, nad lihtsalt ei usu. Nii ta endiselt kolib hommikuti ikka minu kaissu ja jookseb mulle käed kaela ümber, kärbitud. Kärbitud.



Muidugi toob mulle tunduvat leevendust ka klaverimäng. Kirjutasin vist sulle, et ostsime peale teatavaid kõhklusi ja otsinguid klaveri. See läks küll täkkesse. Vana pill, aga äramängimata ja korras. Hea kõlaga ja klahvikäik on samuti õige paras. Algul olid mul näpud muidugi uskumatult kanged, aga tasapisi on asi märgatavalt paranenud. Ja lp. hrsm. S.Freud on minu puhul küll üllatavalt paikapidavaks osutunud, sest sedamööda, kuidas mu kärbitud teravnevad, kasvab mul nii mängimise kui harjutamise isu. Noh, heliredelid jne., see tuleb küll jätta üksindushetkedeks, sest eks selline töö ilmselt närvidele käib. Muidu saan ma ikka vahel ainult sedakaudu väljendada asju, mis muidu endasse peaksin matma. Psüühikale õige hästi mõjuv teraapia. Ega see muidugi kuigi õige pole, aga hea, et niigi läheb.

Muidugi - mine sa tea, millest see kõik alguse saab. Ehk on oma osa sellel, et jälle pole kummalgi korraliku kärbitud. Kärbitud. Kärbitud. Kärbitud. Peamurdmist kui palju.

(järgneb)

4 kommentaari:

soodoma ja gomorra ütles ...

SA mängid klaverit?

mustkaaren ütles ...

Ei, Soodom, hr HU jagab meiega yhte põnevat kirjavahetust oma vanade asjade kogust.
Kärbitud kohtade peal võib arvata, et tegu on nõukaaegsete pereprobleemidega - mees teeb tööd ja kunsti, ja siis imestab, et naine on nõukogude olmetingimustes majapidamist orjates ja lapsi riigiorjamise kõrvalt kasvatades, neile kaltsudest riideid õmmeldes ja vasikakopsust ja mumifitseerunud poejuurikatest maitsvaid ja tervislikke toite vaaritades elust väsinud, tydinud ja ei tahagi rõõmsalt seksida, sest rasedusvastaseid vahendeid ei ole saada ja senised abordilkäimised on olnud piisavalt piinarikkad. Mis teha, mõtleme ajastule ja hoopis tunneme selle tundmatu muusikuhärra perele, sh temale endale kaasa. Tema nyyd lõpuks ometi sai endale mõnusa klaveri, aga mõelgem ka sellele, et taolisi loteriivõite said kogeda vähesed. Ma olen palju aastaid pillimängukuulutusi lugenud ja paistab silma, et nõukaajast säilinud kitarre ja trumme, elektroonikast rääkimata, ei liigu praktiliselt yldse, sest nende kvaliteet oli äärmiselt vilets. Kyll on inimestel palju säilinud klavereid, need olid suured ja tulikallid, isegi, kui häälestamine ja hooldus ei aidanud, hoiti ikka alles. Enamus neist muidugi on mängukõlblikud. Ja neid antakse praegu lausa kopikate eest või tasuta ära. Kujutan ette, et meie kirjakirjutaja krimpsutaks sellise klaverikylluse peale nina 😁

Emmeliina ütles ...

oh, Kaaren, kus nüüd ikka lasksid enda registrid valla. Tore lugeda. Olin kuupäeva- aastal 29 aastane, kahe eelkooliealise lapse ema. Mees tegi tööd, kunsti mitte. Ise tegin tööd, õnneks ei nimetanud seda aega orjamiseks. Kogusime autoraha, korter oli nn. ameti (nagu paljudel väikelinnades). Teatrites käisime sageli, isegi rändasime Musta mere äärde.
Väikesed inimesed. See oli meie aeg, meie noorus ja teist aega meil polnud. Muuseas, klaverit siis veel polnud, aga stereosüsteem koos vinüülidega küll. Lemmikuks Sven Grünberg ja Zodiak.
Klaveri ostsime hiljem, kui lapsed hakkasid muusikat õppima.

salamisi öeldes: olen proovinud kirjade kirjutajat tuvastada, aga asjata.

mustkaaren ütles ...

Meie kandis elasid kõik nii ja ma lasin sellepärast registrid valla, et tunnetan andekate maanoorte võimaluste puudumises sygavat ajaloolist ylekohut. Olin lapsena pillihull ja olen praegugi, aga kui vene ajal ema pidi mitu kuud raha korjama, et mulle 42-rublane akordion osta, muusikakoolist eiesaanud unistadagi, siis praegu on mul toatäis kitarre, basse, klahve, elektrit ja ka trummikomplekt, mängin kõiki ise.
Kui ma kasutan väljendit "orjama", siis mitte ilmaasjata. Lapsepõlveaegse pideva kylmas, märjas, surmahirmus ja seasöögi peal kasvamise tulemusena, ytleme nii, et tervis ei ole just hea, käin vahest karguga ja elan valuvaigistite peal, jalad poolsurnud. Kui Sul oli teistsugune elu, siis tore ju, aga minu jaoks ei ole teist elu enam kuskilt võtta.