Maksim

Maksimi isa oli kiiret ja kõrget karjääri tegev sõjaväelane. Ema oli küll eelkõige ohvitseri naine, kuid hilisemalt matemaatika-füüsika teaduskraadi omav programmeerija ühes teadusasutuses. Maksim on oma vanemate teine ja viimane laps, vend on temast kaksteist aastat vanem.

Maksim emaga, 1976

Samal, 1976. aastal on Alla juba mitmeid aastaid esinenud lavadel erinevate ansamblite solistina. Suurim läbimurre tuli kaks aastat varem kui teda märgati üleliidulisel estraadikonkursil, kus ta jagas mitme teise lauljaga, nende hulgas ka meie Boris Lehtlaanega lohutusauhinda. Koos tollase ansambliga tuuritab Alla suurel kodumaal, aga ka sõbralikes välisriikides. Saabuvad karjääri olulised võidud sotsialismimaade estraadikonkurssidel. Läbi teleekraani saab üldtuntud hitiks tema poolt lauldud laul "Arlekino". Alla on juba mõned aastad lahutatud ja kasvatab 5 aastast tütart.

Alla tütrega, 1976

Koolipoisina, algkoolis, jääb Maksim silma artistliku poisina. Ta on selline klassi vembumees, kes naerutab kaasõpilasi ja paneb ka õpetajad muigama. Vanemates klassides suunatakse poisi andekus kooli näiteringi. Erinevate rollide kehastamisel õnnestuvad tal paremini koomilised tegelased.

Maksim, umbes 1984

Maksimi algkooliaastateks on Allast saanud ülipopulaarne lauljatar ühel kuuendikul planeedist. Igal aastal loendamatu arv kontserte, mis koguvad staadionitäied publikut. Kontsertturneed välismaal, millest pikim peaaegu aasta. Pidevalt teleekraanil, üks hitt teise järgi. Tema plaate müüakse meeletutes kogustes. Olles muusikakooli lõpetanud koorijuhtimise erialal on ta selleks ajaks omandanud kõrgema hariduse ka mainekas teatriinstituudis, GITISes, estraadilavastaja erialal. Just see ongi Alla trump, et omandatud erialaga hakkab ta lavastama ise enda kontsertetendusi. Need on teatraliseeritud lavashow'd, kus omapärase tämbriga lauljatar esitab näitlejameisterlikkusega laule, mõttelise tervikuga kavasid, mis poevad kümnete miljonite naiste hinge. Alla teab, millest laulab. Ta on kolmekümne viie aastane, oma ala professionaal. Lisandunud elukogemus - ta on äsja lahutanud oma teise abielu, muudab küpse naisterahva laulud tihti mõtlikeks jutustusteks, millega kuulaja saab samastuda.

Alla, 1984

1993. aastal lõpetab Maksim keskkooli ja asub õppima humanitaarinstituudis lingvistikat. Üliõpilasena liitub ta koheselt tudengiteatriga, jätkates edukalt just komöödianäitlejana, tehes seda nii hästi, et hakkab saama pakkumisi esinemisteks ka kutselistes estraaditeatrites. Tegemata allahindlust õpingutes, hakkab kujunema Maksimi tee estraadinäitlejana. Läbimurre publiku südamesse toimub mõistagi läbi teleekraani kui noormees suurtel galakontserditel astub ülesse parodistina. Just tema noorus on see, mis müüb - sinnamaani on rahva lemmikuteks olnud keskeas humoristid.

Maksim, 90-ndatel aastatel

Maksim on alles koolipoiss kaheksandas klassis kui Alla saab armastatud artistina lagunevas impeeriumis, ühena viimaste seas, kõrgeima riikliku tunnustuse, NSVL rahvakunstniku aunimetuse. Juba mõnda aega ei kutsu keegi teda lihtsalt Allaks, vaid aupaklikult isanimega Alla Borissovnaks. Ta on megastaar, keda sõidutakse limusiinidega, kontsertreisidel on hotellides tema käsutuses vaid parimast parimad numbritoad, šampanja voolab ojadena, kõrged riigitegelased Kremlis jooksevad võidu diiva ees uksi avama, tema esinemishonorarid on muinasjutulised. Kuid see on väline. Kõige taga on intensiivne töö. Ta loob oma Lauluteatri, legendaarsed on Alla Borissovna korraldatav igaaastane kontsertfestival "Jõulukohtumised". Naine pöörab palju tähelepanu noorte talentide avastamisele ja nende toetamisele. Ja seda kõike pideva kontserttegevuse kõrval. Alla Borissovna töötempo on meeletu. Aga on olemas ka lihtsalt Alla, naine kes jätkuvalt otsib isiklikku õnne. Ta on lahutanud oma kolmanda ametliku abielu ja astunud neljandasse. Tervis pisut jupsib ning Alla võtab pärast temast peaaegu kakskümmend aastat noorema mehega abielludes kaheks aastaks aja maha. Ehk on selles sammus ka pisut püüdu olla tavaline naine, koduperenaine, hea abikaasa iseenda poolt lauljateele aidatud mehele.

Alla, 90-ndatel aastatel

Sajandivahetusega algab kahekümneviie aastase Maksimi teekond venekeelse meelelahutustööstuse absoluutsesse tippu. Tulevad suured soolokontserdid, gastrollid, telesaatejuhi töö, tema esinemisi salvestatakse ja pea iga nädal on ta televaatajate kodudes ekraanidel. Seda noort poissi armastatakse. Ka Alla Borissovna on tagasi bisnessis, ikka meeletu põlemise ja tempoga. Naine laiendab oma haaret, hakates paigutama teenitud raha investorina erinevatesse, loomigust kaugel olevatesse äridesse. Ning jätkuvalt jätkub tal silma ja südant noorte ning andekate jaoks. Artistimaailma reegel on lihtne, eelkõige populaarsus tähendab raha. Paljud artistid otsivad sünergiavõimalust. Seepärast pole midagi imelikku, et noore Maksimi ja teeneka Alla Borissovna loomingulised teed ristuvad. Koos salvestatakse mitmetimõistetava tekstiga laul "Ole või ära ole", mida trehvamise korral esitatakse ühiselt ristuvatel kontsertesinemistel. Ei tohi üle hinnata, aga kindlasti ka alahinnata selle laulukese tähendust Maksimi karjääris. Alla Borissovnal on selleks ajaks saavutatud primadonnana eriline staatus, kelle kasvõi üksainus lause määrab saatusi. Tema soosing, hea sõna avab mitmele noorele andekale esinejale kergemini uksed meelelahutusmaailma tippu. Maksimist on saanud vaatamata noorusele tipphonoraridega staar.

Maksim ja Alla, 2002, "Ole või ära ole"

Maksim jätkab tööd täistuuridel. Igal aastal valmib tal vähemalt üks täispikk soolokontsert, ringreisid, telesalvestused jne. Sama intensiivselt või veelgi enam töötab ka Alla Borissovna. Seda vaatamata sellele, et riigi seaduste järgi võiks ta minna sotsiaalametisse vormistama oma väljateenitud vanaduspuhkust ja pensioni.  Selle asemel lahutab "pensionär" oma neljanda abielu ja alustab kooselu Maksimiga. Kollane ajakirjandus, kellele Alla Borissovna on suures mahus aastate jooksul leiva lauale toonud, teab väita ja mida naine ka ei eita, et nende lähedus, teineteise mõistmine Maksimiga sai alguse sellest samast esimesest koos salvestatud laulust. 2010. aastal teatab Alla Borissovna, et ta loobub kontserttegevusest. Järgmisel aastal, pärast kuut aastat kooselu Maksimiga abiellub Alla Borissovna viiendat korda.

Maksim ja Alla, 23.12.2011

Pärast abiellumist vähendab ka Maksim järsult oma töökoormust. Kolm aastat tagasi teatavad 37 aastane Maksim ja 64 aastane kolmekordne vanaema Alla meediale, et nende perre on 18.septembril sündinud surrogaatema kaasabil kaksikud Jelizaveta ja Garri.

Kaksikud Jelizaveta ja Garri ema-isaga, september 2013

Mõned päevad tagasi sai Maksim neljakümne aastaseks. Jelizaveta ja Garri lapsepõlve fotost kirjutan neljakümne aasta pärast.

Naisepeksja Tiit

Ei oleks uskunud, et mina, arvestades kõiki mu väljaütlemisi ja tõekspidamisi, üldse järgnevat kirjutan.

Ojasoo juhtumi kirjeldamisel ja arutamisel millegipärast riivab mind "naisküsimuse" sissetoomine. Ometi olen ma ise sellest vahutanud aastaid. Rääkinud, et poiss ei löö tüdrukut, mees ei löö naist. Naised, kes ei taha, et neile bussis istet pakutakse, kellele käib närvidele, et neid hoolitsevalt, õrnalt ja aupaklikult meestest nõrgemaks peetaks, me kõik, mehed ja naised,  need, kes vähemal või suuremal määral seisame võrdõiguslikkuse eest, taunime küllalt ühemõtteliselt mitte seda, et Ojasoo lõi inimest, vaid oleme nördinud, et löödi naist. Kui Jüril läheb silme ees mustaks ja ta lööb Jaani, siis, näh, mehed ägestusid. Kui Jüri lööb Mari, siis, vaata raibet, naisepeksja va värdjas.

Tiit meesterahvana ongi selles eluepisoodis minu silmis värdjas. Sellepärast, et naist ei lööda. Aga millegipärast ja enda jaoks seletamatult ei taha ma seekord, et juhtum oleks ajend taaskord laialdaselt ja paraku kasutult heietada naiste vastu suunatud vägivallast. Vägivald on sootu. Mingis avalikus kirjas ühes teises küsimuses lugesin hiljutise uuringu andmeid. Selle järgi on iga kolmas naine Eestis alates 15. eluaastast kogenud mingis vormis füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda. Ma usun, et vastav uuring meeste seas näitaks, et oluliselt üle poolte meeste on sedasama kogenud. Kui nad küsitluses päritule ausalt vastaks. Vägivallatseja ja kannatanu sool pole tähtsust. Ohvri jaoks on valus ja alandav ikka, sõltumata, mis soost süüdlane on. Kui mõni naislavastaja lööks näitlejannat, siis ha-ha, naiste kätš? Kui Ojasoo oleks löönud näitlejanna asemel näitlejat, siis, ah, mehed klaarisid arveid? Vägivallal ei ole sugu.

Pildil olev 16 aastane Tiit Ojasoo ei osanud kindlasti tollal arvata, et olles 38 aastane arutab kogu Eesti ja isegi Riigikogu tema personaalküsimust naisepeksjana

Ning see Riigikogu osade liikmete pöördumine Ojasoo küsimuses oli minu silmis variserluse tipp vägivalla suhtes. Möödunud aastal pandi Eestis toime 7044 registreeritud isikuvastast kuritegu. Mitu avaldust Riigikogu liikmed seoses sellega tegid? Jah, see, et keegi Jüri lõi Jaanil silma siniseks, see ei müü. Ojasooga saab olla aga pildil ja koguda poliitilist kapitali.

Täna astus Tiit Ojasoo teatrijuhi kohalt tagasi. Ta võttis endale avalikkuse meediasurve all vabatahtlikult koodeksites mitte ettenähtud lisakaristuse. Ühiskond on rahul. Suure tõenäosuse ja statistilise keskmisena registreeritakse tänase päeva jooksul Eestis 19 isiskuvastast kuritegu. Registreerimatuid pannakse toime ilmselt kordades enam. Elu läheb edasi.

Sooneutraalne lastetuba

Lugesin Madlikese ajaveebist, et ta soovib anda oma pojale soostereotüüpidest vaba lastetuba. Tahtsin jätta sinna kommentaari, kuid paigutan oma mõtte siiski siia, sest see haakub kuidagiviisi minu äsjase heietusega piinlikust bussisõidust. Viitasin ju ka mina selles loos oma enda ammusele lastetoale ja kirjeldasin oma põlvkonna soosterotüüpset käitumist, õigemini mõtlemist. Madlikesele tahtsin aga öelda järgnevat.

Ma arvan, Madlike, oma sooviga kasvatada väliselt ja suhtumiselt sooneutraalne inimene, oled selle eesmärgi realiseerimiseks püstitanud õige lähtekoha. Selleks on kodune eeskuju, mida ei saa kuidagi alahinnata. Kui poiss näeb, et isa kannab sooneutraalseid riideid, värve, soenguid, evib mitte stereotüüpseid huvialasid või tööd, siis see on juba pool võitu eesmärgi poole liikumises. Laps näeb vanemate suhteid ühistegemistes ning kohustustes ja suure tõenäosusega püüab järgida seda mustrit saades kord ise täiskasvanuks.

Mina olen poistele ja noormeestele pidevalt korrutanud: "Naised su elus tulevad ja lähevad, seepärast peab mees oskama teha kodus kõike, ka nõndanimetatud naistetöid." Ja ega ma ei lahmi tühjalt kohalt. Viimase statistika järgi kestavad registreeritud abielud keskmiselt 12 aastat, vaba kooselu puhul arvan, faktidele tuginemata, et kooselu on veelgi lühem. Ning minu hoolealused oskavadki valdavas enamuses lisaks "meestetöödele" ka kõiki "naistetöid".

Ma kindlasti kordan iseennast siin ajaveebis kui ka mujale blogidesse jäetud kommentaarides. See eelmise sajandi alguse postkaart illustreerib, et stereotüübid on ajas muutuvad. Seda siis ka poiste-tüdrukute riietuse värvides.

Mina aga jätkan juurdlemist selle üle, seda juba aastakümneid ja korduvalt ka siin ajaveebis, mis on mehelikkus ja naiselikkus. Siiani pole ma suutnud seda defineerida. Kuid nendel mõistetel on olemas kindlasti sisu, milles välised tunnused, peresisene tööjaotus, indiviidi välimus ja huvid ei oma kaalukat tähendust. Me tunnetame, näeme igapäevaselt situatsioone, kus mehelikkus või naiselikkus on olemas või puudub. Targemad inimesed oskavad ehk seletada, milles see minu jaoks seletamatu väljendub. Mina ei oska.

Neljas koht

Ma olen õnnetu nagu see märtsijänes. Tahtis ju ka tema poetada ühe ilusa muna rohu sisse, kuid see osutus tooreks ja pealegi läks katki. Ei kogunud ma piisavalt hääli, et mind oleks pärjatud Eesti parimaks ilublogijaks. Tuhanded selle teema huvilised ei hinnanud vääriliselt minu suurt panust hariva, olulise ja põneva iluteema kajastamisel siinses ajaveebis. Vaid neljas koht ja 228 häält.

Võrreldes eelmise aastaga läks siiski pisut paremini. Tahtsin ka mullu, et mind esitataks ilu- ja moeblogide kategoorisse, kuid korraldajad pidasid minu põhikirjutisi sedavõrd naljakateks - kes küll selliseid tekste tõsimeelselt kirjutab, veel vähem aga loeb!? - asetades minu ajaveebi arvamus- ja huumoriblogide nominendiks. Möödunud aastal sain siis nimetatud kategoorias 10. koha.

Nüüd olen järgmiseks aastaks teelahkmel. Võiksin vigadest õppida, püüaksin järjekindlalt täiendada ennast ilutoodete tutvustamise ja turundamise alal, et siiski saada see ihaldatud parim ilublogija tiitlel. Aga äkki tuleks hoopis vahetada kategooriat? Arvestades vanust, võib eeldada, et mu seniilsus ja kehanõtrus süveneb. Beebiblogide seas võiksin lapsemeelselt ja haaravalt kirjutada kuidas kõht läbi käib ja millised pampersid imavad vedelikku tõhusamalt. On mille üle järgnevad kuud mõtiskleda.

Ma tänan kõiki, kes andsite minu blogile oma hääle. Tänan, et mõistsite mängu ilu ja sellega kaasa tulite. Meid on hetkel veel liiga vähe, kuid piisavalt palju selleks, et ajada blogimaailmas oma asja. Ükskord me võidame niikuinii. 

Piinlik bussisõit

Minu maakonnas on siseliinidel mindud üle väiksematele bussidele. Igati arukas, sest see on kindlasti ökonoomsem. Muidugi mitte reisija jaoks, sest piletihind pole odavamaks läinud, vaid bussifirma kasumimarginaali suurendamiseks. Ma liigun kodunt harva välja, veelgi vähem ühistranspordiga. Seepärast on iga selline sõit elamus minu hallis, üksluises argipäevas.

Seekord oli nii, et buss sai mingil hetkel rahvast täis, osa reisijaid pidid püsti seisma. Minu lähedal seisis umbes neljakümnele lähenev naisterahvas. Vaatasin ette ja taha. Istekohtadel oli ennast sisse seadnud mitmed minust palju nooremad mehed. Istusid ka paar varateismelist ja minu kõrval arvatavasti kahekümnene noormees. Kuna midagi ei juhtunud, siis hakkas minus tärkama lapse- ja nooruspõlve refleks - kohe-kohe tõusen ja pakun naisterahvale istet. Samas olen ma tagasihoidlik, kes ei taha liigset tähelepanu. Aga seda oleks ma kindlasti saanud, sest kuigi olen hingelt noor, siis välimuselt ikkagi vana mees, kes pealegi viimasel ajal, ka seal bussis, toetun kepile. Ilmselt oleks noor naine keeldunud. Ja seda poisipõlve kogemust, et tüdruk tantsusaalis kõigi ees korvi annab, seda emotsiooni, häbi, ei tahtnud ma oma mälust sellel hetkel üles leida.

Mõtlesin ka võimalusele, et müksan kõrvalistujat, noort meest, et äkki tema pakuks istet. Aga kus ma tean, kuidas sellele reageeritakse, midagi sellist, et vanamees, haise ära ... Nii ma siis sõitsin kõrvad punased, püüdlikult aknast välja vaadates. Ja see situatsioon kummitab mind jätkuvalt juba mitu päeva. Aastakümneid oma autoga liigeldes olen vist maha maganud selle ülemineku, millal minu jaoks endastmõistetav on muutunud vanamoodsaks, tagurlikuks arusaamaks mehelikkusest. Kaasaegses ühiskonnas polegi ju kombeks arutleda mingist meheks olemisest. Soovituslikult antakse hoopis nõu mitte ületähtsustada, et poistest kasvatada mehed ja tüdrukutest naised. Ilmselt ütlesin ennatliku enesekindlusega, et olen hingelt noor. Arusaamade järgi olen siiski vana inimene.

"Avangardi" spordihoone

Loen 1986. aasta oktoobrikuu ajalehest "Edasi", et "Avangardi" kolhoosi uhke sauna kõrvale hakati ehitama täismõõdus spordisaali. Ma pole kunagi Äksil käinud, pean vist isegi näpuga kaardil jälge ajama, kus see täpselt asub. Guugeldades jõuab minuni äkitselt tõdemus, et need lapsed, kelle ajal seda spordisaali hakati ehitama saavad täna kolmekümnesteks. Üles on kasvanud terve põlvkond, kellele tuleks üksipulki seletada, mis asi on kolhoos; miks üks põllumajandusettevõte ehitas võimlaid, koole, söögikohti, kortermaju; mis ülesandeid täitis firma saun Saadjärve kaldal ja miks see oli selle majandi, tolle kogukonna käekäigule nii oluline jne. Peaksin võtma endale võimatu ülesande seletada ajaveebi lühikeses kirjutises lahti nõukogude maaelu olemuse. Ilmselgelt üle jõu käiv ettevõtmine.

Kaarel Ird ja Edgar Beek, 1983, foto E.Norman

Irdil oli "Vanemuine", Edgar Beekil aga "Avangard". Mõlemad ehitasid oma asja aastakümneid. Olid ka siis kohalikud omavalitsused, kuid ega ilma kolhoosiesimeheta toimunud midagi. Edgar Beek pani oma maailma kokku nagu lego klotsidest. Üks tükk haakus teisega - tootmine, inimesed, elukeskkond. Samas ajalehenupus ütleb Beek seniste sportimisvõimaluste kohta: "Viime bussidega Saadjärve kolhoosi ja Lähtele. Spordihuvi noortel on, eks järgmisel aastal saa juba siinsamas palli mängida ja pärast seda saunast läbi käia." Lihtsalt seepärast laskis spordihoone ehitada, et noortel oli huvi. Jah, ... palju täna on neid omanikke, Äripäeva TOPis olevaid, kes ehitavad kuhugi spordisaali selleks, et noortel on huvi? Beek aga polnud muuseas omanik.

Siis kui spordihoone avatakse, läheb pikaaegne kolhoosiesimees Edgar Beek pensionile. Raadioarhiivis on säilunud mõni aasta hiljem, 1989. tehtud intervjuu temaga. Ridade vahelt kuuleb tark kuulaja ka võimaliku tegeliku põhjuse, miks igati ergas mees lõpuks ametist loobus. Ühel kuuendikul planeedist püütakse lagunevat impeeriumit päästa "uutmisega", seda ka põllumajanduses. Vana kooli juhid, mõiste parimas tähenduses, osutuvad üleliigseteks. Samas, kuulates seda raadiousutlust täna, kolmkümmend aastat hiljem, mõjub see värskena kui juttu tuleb võimalikust valdade loomisest ja ka muidu.

"Avangardi" spordihoone, 1988, fotod K. Raud

Raadiointervjuu andmise hetkel on ka "Avangardi" maadele tekkinud esimesed talunikud. Kohe varsti laulab eesti rahvas ennast vabaks ja noormeeste valitsus Tallinnas hakkab maaelu ümber korraldama. Senised ühismajandid reformitakse, s.t. likvideeritakse. Kohalikul reformikomisjonil õnnestub spordihoone pähe määrida entusiastlikule, kuid rahatule kohalikule spordiklubile. Tundub igati loogiline otsus, sest vana Beek ehitaski selle maja noortele spordihuvilistele. Nendele käib aga hoone majandamine ilmselt üle jõu ja maja on määratud lagunemisele.

Taasiseseisvunud vabariiki on juba tükk aega olnud. Päris selle  alguses saab Tartu vallavanemaks Aivar Soop, staažikas vallajuht tänaseni (kes muuseas ei pidavat siiani kasutama arvutit). Saatuse tahtel on Soop üks meestest, kes pidi aseesimehena likvideerima oma tööandja, "Avangardi" kolhoosi. Mingil hetkel ostab vald järve kaldal kümme aastat lagunenud hoone spordiklubilt endale. Vallavanem oskab leida ideid, inimesi ja raha. Kolm aastat hiljem on osaliselt renoveeritud hoones raamatukogu, looduskool, soomepoiste muuseum. Spordisaali enda osas on lõpusirgel läbirääkimised elektroonikafirmaga Tarkon, kes rajaks siia oma tsehhi. Kuid mingil põhjusel jooksevad need kõnelused lõpuks liiva. Hoone see osa jääb veel kümneks aastaks tühjaks, põrand mädaneb ja katus jookseb läbi.

2012. aastal avatakse kunagises "Avangardi" kolhoosi spordihoones Jääaja Keskus. Ammuolematu kolhoosi kunagine aseesimees Aivar Soop on üks idee autoritest ja kindlasti ka eestvedaja.

Jääaja keskus, fotod siit

Kaheksakümnendatel oli kolhoose sadu. Ma ei tea mis on saanud kõigist tollal ehitatud hoonetest. Mulje on jäänud, et paljud neist on siiani nutuses seisus, kuigi meil on oma riik ja kolhoosikorra oleme likvideerinud. Beeki spordihoonel on vedanud, isegi väga.

Blogiauhinnad 2016 riietus

Kindlasti on kõik kümned tuhanded lugejad märganud, et minu ajaveeb kandideerib seekordsel võistukirjutamisel ilublogide kategooria tugevas konkurentsis. Kahtlemata oleksin võinud ennast proovile panna ka moeblogijate seas, kuid seal on reivlus veelgi pingelisem. Ometi pole moeküsimused mulle võõrad. Sellesama auhindade gala puhul hakkasin juba varakult mõtlema oma riietuse peale. Tunnistan ausalt, et esmalt oli paanika. Juba märtsi lõpus kirjutasin Marimelli teemapüstituse kommentaariks:

"Mina olen ka täiesti paanikas.

Ma olen juba takerdunud triiksärgi valiku juurde. Kas Saint Tropez, Hidden Button, Cut Away, Classic Narrow, Classic, Button Down, Band, 2 Buttons Down, 2 Button Italian, 2 Button Cut Away, 2 Button Collar, Wing Up, ...?

Kingadest võiks valida ju erinevaid stiile: Derby, Loafer, Oxford, Chelsea, Wing Tip, Monk Strap, Brouge, Desert, Boat, Driver, Slipper, Chukka, jne.

Aga sellest ju oleneb kõik ülejäänud outfit!!! Mida teha ????"

Tänaseks olen valikud teinud ja minul enam probleemi pole. Mind paneb aga muretsema meie tublide naisblogijate kõhklused. Kahtlemata tahavad kõik nii tähtsal päeval näha välja kenad ja stiilsed. Ma arvan, et põhisõna peaks olema bränditeadlikkus. Eriti selles valguses, et õhtujuhiks on Ženja Fokin, meie esistilist, kes tunneb korraliku ja kvaliteetse brändi ära juba kaugelt, vaatamata sellele kui tahes taha ja pimedasse nurka sa ennast peidad. Abistamaks teid, kallid tüdrukud ja naised, nii tähtsas küsimuses, sirvisin tehtud märkmeid ning internetist oma arvutisse salvestatud fotopanka. Arvan, et leidsin küllalt sobiva variandi. Kahtlemata stiilne, tagasihoidlik, blogija haritust ja kõrgeid vaimseid väärtusi rõhutav ja peaasi, bränditeadlik komplekt.

1. prillid Prada, 262 eurot

2. käevõru Tiffany, 124 eurot

3. patchwork käekott Louis Vuitton, 2091 eurot

4. kootud vest Dior, 1296 eurot

5. chemise särk Victoria Secret, 311 eurot

6. casual seelik Yudashkin, 990 eurot

7. tohtridikül (stilisti kollektsioonist)

8. espadrillid Roberto Cavalli, 647 eurot

9. meigikohver Earth Explorer (tellimishind)

Ma siiralt loodan, et nendest inspireerivatest nõuannetest oli abi. Minu blogi poolt saab aga hääletada SIIN, ilublogide kategoorias.