Kirjad leerivennale 4.

10. oktoober 1981

(järg)

Sisepoliitiliselt. Keegi kurat ei taha enam tööd teha, üks lõpmatu laaberdamine ja lausjoomine. Täielik ükskõiksus inimese tarvete suhtes ja inimeste ükskõiksus riiklike vajaduste suhtes. Vaen ühiskonnakihtide ja rahvusgruppide vahel. Poliitilised pinged. Kõik kardavad midagi. See, mida sina kirjutad vaipade, autode ja karusnahkade kohta - see on lapsemäng ja SORVVO'l (märkus: sotsialistliku omandi riisumise vastu võitlemise osakond = praegune politsei majanduskuritegude talitus) pole siin muud kui oma kämmal mängus. Näiteks Pärnu miilitsas olevat 3 osakonda võrdse suurusega, ca 7-8 meest igas, palgavahed 20-30 rubla ulatuses, aga osakondade varustatus on autodega selline - kriminaaljälituses  1 "Zap", autoinspektsioonis 1 "Moskvitš" + 2 "Žiguli", SORVVO's 2 "Žiguli" + 1 "Luxor" + 2 "Moskvitš" + 1 "Volga". Vat nii. Tarvitses sm. (seltsimees) Kreutzwaldil saada EKP KK sekretäriks, kui tema majale (mis muide on Valdeku street, aga elab seal ainult keegi papi ja vahel põikab sinna ka tema poeg, rallisõitja) tehti kapitaalremont selliste materjalidega, mis ei liigu kusagil ja hoovi siginesid 2 tõukoera kelle kutsikadki on üle 100.-. Ise elab sm. KW muidugi kesklinna korteris.

Tsaarivenemaa punase riigipöörde aastapäeva rongkäik Tallinnas 07.11.1980. (Foto Viktor Rudko)

Keskel "sm. Kreutzwald", kommunismi peaideoloog Eestis, Rein Ristlaan

Poola kukutatud ja Šveitsi ärakaranud sideministril oli 3 suvilat, 8 luksusautot ja miljon (1.000.000) naelsterlingit Inglise pangas. Mul üks kolleeg elas mõne aja võõrastemajas Gagras, kus paar maja edasi oli Leo (riigi- ja parteijuht Leonid Brežnev) venna suvila. Jne. jne. Ja sina niuksud sealt kaugelt, et koerakaelus on 150.-, osta, kes sind keelab!

"Leo" vennatütar on kirjutanud raamatu. Peasekretäri noorem vend Jakov (1912-1993) oligi "elukutseline vend".

Töötas kusagil tehases, korduvalt alkoholiravil, aga vaatamata sellele kuni surmani täisalkohoolik.

Ja nüüd siis teine kiri, mis jõudnud pärale 14. juunil. Ah et rikkusid passirežiimi ära ja nüüd siis saadeti sind suurest linnast ära. No on ikka lugu! Mina Sinu asemel eelistaksin küll väljasaatmist kasvõi mõnda Eestimaa külla. Kui sul vähegi pealehakkamist oleks, võiksid küll tulla mingisse Eestimaa kolhoosiasulasse. Seal on tööjõust paras puudus. Ainult joomist tuleb piirata, siis lööd kindlasti läbi. Raha tuleb raskelt, aga rohkem kui mistahes tööga linnas. Maal on söök lähemal - no mida sul veel vaja. Olen isegi vahel mõelnud selle peale, aga mulle pole seal ametit, õigemini mu praegune amet meeldib mulle sedavõrd, et ei tahaks loobuda. Aga millest on sinul seal loobuda? Need, kes on tahtnud, on tasapisi end kolhoosist kõik linna manööverdanud. Tead mis, mõtle sellele, et me oleme juba "под сорок" ja tuleb hakata vaatama kohta, kus meie kondid hakkavad mädanema. Aga teata nüüd lähemalt, mis kuradi kolgas see nüüd on kus sa vedeled. Ja kaua sul seal on ette nähtud olla?

(järgneb)

Jõulupuu

Seekord on sedasi, et väikesed lapselapsed tulevad jõuludeks siia kodumaalt ja võõramaalt. See kuuse asi on igal aastal minu jaoks päevakorral. Igaks juhuks olen alati toonud jõulupuu, äkki keegi tuleb. Pole tulnud. Nüüd aga tulevadki. Ja minu jaoks suur mure. Jalalabad on nii tursunud, et kuidas kuuse järgi minna. Helistas külalaps, kelle lastele olen samuti vanaisa. Tuli üle lahe ja ajas asja korda. Nüüd on mul jõulupuu. Poleks neid lapselapsi, võiks minu poolest see kuusk seal metsas edasi kasvada.

Õigus ja õiglus

Ma ei tea õigusest suurt midagi. Küll aga on mul isiklik, subjektiivne õiglustunne. Olen lugenud viimasel ajal ka sellest, et kohtunikud olevat prokuratuuri käepikendus. Selline kummitempel, kes kinnitab kriminaalkohtumenetluses otsuse, mille prokurör on juba ammu enne istungeid langetanud. Ehk on selles väites ka mingi tõde, kuid mina tahan uskuda siiski kohtu sõltumatusse. Ja nüüd on olemas mul hea näide. See mees on Erkki Hirsnik. Kõva mees, kelle president nimetas poolteist aastat tagasi kohtuniku ametisse:

Hiljuti tuli prokuratuurist Hirsniku kohtunikulauale toimik ühe 45 aastase lödipüksi "vägitegudega". Elukogemus ütleb mulle, et toimikusse on arvatavasti jõudnud vaid need episoodid, mis leidsid uurimisel tõendamist. Suurem osa ühe pere ilmsest kestvast õudusunenäost, emotsioonidest, on mõistagi jäänud väljaspoole toimikut. Mis siis toimus?

Mees tõmbab oma näo täis ja virutab naisele jalaga kõhtu. Samal päeval hakkab õues naist taga ajama, proovides käes olnud mootorsaagi käima tõmmata, ise röögib, et saeb naisel jalad otsast. Järgmisel päeval, vahepeal kaineks saamata, murrab harjavarre pooleks ja kukub naist nüpeldama mööda käsi ja sõrmi. Ülejärgmisel päeval virutab naisele käega näkku. Lisaks sellele  laseb löömamees kusagil küla peal veel rusikad käiku ja muidugi seejuures ikka ka jalaga näkku.

Uurija ja prokuröri tunnustuseks peab ütlema, et need selle asja uurimisega ei venita. Muidugi jõuab prokurör arusaamisele, et see pole mitte ainult inetu tegu, vaid lausa kuritegu. Ja nii teebki ta kohtunikule ettepaneku, et nende peksmiste eest tuleks anda 16 kuud ja mootorsaega vehkimise eest 5 kuud, liitkaristusena kokku poolteist aastat vangistust. Kuid ... et kui naisepeksja järgneva kahe aasta ja kolme kuu jooksul on hea poiss, siis ei maksa teda kinnimajja siiski panna. Samas on prokurörile hästi teada, et neli aastat varem on sama mees saanud sama naise peksmise ja juua täis peaga sõitmise eest juba tingimisi vanglakaristuse enam-vähem samadel tingimustel. Aga ei olnud see pätt katseajal hea poiss ja mees pandi lõpuks siiski vangimajja. Nüüd prokurör millegipärast usub, et äkki seekord läheb teist moodi.

Kohtunik Erkki Hirsnik arvab, et nii need asjad nüüd küll ei käi ja saadab oma määrusega kohtutoimiku prokuratuuri tagasi. Ma ei ole tükk aega midagi nii arukat, haritut ja argumenteeritut lugenud seotuna perevägivallaga. Minu meelevaldne kokkuvõte kohtuniku targast jutust on see, et naisepeksja peab istuma vangis. Punkt.

Erkki Hirsnik on noor mees, kes suudab kükki teha õlgadel 325 kilogrammine kang. Mina olen vana mees, kellel nüüd juba isegi 10 kg raskuse kandmine tekitab surmahirmuliku lämbumistunde. Kohtunik Hirsnikul on õigus ja minul on õiglustunne. Need on saanud kokku.

Emmanuel

Ma ei usu ... Ei, hoopis tahan uskuda, et väikene Emmanuel ei teadnud selle foto tegemise ajal, et õpetaja Brigittest, kes ta selja taga, et sellest tädist saab tema abikaasa.

Emmanuel kasvas suureks ja ta valiti rahva juubelduste saatel riigipeaks. Sellest ilusast hetkest 574 päeva hiljem on tema riigis kollaste vestidega rahvas tänavatel. Emmanueli kaitsevad veekahurid ja pisargaas.

Kirjad leerivennale 3.

10. oktoober 1981

(järg)

Praegu tundub nendest jõukudest kõige etemana ansambel "Elektra" Märt Hundi juhatusel. See on muidugi juba teab mitmes koosseis, ta oma tütar laulab kah hulgas. Teevad viimase aja hitte. Instrumentaalne osa on küllalt tugev, laulu kuulen kolmapäeval. Taheti veel teha Narvast pärit ansamblit "Elektron", aga see vist jääb ära. Mõnes mõttes kahju, kuigi see oli ainuke tugevamalt esinenud venelaste kamp. Kahju selles mõttes, et mul jääbki ilmselt kuulmata kogu selle ülevaatuse leid - keegi kuuldavasti fantastilise võimekusega venelanna. Aga noh, kui ta tõesti hakkaja on, eks ta siis kusagilt ikka kostma hakkab.

Ansambel "Elektra", 1980 (Foto Valdur Vahi)

Fantastilise võimekusega venelanna.

 Loe Natalie Viks intervjuu aastakümneid hiljem

No nii. Nüüd ma hakkasin lugema neid Sinu kirju, mis saabunud peale minu viimast läkitust. Esimeses on pikalt-laialt põhjatud sm. Sam Uncle't. Ja õige kah. Ta, raisk, tahab ju Poolas sotsialismi puht perse panna. Ja üldse. Hea vähemalt, et meil võib vastavatest skaalapunktidest ülemoduleeritud Majak'i kuulata. Nii võib kindel olla, et kohalik sotsialism ikka kange ja kõva seisab. Minul pole õnneks olnud võimalust ega midagi lugeda iagasugu jätiste nagu Solntsenitšini ja Sakharovi soperdisi ja nad oleks tulnud ammu ära koksata, näe nüüd pasandavad kõik välja. Hoia kurat mokk maas või mulk kinni. Ja üldse on teisitimõtlemine lubatud ainult seal, kus teisiti mõeldakse. Ja üldse - mis sa veel mõtled, hea kui hing on sees. Tead mis, armas leerivend, ma kardan, et läheb sõjaks. ja veel enne kui arvame. Tundub mulle, et L.A. olümpiamänge me ei näe. Kõik muutused on nii järsud ja libisemised nii kontrollimatud, et muud võimalust mingisususegi juhitavuse kehtestamiseks kui sõda ma ei näe.

Selle pisikese kirjalõigu irooniat mõistavad vaid need, kellel vanust täna vähemalt 40-45+. Augustis 1980 algas Poolas Gdanski streik, vabad ametiühingud Solidaarsus jne. Meil, kaasaegsetel, oli eredalt meeles Ungari 1956, Tšehhoslovakkia 1968. Seoses Poola sündmustega, eesmärgiga varjata tõde, käivitati 21. augustil 1980.a. Nõukogude Liidus täisvõimsusel taas kõik 1400 raadiomasti, mis segasid kuulamast Läänest tulevaid raadiojaamasid (s.h. Tallinnas Luha tänaval paiknenud "Kolm õde" raadiomastid). Nõndanimetatud ülemoduleeritud skaala viitabki sellele. Pildil on legendaarne, kaasaskantav Lätis valmistatud raadioaparaat VEF-12. Üks väheseid, kus olid juba tehase poolt võimaldatud sagedused, mille vastu "Lääne propaganda" segajad polnud häälestatud. Sealt sai siis segamatult kuulata "Ameerika Häält", "Vaba Euroopat" jne. Tegelikult vajaks selle kirjalõigu iga lause kommentaare ja selgitusi ...

(järgneb)

   

Kirjad leerivennale 2.

10. oktoober 1981

(järg)

Aga ega ma nurise midagi. Võimalusi asjade veel sitemaks minemiseks on hulgaliselt ja ilmselt neid võimalusi ka kasutatakse. Meie oleme siiani ikka üsna talutavalt läbi tulnud. Poest niisama mööda ei käi, ikka astud sisse, et äkki on midagi müügil, noh ja vahel ongi. Tegime kevadel targa ostu - sügavkülmutuskapi. Nüüd saab see, mis korraga süüa ei jõua ära külmutatud, hiljem hea võtta. Panime maasikaid ja mustikaid, herneid, türgi ube ja muidugi liha. Küllalt pikalt tuleks läbi ainult leiva ja piima varal. Nii palju siis peremuredest. Muidugi oleks meil kõik paremal järjel, kui keegi meist töötaks kaubanduses või teeninduses. sealsetes sfäärides liigub kaupa hoopis hõlpsamini. Aga hea küll.

70.-80. aastatel toodetud nõukogude külmkapi "Birusja" reklaam

Töö suhtes muutusi pole. Üldiselt võib selle töökohaga ikka rahul olla. Aasta vältel koguneb nii palju ületunde, et saab suve läbi rahulikult puhkust pidada ja kodutöid teha. Tänavu läks nii, et olen praegu peale puhkust teist nädalat tööl. Väga mõnus, sest see esimene töökuu - september - on muidu väga hull. keegi esinejatest pole veel vormis, eriti kollektiivid - segakoor ja orkestrid, tööd aga nõutakse kohe algusest peale. Eriti hea on estraadiorkestriga. Neil kukil see A.Oidi nim. lauluvõistlus, mille järjekordne voor peaks kusagil oktoobri lõpul eetris olema. Takkaperra kustutas üks noor ja andekas režissöör 5-6 fonogrammi maha, need tulnud uuesti teha, Sauli Petka vihast vahus, aga mis see kõik aitab. Mina muidugi pean peenikest - pole mul häda midagi, kõik see soga ujus mööda enne kui ma tööle jõudsin. Nüüd hakkab see kõik juba laabuma.

Peeter Saul, 1981 (Foto Valdur Vahi)

Mul on käsil praegu lindistused kevadel toimunud vabariikliku ansamblite ülevaatuse laureaatidega. Neist tahetakse välja anda kassett, aga see unustati muidugi ära, et lava pealt kõlab ju bänd hoopis teisiti kui stuudios ja nii mingi punt on mikrofonide ees üsna armetu. Sellegipoolest on täitsa huvitav tutvuda maakohtade bändidega. Võrust tuli üks ränk heavy-grupp, ainult selle lindistus läks aia taha - sattus režissöörile, kes tegi esimest ansamblit elus. Aga see on midagi muud kui hommikuvõimlemine või mnemoturniir. Pärnu teatri "Kuldne trio" esitas omatehtud lindistuse. Kõlab nagu jaamapeldikus. Paidest tuli üks isevärki ajaviitebänd. Instrumentaalne osa täitsa vahva, laul ise kah kena, aga laulja liiga mannetu. See on mul kokku mängimata. Saab kõvasti vaeva näha.

 

Võru heavy-bänd Hetero, 1983 (foto Arno Saar) ning Paide "isevärki" "Paradoks"

(järgneb)

Kirjad leerivennale 1.

Tere, kulla leerivend!

10.oktoober 1981

Olen kangesti plaanitsenud Sulle kirjutada, aga neid koduseid toimetusi on ikka nii palju kukil, et lihtsalt kirjutamiseks aega leida on üsna raske. Täna sattus aga vihmane ilm, plaanitsetud võrkaia ülespanemist teha ei saa, mõtlesin siis, et katsun oma kirjavõlgasid siis pisut reguleerida.

Elu käib teadagi vanasoodu. Ikka rohkem tuleb loota naturaalmajandusele. Haltuura eest enam keegi suurt raha ei võta ega pakugi. Kõik käib printsiibil - midasinul mulle pakkuda on. kevadest peale tegelesin samadel põhjustel aiatööga. Vähemalt ube ja herneid ei tule turult osta. Ega see Nõmme liiv suurt kasvata, enne tuleb kurja moodi sitta ja muud väetist vedada, kui kuskile midagigi siginema hakkab. Vaarikad läksid tänavu täitsa untsu - ainult üheainsa marja saime. Nüüd lõid küll kohutavalt jõudsad uued võrsed üles - ehk on järgmine aasta etem. Maasikatega läks pisut paremini. nende istandust ikka laiendamegi pidevalt. Vähemalt kindlalt kasvav taim, nagu umbrohi. Turuhind alla 3.50 ei lange, aga kes selleraha eest osta jõuab. pealegi oma peenralt on ikka värsked marjad. Tikripõõsad on vist liiga varjul, on peale väetamise alustamist küll rohkem kandma hakanud, aga ega teab mis saaki sealtki saa. Rabarber läks tänavu samuti kehvalt. muidu oleme sellest ikka poisile talvemahla saanud, nüüd oli kevadel paar võrset ja kogu lugu. Kurat, ma võtsin ja kaevasin selle peenra üles ja ei ime, et nad ei kasva - juurikad puha männijuurtega läbi kasvanud. Istutasin ümber, näis kuidas vedu võtavad. Peaks väikese kasvumaja kah rajama, saaks tomateid ja ehk mõne kurgigi kasvatada. Riigipoes pole ju enam persetki ja turul on hinnad fantastilised. Õunaaasta on tänavu hea, aga söögiõuna hind alla -.80 ei lange. Kirsid olid 4.-, samuti head ploomid ja pirnid. Kaua sa nii lahke oled. Noh, ma mõtlesin, et kui paneks endale mõne ploomi-, kreegi või kirsipuu, aga kust kurat sa neid istikuid kougid. Kuulutati lehes, et Õismäel avatakse ilmatu kaarhall, kus neid istikuid müüma hakatakse. Eelmisel õhtul enne avamist olnud seal niisugune lööming, et pekstud miilitsaga laiali. Ikka sõjaveteranid oma plekkrindadega vahel. Ega muuga pole nii suurt muret. Kui asi väga kuradiks läheb, panen oma õue peale kartulad kasvama, hinge peab ikka sees, aga siga on kuuri all ikka raskevõitu pidada, lehmast rääkimata. Aga laps tahab piima saada. Nii et mitte enne, kui soojätkamiseks samme astud.

Talv tuleb tänavu raske. Piima on juba praegu raske saada. Võid ja hapukoort on ainult hommikuti. Lihakraamist võib ainult und näha, kui tutvust pole. Vahel muidugi juhuslikult õnnistab, aga reeglina on letid täitsa puhtad. Briketilimiiti kärbiti poole võrra, puude hankimine on omaette ooper. Nii et mõtle enne hoolega kui tagasi hakkad tulema. Aga vaevalt seal muidugi see elu lustlikum on. kaua sa siis seda punast kala ja kalamarja ikka kugistad. Muide - kui sul oleks võimalik saata, võiksid saata küll, kui ilmad külmemaks lähevad, siis see kraam vaevalt rikki läheb. Aga eks selle pakkumisega ole sul vist samuti kui kõigi eelmistega.

(järgneb)

Foto Tiit Veermäe (ETA / Õhtulehe arhiiv)