pühapäev, 24. märts 2019

Lahkumised

Õige pealkiri oleks vist kurtmised või hoopis halisemised? Reede õhtu tuli üks külalastest koos perega. Täna, pühapäeva hommikul lahkusid bussile. Neil kümne kuune poeg ja oligi nädalaplaanis, et käivad vanaisal külas. Tore oli. Ning kui nad hakkasid hommikul bussi peale minema, väikemees issi süles, siis saatsin neid aknast pilguga kuni nad üha väiksemaks muutuvana kadusid käänaku taha. Ja taas saabub vaikus. Üksindus.


Üha raskem on neid saata, kes siin käivad. See on minu jaoks midagi uut üksinda olemises. Seal käänaku taga ootab neid päris elu, siin on aeg seisma jäänud. Ma ei taha, et minu pärast nad on võtnud endale kohustuse tulla. Õnneks ei ole veel sinnamaani langenud, olen elus kohanud ka sääraseid vanainimesi, et mõelda välja ettekäändeid. Seda, et lambipirn vajab väljavahetamist, millega ma hakkama ei saa või midagi muud tobedat.

Proovin iseendas selgusele jõuda. Ma väga tahan, et lapsed ja lapselapsed tuleksid ning samas kardan. Sellest on juba igavik kui mu isa suri. Surma hetkel olin ma temaga. Kuid reaalse lahkumise hetkest eredamalt on mul meeles mälupilt mõned kuud enne. Isa oli õe pere juures teises Eestimaa servas olnud mõned nädalad. Ta oli juba väga kõhnaks jäänud ja õemehe auto juurde, mis ta tagasi koju viis, tuli teda käimisel toetada. Ta istus auto tagumisele istmele ja hakkas lehvitama. Ei mulle, ega õele, vaid õetütardele, oma lastelastele, kes meiega koos olid trepil vanaisale lahkumiseks lehvitamas. Ma ei usu, et need tüdrukud, kellel täna kokku seitse last, seda mäletavad. Minul on aga see selgelt silme ees, sest teadsin, et tüdrukute vanaisa lahkub, jäädavalt.

Seepärast ei ole ma kombeks võtnud käänaku taha minejatele lehvitada. Ma isegi peidan ennast, et neid pilguga saadan. Raske aasta on olnud. Käänaku taga on toimunud mõndagi. Lastel on pereelus tekkinud probleemid. Ühel ootamatult talle enesele, teisel aga enda poolt korraldatud. Kohutavalt elan üle. Seetõttu olen aru saanud, et laste emad proovivad isegi midagi varjata minu eest.

Mõnikord laste emad helistavad mulle ja muljetavad. Lastelaste hoidmisest. Teinekord kurdavad, et pisut väsivad sellest. Ma siis lohutan, et meie vanuses on õnn lugeda kordi, millal laselastega saab koos olla. Ise olen mõnda lapselast näinud alla kümne korra. Mälu on kehvaks jäänud. Kuid kõige vanemat nägin nendel jõuludel siin vist teist korda elus. Ja ei ole midagi valesti selle lapselapse vanematega. Käänaku taga on nende elu. Ja lapselapsel ammugi ...

Ma tahan, et nad tulevad ja kardan, et nad lahkuvad. Tegelikult peaks õue riisuma minema. Ei lähe. Oma kehvaks jäänud jõuvaru vabandan suure tuulega - see kannab kõik laiali. Äkki oleks hea ettkääne lastele kurta, et nad eakat vanaisa ei abista ja nad peaksid kiirabi korras kohale sõitma, et asjad korda saaks? 

3 kommentaari:

Milda ütles ...

Ei ole ei kurtmised ega halisemised, on mälestused ja mõtisklused.

Nele ütles ...

Mina jälle tunnen, et vanavanemad/vanatädid/vanem oleks võinud ise külla kutsuda. Ei ole seal käänaku taga ka pidev oravaratas. Vähemalt mina tunnen nii. Et oleks võidud kutsuda sest kui kutsujaid enam polnud siis oli valu suur, et oleks.. poleks...
Viimase esivanemaga üritan kohtumise vahet mitte liiga pikaks lasta, tema vanus ja tervis on sealmaal, et iga kord võib olla viimane.

mustkaaren ütles ...

Igal juhul tasub kurta, kui mingeid asju ei jõua. Kui lapse/lapsed vähegi normaalses õhkkonnas on yles kasvanud, siis saavad nad aru kyll ja tulevad appi. Asjalikum inimene ehk ei tahagi niisama kylas käia, aga kui on põhjendus, et vaja mingi töö ära teha, siis kohe hakkab kalendrist sobivat päeva vaatama ☺️