Kaadrid otsustavad kõik 1.

Hiljuti kirjutasin abivalmis inimestest. Sain ülehinnatud kiitust ja tunnustust. Ma ju harva kirjutan enda sellelaadsetest tegemistest. Aga neid on palju enam kui neid siin blogis kajastan. Kuigi hea sõna on alati meeldiv, siis seekordki ei olnud mu kirjutamise eesmärgiks saada mingit imetlust. Pigem oli see jutt abivalmis inimestest vajalik iseendale selleks, et kompenseerida hiljutist hingele jäänud ebaõnnestumist. Ikka külalastega seoses.

Stalin oli see, kes 1935. aastal ütles pealkirjas toodud lause. Ta tegi seda sõjaväeakadeemia lõpetajate banketil talle omase ülipika, kõne mõõtu toosti käigus. Ega see mõte nüüd midagi unikaalselt ülitarka ole, pigem käibetõde, mis ajatult kehtiv ka kaheksakümmend aastat hiljem Eesti Vabariigis. Vähemalt koolisüsteemis ja sotsiaalvaldkonnas.

On üks pere, kes mul väiksemate lastega pidevalt külas käis. Mees täna pensioniealine ja naine paarkümmend aastat noorem. Koos oldud samuti paarkümmend aastat ja selle aja jooksul saadud ühiselt palju lapsi. Kõige vanemad neist kodust lahkunud täiskasvanud ja noorim lastest ei käi veel lasteaiaski. Kuna need külastused olid olnud tihedad, siis olen kursis enam-vähem kõigi nende laste käekäikudega, murede ja rõõmudega. Ning ühel päeval need külastused katkesid. Kuu-poolteist hiljem helistasin ise. Mehe telefon ei vastanud, aga pereema sain kätte. Küsisin, kuidas läheb ja selgus, et ei lähe kohe kuidagi.

Pereisa oli kodunt minema viidud, kahtlustatuna tegudes, mis said alguse üle kolmekümne aasta tagasi. Asjades, mida ajakirjandus alati hea meelega kajastaks, kuid mida asjaosalised ise häbenevad ja tahavad sootuks unustada, teha olematuks, kustutada mälust. Süüdimõistmise korral veedab pensionär trellide taga sõltuvalt kuritegude kvalifikatsioonist kas kuni kaheksa või kuni viisteist aastat. Kuid sellest ei ole jutt. Mainin seda siin, et mõista tausta alljärgnevale.

Muidugi oli mehe äraviimine ema jaoks täiesti uus situatsioon. Järsku üksinda nelja alaealise lapsega, kogu majapidamine, olmeküsimused jne. Ning enesepettusena või veendumusena teadmine, et ta mees pole midagi teinud. Mina olin aga selle pere rahaasjade pärast mures, siiani oli pere rahakott olnud pereisa käes. Naine oli õnneks juba jõudnud käia sotsiaaltöötaja juures ja KOV oli lubanud ühekordset toetust, hiljem toimetuleku toetust. Küsisin mehe pensioni kohta, kuid sellest polnud sotsiaaltöötaja sõnakestki rääkinud!? Tean, et eeluurimiseks kinnipeetud või vanglas karistust kandvale pensionärile ei maksta riikliku pensioni, kuid ... Uurisin natukene ja paar päeva hiljem sain naisele seletada, mida ta peab tegema, et saada ülalpeetavatele lastele seadusega ettenähtud 75% eeluurimiseks kinnipeetud pensionäri senisest vanaduspensionist. Aga ka see ei ole tähtis.

Minu jaoks oli murettekitav hoopis see, et ema kurtis kodus oleva vanema poja üle. Ega ta ennegi pole olnud mingi kullatükk. Käitumine sedasi ja teistmoodi. Raske iga öeldakse selle kohta. Loll ta aga kohe kindlasti pole. Veendusin isiklikult selles kui isa ja ema varasematel aastatel mõned korrad tulid koos poisiga, et aitaksin tal mõnes õppeaines tunniteemast aru saada. Nüüd siis järsku ühtede-kahtede rodu, keeldub kooli minemast ja kui lähebki, siis sinna ei jõua. Mulle tuli see nii tuttav ette - enda lapsepõlv samas vanuses. Ma tean seda. See on mingi surnud punkt. On vaja mingit sõbralikku müksu või pisut jõulisemat tõuget, et sellest punktist üle saada. Ema sõnast siin ei piisa, seda võetakse näägutamisena. Vaja on kõrvalist abi. Poisi ema on lihtne inimene. Eesti keel on tema jaoks võõrkeel. Pealegi on selles peres kujunenud tõrjuv hoiak kooliõpetajate suhtes. Põhjusega või mitte, seda ei osanud sellel hetkel hinnata.

Saime emaga kokku ja ma ütlesin, et äkki polegi midagi hullu, ma helistan ise klassijuhatajale ja palun, et tema organiseeriks selle sõbraliku müksu. Et ei mina, tema ega klassijuhataja pea olema suured inimhingede insenerid mõistmaks seost poisi ühtäkki koolis mittekäimise, kooli minemisest keeldumise ja isaga juhtunu vahel. Me ju täiskasvanutenagi mõtleme, et midagi, mis on toimunud meie lähikonnas või iseendaga, kindlasti on see teada ja arutluse all kogu maailmas. Vahe ongi selles, et suurte inimestena anname endale aru, et see on meie ettekujutus. Teismeline seevastu on kindel, et nii see ongi - kõik teavad ja arutavad sündmust, ning mine siis kooli kaaslaste mõnitada, häbenema, küsimustele vastama jms.

Klassijuhatajat oli pea võimatu telefoniga kätte saada. Sekretärile jäetud teadetele, palvega helistada mulle tagasi, ei reageeritud. Olin tungivalt ja pealetükkivalt järjekindel. Ja siis ta helistaski mulle. Jutuajamine oli lühike. Mina selgitasin, et mul on tekkinud mure Xi hinnete ja popitegemiste pärast, äkki saame koos kuidagi olukorda parandada?

"Aga kes teie X-le olete?"

"Lihtsalt peretuttav, näen kõrvalt, et asi hakkab kontrolli alt väljuma, kuigi kui ..."

"Mina võõraste inimestega ei räägi. Nägemist."

Oligi kõik. Ei olnud eriti abivalmis inimene.