Abivalmis inimesed 3.

See töökoha otsimine ei anna mulle siiani rahu. Mulle omase jäärapäisusega oli mul kindel soov leida noormehele justnimelt selline töö, mis vastaks tema kutsekoolis õpitule. Ma millegipärast unustasin ise ära oma paari aasta taguse seisukoha, et õpingute jätkamine antud juhul on vajalik eelkõige selleks, et erivajadusega nooruk saaks teatud ülemineku perioodi kohanemaks reaalse elu ja iseseisva eluga. Eriala oli siis teisejärguline küsimus. Nüüd aga millegipärast olin jäigalt kinni selles, et ta ilmtingimata peab saama tööle ehitusele. Õnneks jõudis lõpuks reaalsus ka minuni.

Suunavahetus töökoha otsimisel tõi kiiresti soovitud tulemuse. Oma helistamistel kohtasin jällegi teisel pool toru mitmeid abivalmis inimesi. Isegi siis kui nende poolne vastus oli eitav. Kuulates minu mure ära - puudega, töökogemuseta noor inimene, proovisid mitmed neist anda mulle nõu, kus suunas ma peaksin liikuma. Ning lõpuks see viimane telefonikõne personalijuhiga, kes muidu teeb kõike nii nagu peab ühes soliidses firmas - kandideerimine CV-keskuse kaudu, motivatsioonikirjad ja muu taoline. See abivalmis inimene oli äärmiselt paindlik ja vastuvõtlik, visates konkreetsel juhul kõik need nõuded oma laualt. Selgus, et tal on varasem kogemus puudega inimese tööle võtmisel. Saades aru sellestki, et puudest tulenevalt ei ole noormees lisaks suulisele kommunikatsiooniraskusele suuteline ka korrektseks, grammatiliselt arusaadavaks kirjalikuks suhtlemiseks. Igatahes on nüüd üks noor kahekümne aastane raske puudega mees juba teist kuud tööl. Oma elukogemusest, tähelepanekuist tean, et tööl käimine ei ole pelgalt elatusvahendid. Töökoht on inimese eneseväärikuse küsimus, vaatamata sellele, et tööl käies tihti viriseme kõikvõimalike asjade üle. Muutused selles inimeses on lühikesele ajale vaatamata ilmselgelt märgatavad. Suurenenud enesekindlus, mingid olmelised unistused ja plaanid, tüdrukud ...

Nüüd aga seisin vastamisi sellise asjaga nagu töövõime reform. Sellest on nii palju kirjutatud. Asjaajamistes satuvad raskustesse ka need, kellel pole tervislikust seisundist tingitud probleeme suhtlemisega. Mis siis rääkida inimesest, kes normaalselt pole suuteline suhtlema. See oli meil ikka mitu päeva kätega vehkimist, paarkümmend lehte täiskirjutatud sõnu, mõlemapoolset ajude pingsat ragistamist, kus üks pilkudega huultelt ja mina vanainimeseliku madala kuulmisega tema artikuleerimata sõnasid mõistatades püüdsime teineteisest vastastikku aru saada. Ma arvan, et ega ta täpselt aru saanudki, milleks ja mida ta peab tegema. Senist süsteemi ta teadis, et võrreldes tervete inimestega on tema puudega ja riik maksab talle seetõttu pensionit. Mis asi on aga reform, mis töövõime, miks osaline, ega ma ei suutnud neid termineid talle lõpuni selgeks teha.

Seevastu panime ühiselt paberile tegutsemiskava. Esimese asjana tuli korda ajada tähtaja kehtivuse kaotanud ID-kaart. See läks tal kerge vaevaga. Seletasin kuhu, mida ja kuidas, ning selle asja sai ta korda. Jällegi, "passilauas" juhtus olema abivalmis klienditeenindaja.

Arstidega oli pisut keeruline. Kusagilt ajusopist meenus järsku lause jutuajamisest tema põhikooli klassijuhatajaga: "Tal on ju liitpuue." Midagi ma ju elukogenuna aiman, aga kindel ei olnud, milliste eriarstide juures peaks noormees nüüd käima, et taotleda töövõime hindamist. Küsisin talt endalt, milliste arstide juures ta viis aastat tagasi käis. Kahjuks ta ei teadnud või ei mäletanud. Palusin, et ta  annaks mulle oma ema telefoninumbri. Kes siis veel paremini teab kui mitte ema? Paraku ema ei teadnud, mis arstid või diagnoosid. Ka see, et ta pojal liitpuue on, oli ta jaoks "üllatus". Selgus, et viis aastat tagasi töötas ema kusagil farmis ja omanik, abivalmis naisterahvas, sai muuhulgas teada, et puudega noorukil pole mingit riigipoolset toetust. Võttis siis ise poisi käekõrvale ja ajas asjad korda. Nii hakkaski poja pension järgmised neli aastat ema pangarvele laekuma kuni mina noormehe nõusolekul ja vanemate vendade toetusel selle internetis ümber vormistasin noormehe enda pangakontole.

Ma olen tänulik noore mehe perearstile, eriarstidele, Töötukassa ja Sotsiaalameti infotelefoni töötajatele. Abivalmis inimesed, kes nõu ja konkreetse tegevusega aitasid mul selle pusle kuidagimoodi kokku panna. Muidugi pidin ma korduvalt vastama küsimusele: Aga kes teie talle olete? See küsimus on minu jaoks külalastega tegeledes alati olnud raske vastata. Noh, lihtsalt võõras, perekonnatuttav(?), sama küla mees. Nüüd olen õppinud silma pilgutamata vastama/valetama, tugiisik olen! Ja saavadki asjad aetud. Ka sellistes delikaatsetes asjades nagu noore inimese tervis ja puue. Seejuures sedaviisi, et ametiisikud kordagi otseselt ei jaganud mulle informatsiooni delikaatsete isikuandmete kohta. Õigemini aitasid need abivalmis inimesed mind noore puudega mehe suunamisel. Minu poolt olid vaid telefonikõned, meilid ja muu kirjatöö. Oma asju ajas ta ikkagi ise, eneseväärika tööl käiva inimesena. Aga see oligi minu ettevõtmise, "külalapse" aitamise eesmärk.

Ning muidugi oli nendel sehkendamistel ka konkreetne rahaline lõpptulemus. Töökohal on ta ju veel madalapalgalise õpilase staatusega, järgmisest kuust töötasu tõuseb. Igatahes on talle sellel kuul laekunud pangakontole töötasuna, osalise töövõime toetuse ja puudetoetusena 720 eurot. Töötasu suurenemisel peaks 900 ära tulema. Kõik peaks nüüd nagu korras olema.

Aga mina urgitsen edasi, tegelen "peenhäälestamisega". Pidasin temaga pärast rahade laekumist pika jutu maha. Üks tema vanematest vendadest oli mind toetamas. See, et ta peab internetipanga enda jaoks ära tegema, see oli elementaarne. Kuid minu tungiv soovitus oli, et ta peab avama endale veel ühe teise arve, kuhu ta rahade laekumisel koheselt kannab üle mingi summa. Sellelt arvelt ei tohi ta teha makseid ega midagi, olgu see hoiuarve. Õnneks talle see mõte meeldis ja ta ei võtnud seda selliselt nagu keegi tuleks ta rahaasju korraldama. See, et ma kunagi soovitan tal pangast laenu võtta ja endale kasvõi pisikene elamine osta, selle jutuajamise jätan järgmisse aastasse. Ning kui mind siis pole, teeb seda ta vanem vend - olen selle sedasi kokku leppinud. Niisiis, mul polnudki vaja pikalt vanainimeslikult heietada, et ajad võivad olla heitlikud ja need muud asjad. Esimesel tööst vabal päeval läkski panka asju ajama, internetipanka vormistama ja lisaarvet avama. Pangast ta helistas mulle. Teller ei saanud päris hästi aru, mida see kurt klient soovib. Ütlesin pangatöötajale telefoni, mida mees tahab. Ma kohe tundsin, et abivalmis inimene. Paberigi andis kaasa meeldetuletusena, millal võib mu külalaps uuele kaardile järgi minna.