Kes seda mäletab, kas olen mingit episoodi elu jooksul tõepoolest näinud ja kogenud. Äkki hoopis mingi kunagi loetud kild või kuuldud anekdoot on muutunud aja jooksul minu ajus reaalseks ajupildiks? Igatahes meenub kingakarp, kuhu vanainimese käega kirjutatud: nöörijupid, mida enam kasutada ei saa. Selline segane sissejuhatus teemasse, et kuhu tõmmata piir säästlikuse ja ihnsuse vahele. Ma viitsin üha vähem kirjutada pikki, loetavaid heietusi. Seepärast ei loogi mõttesilda sissejuhatuse ja asja tuuma vahel.
Suurbritannias on olemas niisugune organisatsioon nagu Charities Aid Foundation. Lisaks praktilisele tegevusele heategevussfääris avaldab ta juba mitmeid aastaid järjest riikide lõikes nn. Ülemaailmset annetusindeksit (World Giving Index). See näitaja moodustub kolmest komponendist: inimeste rahalised annetused, valmisolek abistada tundmatut ja vabatahtlikule tööle kulutatud aeg.
Lugesin nende viimast, 2016. aasta annetusindeksi raportit. Pisut nukraks teeb. Kindlasti on neid, kes minuga absoluutselt ei nõustu, kuid ometi väidan, et eestlane pole vähemalt viimase 75 aasta jooksul elanud nii hästi kui täna. See peaks kuidagi kajastuma ka selles raportis. Paraku ...
Analüüsisin oma piiratud mõistusega nii metoodikat kui ka võrdlustabeleid. Nagu ikka selliste asjade puhul on tulemuste tõlgendamisvõimalusi palju. Keda teema lähemalt huvitab, saab teha ise oma järeldused lugedes ülalviidatud ligi viiekümneleheküljelist raportit - päris hea mõttetreening. Kasvõi Eesti võrdlus Soomega. Sugulusrahvastel peaks olema nagu sarnane mentaliteet. 140 riigi seas oleme naabritega järgmistel kohtadel pingereas:
Rahaline annetamine
...
25. Soome
...
94. Eesti
...
Võõra abistamine
...
50. Soome
...
122. Eesti
...
Vabatahtlik töö
...
27. Soome
...
107. Eesti
...
Koondindeks
...
24. Soome
...
118. Eesti
...
Ei teagi, mis meiega, eestlastega, lahti on. Kas alalhoidlik säästlikus või lihtlabane ihnsus ja ükskõiksus?
20 kommentaari:
Aitan juba palju aastaid inimest, kes mitmesugustel põhjustel ise sissetulekut ei oma. Sisuliselt elame kahekesi minu pensionist, mis on ka viimase aprillikõrgenemisega alla 400 eurot. Lisaks olen teinud väikesi annetusi. Aga loomulikult ei ole ma läinud neid kuhugi kirja panema või kuskile statistikasse arvama. See tabel võib anda üsna väära pildi.
Kas see raport kajastab ka firmade annetusi?
Meil on mingi maksuteema ja seadusandlus, mis takistab minu meelest. Toidupank vahel räägib sellest. Et pigem peab nt firma asjad ära viskama või hävitama, kuna pole lubatud annetada edasi.
Teine asi on see, et ega eestlane, kes tõesti südamest aitab, sellest väga ei räägi. Ja sellist "naaber aitab naabrit" aktsioone on ka palju, mis kuskil ei kajastu.
Ei tasu ainult mentaliteeti võrrelda. Ma alustaks võrdlust SKT-st ja riikide paigutumisest heaoluriikide edetabelis. Mida paremas heaolus on riigid, seda abivalmimad ka selle kodanikud.
Mõjureid on palju ja tundmatuid. Endise NSVL "osariikidest" on selles tabelis kõrgeimal kohal Usbekistan (11.). Heaolust selle riigi puhul ei tahaks eriti rääkida. Usbekistan SKT per capita = 5716, Eesti SKT per capita = 17604. Dollarites.
Indeks baseerub sotsioloogilistel uurimismeetoditel, mis teadagi evib alati küsitavusi.
Ma ei tea näiteks ühtegi inimest, kes vaataks seriaali "Armastuse maitse". Ometi on sellel seriaalil oma kindel koht Eesti telereitingute edetabelites :).
Seega anonüümse heategevuse tegur peaks sotsioloogilise uurimismeetodi puhul kajastuma nii eestlaste, soomlaste kui ka usbekkide vastustes enamvähem võrdväärselt.
Äkki enamus meist on nii vaene, et jaksab ainult sugulastest kehvakesi aidata ? Ja neidki mitte kõiki..
Millised on Soome palgad ja millised meie omad ? Asi on siiski selles, palju peale maksude maksmist alles jääb .
Huvitav, kuhu need Soome maksumaksja rahad siis jäävad, et nad rahva käest lisa küsivad `?
No rahaliste annetuste vähesusest võib veel aru saada, aga võõra abistamise teema madal koht on küll nukker.
Minul on küll üsna ükskõik =) Mina teen, mis mina võin ja saan, ja mida teised teevad, on nende asi =)
(S.t. kellegi aitamist pean silmas, mitte endale elamist)
Inimesed lihtsalt aitavad ja unustavad, ilma et sellest sündmust teeks ? Või teise aitamine nii suur sündmus, et selle peab annaalidesse kandma?
Ei ole ju Eestis heategevus kuidagi nii teistmoodi korraldatud, et võiks arvata, nagu oleks siin toimimas mingi eriline, teistest riikidest kardinaalselt erinev heategevuse liik. Kohe nii eriline, et aitame nii salaja, et ise ka pärast ei mäleta ja statistikasse see ka ei jõua.
Muidugi on kurb tunnistada, et sellised olemegi. Hoiakute küsimus. Enne kellegi aitamist on vaja kindlasti ära märkida, et tegelikult on sadu kohti, mis enam abi vajavad kui hetkel aidatav, et endalgi ei ole, et"noor inime, käed-jalad küljes, mis sa kurdad, mine vargile!"
Alati pole ju küsimus ka rahas. Kasvõi võõra abistamine - muuseas, ühissõidukis nõdremale istekoha loovutamine on ka heategevus. Üsna tasuta tegevus.
Ah, kurb teema. Tõepoolest. Iseendast peab alustama, nii, et pole ma siin kedagi kividega pildumas vaid pigem peeglit jõllitamas.
Olen Sinuga ühte meelt, Kaamos. Hoiakutes on asi kinni, mitte varalises heaolus.
Selle postituse teema on ihnuskoi eestlane." Ihnuskoi " oli siis, kui mina noor ja ilus olin, siiski inimene, kes oma varast midagi ära anda ei tahtnud .
Aga ju siis on ajaga mõisted muutunud .
Ega ma saan aru küll, ebameeldiv teema ju rääkida, et need kes postitaja arust aitama peaks, isegi jõukad pole .
Ja tõepoolest, ajaga inimene unustab, kui ta kedagi aidanud on . Seda enam, kui ta seda siiralt teinud on . Nii et ei tasu ilkuda . Kes ise häda pole näinud, see teise murest aru ei saa . Või teeb kellegi aitamisest seltskonnasündmuse .
Miks ma nii hajameelne olen...peeglist kitsi käega kolli vaadates unustasin sootuks, et mulle, kes ma pole ei näljas ega paljas, tehti just hiljaaegu täiesti mõõtmatu suurusega heategu, kingitus, žest, millest mõtegi pähe ei olnud tulnud.
Tänamise aeg veel tuleb, tänulikkus on ammugi kohal.
Aga muidu - on olemas "anna edasi" idee. Teha head mõttega, et see, kellele tegu oli suunatud, teeb omakorda mõne isetu teo järgmisele hädalisele. Peaadi, et kett ei katkeks. Abivalmidus ja heategevus ei ole alati jõuka inimese lõbu. Miks taandatakse siis kõik sellele, et oh, me oleme ju vaesed ja ei saa kedagi aidata?
Sotsioloogilised uurimismeetodid on kahtlane teema. Mul käis kunagi üks mammi uuringufirmast. Poole lehed jättis tühjaks ja ütles, et täidab need pärast ise.
Ja kuna ta oli nii kohutavalt tüütu, siis ma ei jaksanud jageleda ka. Nii et vanajumal ise teab, mis tulemus minu vastuste ja "vastuste" põhjal tuli :)
Pole me riigina midagi nii vaesed, pigem lõputute laenude küüsis, kuna pealispind peab ju uhke olema ja naabrist parem :P
sest arengumaa annab ju lakelt ja odavalt, aga seda keegi ei suuda rahasse ja lahkusesse arvestada, tegelikult vaesetelt võetakse ja mis rikastel üle kasutuks muutudes jääb see muutub nende suuremeelsuseks ja lahkuseks statistikas. rahaliseks abiks nimetatakse rikkamate enda toetamist, et peasjalikult keegi saaks müügist kasumi ikka kätte on veel abi vahendamine, ehk kellegi vana pesu või olmetehnika ära andmine.
Kõige lihtasm abi on nõu andmine, seda võib teha iga üks piiritult ja selles oleme kindlasti esikohal. :)
Esimene mõte, mis säutsus, kuna blogija on oma postides otsapidi selles teemas varemgi olnud, et miks ta klammerdus (ebaolulise) statistikasse, et kas blogija küsib eneselt, on abistanud kohustusest või vajadusest?
Ise arvan, et abi kirjutamine statistikasse on samasugune kogukonna vahendite ümber ja üle jagamine kui seaduslikult kogutud maksude read eelarves.
Mida ise palun? Kui seisan poes kauba riiuli ees, siis ikka loodan, et inimene, kelle töö abil kaup minuni jõuab, ei ole seadnud oma elus esikohale ainult omakasu, sest tema toodangu kvantiteedist sõltub minu elu kvaliteet ehk siis toimetulek kogukonnas või ka abi vajamine.
Su teemad, veel sagedamini pildid on nii "tundlikud", et tahaks, aga lihtsalt ei suuda lugeda või vaadata. täna siis pilt. kohe tulevad pisarad silma.
Eks igayks tahab olla ilus, tark ja hea, ning et teised sama arvaks. Aga see neetud statistika...
soodoma ja gomorra, aitäh. Minu jaoks pilt ongi tähtis. Tähtsam kui kogu minu mula sinna juurde.
Postita kommentaar