Teen oma igapäevaseid pisikesi asju ja samal ajal otsib mu aju sobivat sõna või terminit. On niisugune mõiste nagu kodanikujulgus - midagi sellist, kus inimene kartmatult väljendab oma arvamust, võtab seisukohti, kaitseb veendumusi. Et kui ta seda aga ei tee, siis oleks nagu tegemist argusega.
Ma olen elanud suure osa oma elust riigis, kus kodanikuargus oli normiks. Ilma selleta poleks olnud küüditamisi, venestamist, plaanimajandust, dissidentlust jne. Väikesed vene lapsed ei oleks koostanud nimekirju, kes käisid lihavõtete ajal kirikus. Kümned tuhanded eestlased ei oleks vaevanud pead, kes tema rühmast või töökaaslastest on koputaja.
Kodanikujulgus oleks kõik selle ära hoidnud, kodanikuargus aga toitis seda, valmistades ette tulevasi ärastamisi, seltsimeeste "totaalseid muutumisi" ja neid igasugu muid kasvuraskusi taasiseseisvunud Eesti ülesehitamisel.
Mõni aeg tagasi avastasin ühtäkki, et minus on säilinud mingi kodanikuarguse erivorm. Kuigi, see pole päris kodanikuargus, vaid midagi muud, millele otsingi sõnalist vastet. Märkasin, et me peaaegu kunagi ei räägi oma täiskasvanud lastega poliitikast. Ma ei tea, mis parteide poolt nad valimistel hääletavad. Kas Trump neile meeldib või mitte (kuigi aiman ...). Ma ei tea, kelle poolt hääletab minu Prantsusmaa pere lähenevatel presidendivalimistel. Mida nad arvavad sellest, et Kaljurandlaid ei läinud tänujumalateenistusele või tema seisukohast, et ta ei läheks Pätsu ausamba avamisele. Palju asju ei tea, sest me pole nendel teemadel rääkinud. Ma ei tea, kas mu lapsed on liberaalid, konservatiivid, sotsialistid, kommunistid või muud "istid". Ja ma vist ei tahagi teada.
Kas selline asi on peredes normaalne?
Postitused
13 kommentaari:
Ei ole normaalne. Tõenäoliselt tuleb ette siis, kui on palju lapsi või kui ollakse lastest veidi lahku kasvanud. Minul on üks täiskasvanud laps ja me räägime küll ka poliitikast. Enamasti tema õpetab mind.
Kaljurand polevist Kaljulaid :)
ma, loomulikult, räägin poliitikast nii lapse kui emaga. kui emaga arvamused lahku lähevad, siis me edasi ei aruta, aga mingit probleemi sellest ka pole. kuui lapsega arvamused lahknevad, lasen ma temal enda oma ära rääkida, aga enda oma hoian endale või ainult mainin ära, mitte ei hakka pikalt seletama.
enamuse tuttavate ja sõpradega ma poliitikast ei räägi, sest ma tean, et nende arvamus võib erineda minu omast ja ma täpselt ei taha teada.
kaljurand parandatud kaljulaid, kes neid nimesid meeles peab :). Tänan, Anonüümne.
Ja polegi vaja teada. Olgu nad millised listid tahes jäävad nad alati sinu lasteks ja poliitilised vaated ei määra ei pere- ega ka mingeid muid suhteid :).
me räägime, üksteise seisukohti maha ei tee ja enda omi peale ei suru.
kohalikust poliitikast (KOV tasandi omast) on vist rohkemgi juttu, kui üleriigilisest. kuidagi on nii, et vanemaid põlvkondi huvitab teema rohkem, kui nooremaid, samas nooremad kuulavad huviga ega pelga sõna sekka öelda.
See vist oleneb temperamendist.
Poliitikasse suhtumine võib vahest olla üliemotsionaalselt kirglik. Õnneks pole seda iseendas ja lastes täheldanud, aga tean peresid, kus vend ei räägi õega, sest vaated on erinevad. Teame kõik vist näiteid sellest, kus lapselapsed peavad vanaema napakaks, sest talle meeldib Savisaar :). Kõigile on teada, et ühise vanaisa Otto lapselapsed Lennart ja Arnold ei olnud just paremad semud, esimene EV presidendina ja teine Nõukogude Liidu kangelasena.
Ma arvan, et pole palju neid perekondi, kus lausa depatte peetakse, kuid tavajuttu ju ikka räägitakse. See on muidugi siis, kui puutud sageli kokku, aga ega siis, kui harva näed, on ju millestki muust ka rääkida kui poliitikast!Seda tuleb ju isegi nii palju - TV, ajalehed, raadio. Oma abikaasaga elasime koos ligi pool sajandit, aga kelle poolt kumbki hääletas, rääkisime alles peale valimisi.
Muidugi oleneb palju ka iseloomust Mina oma tuttavatele ja lastele oma arvamust peale ei suru, kuid nende arvamuse kuulan küll ära. Ene-Liis
"Sa pead armastama Eestit",ütles minu isa valimisteemal,peale surumata oma erakonnaeelistust" ükskõik,mis teised arvavad või kuidas elu poliitiliselt läheb---sa pead armastama Eestit ja olema Eesti poolt.Parem surra püsti kui elada põlvitades"
Aimasin,keda tema siis valis.Valisin siis ka kümme aastat sedasama,kuni tuli uus ja parem.Kel elu armas,elab ka põlvitades,tegelikult.
Kodanikuargus on lausa mõiste - idioot.
Idioot oli vanas kreekas see kel polnud OMA arvamust,
kes ei osanud valida ega arvata millestki mida pakutakse.
Tänapäeval, on muidugi ka mittearvamine millestki arvamus,
ja üha olulisemaks nende "idiootide" hääl ka kujunemas.
Idiootsus on uus norm - mul pohhui, ma ei kommentaari.
Meie räägime ... aga see ei ole hea teadmine et su ema toetab ekret ja mees reformi, näiteks. Milleks tülitseda. Usku ja veendumusi pole võimalik muuta. Ja paljud inimesed ei suuda niisama väidelda.
Kui teemaks oli anda vanematele lapse eest lisahääl, siis just juurdlesin. Kui on paarisarv lapsi on lihtne. Kui aga paaritu arv ? Kas siis läheb ema või isa eelistus ?
Minu peres ja laiemalt on kõigil erinevad eelistused.
Õnneks on Eestis palju parteisid :) või õnnetuseks ....? :)
Nii see on, Indigoaalane. Ja seepärast ei saa nn. kodanikuargust nimetada idioodiks. Mitterääkimine ei tähenda, et arvamus puuduks.
Meie räägime ... aga see ei ole hea teadmine et su ema toetab ekret ja mees reformi, näiteks. Milleks tülitseda. Usku ja veendumusi pole võimalik muuta. Ja paljud inimesed ei suuda niisama väidelda.
Kui teemaks oli anda vanematele lapse eest lisahääl, siis just juurdlesin. Kui on paarisarv lapsi on lihtne. Kui aga paaritu arv ? Kas siis läheb ema või isa eelistus ?
Minu peres ja laiemalt on kõigil erinevad eelistused.
Õnneks on Eestis palju parteisid :) või õnnetuseks ....? :)
Postita kommentaar