Jäin internetist taaskord vaatama venelaste "Moskva pisaraid ei usu", võõrkeelse filmi Oscar 1980. aastal. On ikka jätkuvalt hea film, vaatamata, et valmis see kolmkümmend viis aastat tagasi. Mõtlesin, et minu järeltulijad peaksid seda kindlasti vaatama, mõistmaks, mis ajast nende vanemad pärit on või siis selleks, et oma lapsepõlveaastaid avastada täiskasvanud inimese pilguga. Seekord jäin kogu selle helge inimliku loo taustal vaatama olmelisi detaile:
Jah, just, tualettpaber. Kaadris tavalise nõukogude inimese väike rõõm seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate defitsiidiaastatel. Hea näide selgitamaks, mis on põlvkonna mälu. Asjad, sündmused, aistingud ja emotsioonid, millest teised põlvkonnad hästi aru ei saa. Nii on ka selle paberrulliga, sest kuidas sa noorematele räägid, et enne seda oli ajaleht, hoolikalt ruudukesteks käristatud ning asetatud ilusasse puukastikesse või tikitud kotikesse WC seinal. Ikka selleks, et asi oleks ilus ja kultuurne. Lisaks olid ajalehtedel ju uhked nimed ja sellega kempsus toimetamine mitmeski mõttes tähenduslik - "Rahva Hääl" jms....
Kui mujal tsiviliseeritud maades oli vetsupaber juba ammu esmatarbe kaup, siis Nõukogude Liidus käivitati riigi esimene rullides tualettpaberi tootmise liin Leningradi oblastis alles 1969. aasta lõpus. Aastaga toodeti 32 miljonit rulli ja riigis elas 250 miljonit inimest. Aga eriti suurt nõudlust esmalt polnudki. Paljudele rahvustele paljurahvuselises riigis oli arusaamatu, mõeldamatu, et tagumikupühkimiseks peaks raha kulutama. Mõistmine, et tualettpaber pole pelgalt hügieeni-, vaid ka kultuuri-, veelgi enam, inimväärikuse küsimus, see jõudis siiski ruttu inimeste teadvusesse. Kuigi tootmist laiendati mitmetesse regioonidesse üle riigi, tekkis üsna pea ka selle kauba defitsiit. Seda kuni impeeriumi kokkuvarisemiseni. Kui ka müüdi, siis olid mingid normid, mitu rulli inimese kohta. Seega kui peale trehvasid, järjekorra ära seisid ja normi kätte said, võisid rõõmu tunda kordaläinud päevast.
Samaliigsete asjadena põlvkonna mälupildis võiks rääkida naistele hädavajalikust, kuid defitsiitsest vatist. Või jutustada lugusid marlist. Aga hoopis üks teine tõestisündinud lugu äsja kuulduna. Hiljutised ümberasujad on pisut keeltega jännis. Noorte meestena tahavad korrektsed välja näha ja seepärast ostsid habemeajamiseks mingi komplekti - mingi vaht, desinfitseeriv after shave ja mingi möks veel seal karbis. Sellele viimasele õiget rakendust ei leidnud kuni keegi teadlikum oli tõlkinud - genitaalide pesemisvahend. Seda lugu kuuldes laienes ka minu maailmapilt.
Postitused
16 kommentaari:
Kümme rulli per nägu, ja tegu ei olnud müüdiga. Omaaegse tallinlasena mäletan hästi, kuidas Pärnu maantee raamatupoest kantseleiosakonnast WC -paberit ostetud sai . Ja just nii inimesed läksidki uhkeldaval sammul läbi linna, takuse nööri peale aetud rullid vanikuks kaelas .
Üks koht, kus priipärast eelpooö mainitud kraami sai, oli sekundaarse tooraine kogumise keskus . Oli vist selline uhke nimi neil piklikel puukoiskitel, kus haruldase vetsupaberi kõrval ka Rubiku kuubikuid, usse , ja väga defitsiitseid teksapükse müüdi .Üks taoline putka asus vist Luha tänava kandis, kui mu mälu nüüd mind ei peta .
Minu ämm ei pidanud paljuks vetsupaberirulli lausa sektsioonikapis serviisi kõrval hoida.(ei ole nali) Mul on,teil pole!Küll oli häbi omale külalisi kutsuda tahatuppa,kus elasime meie,noored.
Aga seda filmi on ikka ja jälle vaadatud ja vaadatud ja vaadatud.
Eeh, olen 61.a väljlase. Mäletan, et olid myygis ks sellised ruudukujulised suht kövad paberid. Sai sinna kasti ilusti paigutatud.
Talongiaeg.
Perekond läheb külla.
Astuvad sisse, pesevad vannitoas ära käed ja istuvad teelauda.
Perenaine:
- "Kas käsi pesite seebiga?"
- "jah, seebiga"
- "siis teed joote ilma suhkruta."
Ma ei taha seda kommentaari pöörata ära päevapoliitiliseks, võtke seda remargina.
Niisiis, küsimus, mis mul tekkis, oli võrdlev - kummas ühiskonnas oli ROHKEM absurdi. Me oleme jõudnud absurditeatris väga lähedale NL standarditele ja seda ületamas iga päev. Kusagil Kosi saarel maabub iga päev 1000 tegelast uues heas ilmas vajamineva "minevikuta". meile öeldakse ette, toitke neid, katke neid "VÄÄRIKALT". Postimees, kunagine "Edasi" kilkab kuidas jõuab teemas rassism ja muu sarnane, et seda absurdi vastu võtta. Kohustust ära toita ei tea kust ilmunud tuhaneid musti neegreid, kelle kohta on ETTE teada, et tööd nad ei hakka iialgi tegema. Mitte IIALGI.
See võrdlus annab kurva tulemi - tühja sest paberist, tõesti. Mõni muu asi võib olla olulisem, mõni muu absurd.
Et nüüd paberi juurde tagasi jõuda - remark siiski - siin on ka kahjatseda mõndagi. Ei saa lugeda, ei saa, kui teed oma hädavajadust, see oleks ju tegelikult positiivne, kui inimene loeb ajalehte ajal, mil ta niikuinii midagi muud asjalikku ei ole võimeline toimetama... saab oma propa annuse kätte kiiremini, paremin, effekttiivsemalt.
See kümme rulli on ka mul mälus, nagu ka need nelinurksed lehekesed. Defitsiidi puhul oli vist paljudes peredes seda heas mõttes kahepalgelisust. Külmkapis või sahvris olid tihti juhuslikult saadud defitsiitsed konservid, mida puutuda ei tohtinud - külaliste või sünnipäevalaua jaoks! Pole siis ka ime, et kempsupaber vitriinis väljanäitusel :)
Praeguses pagulasküsimuses on mul vastakad arvamused. Minu poolt kirjeldatud ümberasujad on sünnijärgsed EV kodanikud, kuigi eesti keelt ei valda. Heal juhul saavad riigilt ühekordse toetuse. Ei oodanud neid siin korterid ega muud abirahad. Ning kui siia vastukaaluks panna nende teiste, (abiraha)pagulaste "väärikas" abistamine, siis ... Jah, küsitavusi on palju.
Leidsin internetist faktid, et 1968. a ostis NLiit Inglismaalt oma ESIMESE tualettpaberitootmise masina. 1969. a jõudis selle toodang lettidele. Võrdluseks: 1969. a saatis USA esimese inimese Kuule.
Ma olen palju mõtelnud tollase impeeriumi veidruste peale. Mulle tundub, et see totaalne defitsiit oli paljuski tingitud ideoloogilistest prioriteetidest. Lapsed, nende heaolu ja haridus olid siis tähtsad - kõik need tasuta ringid ja poolmuidu suvelaagrid. Odavad eluasemekulud ja odav toit - need olid olulised, vaatamata, et ka selles osas oli defitsiit. Need eelistused lagundasid selle monsterriigi majanduslikult. Vaimselt oldi ammu pankrotis. Nüüdses Eestis enam lapsed ja inimeste toimetulek pole riiklik eelistus, igaüks vaatab ise kuidas saab. Tualettpaberit osta palju tahad ja millist tahad. Ja olekski nagu kõik hästi. Ainuke viga, et ühiskond kihistub ja lõhestub meeletus tempos - hariduslik lõhe, majanduslik kindlustatus jms. Kardan, et riigina ja eelkõige rahvusena oleme peagi uues vaimses pankrotis, kus edukamad ei suuda vähemvõimekamaid enam üleval pidada ja kaasa vedida. Ning me teame, mis sellises olukorras 60-70 aastat tagasi hakkas juhtuma.
Veel üks lisandus eelöeldule. Ma arvan, et kui NLiit oleks olnud suuteline tootma tualettpaberit piisavas koguses, oleks lasteasutused sellega ka nn. tasuta varustatud. Mõned aastad tagasi oli kuulda, kuidas mitmed EV lasteasutused küsisid vanematelt lisaraha, et lapsed saaksid tagumikku pühkida. Ka see on mingi ilming meie erakondade ideoloogilistest prioriteetidest. Pisut nukraks teeb.
Vbl on see isiklik ebaõnn, aga nõukaajal olid inimesed needsamad, kes praegu. Oli karjuv klassiyhiskond, ebaõiglus majandushyvede ja laste huviringidesse saamisel, näilise vennaliku vaesuse varjus said võrdsemad endale kõike lubada, sh karistamatult sigatseda. Palju inetuid näiteid, sh karistamata jäänud mõrvu ja naiste-laste sandistamisi., suuri vargusi jm, kui soovite.
Aga oli infopuudus, rumalus, mitmekylgne hirm, stabiilne arengu puudumine. Mitu põlvkonda elas yksteise järel oma elu ära samades elutingimustes ja sama haridustaseme ning moraaliga, ilma vähimagi teadmiseta, et saab ka teisiti. Praegu on reaalsed võimalused põrgust välja pääsemiseks, sest Yhiskond on inimlikum ja vabam. Tean, millest räägin, olen põrgus yles kasvanud ja tean, et nõukaajal oleksin jäänud sinnasamma, kus mu lapsepõlv möödus, vaevalt, et isegi elus oleksin. Õnnelikud inimesed, kes vetsupaberi yle said mõlgutleda, väga paljudel olid olemuslikumad probleemid. Aga nõukaaja algul hakkas eesti juba tugevalt linnastuma ja mina esindan ainult nö maaproletariaadi aluskihti.
Minu jaoks pole riik mingi jumal ega muu väljastpoolt tulev imemasin ja rahaveski, vaid meie ise kõigi oma isikuomaduste, võimete, hariduste, pahede ja sõltuvustega. Kui enamus inimestest ikka arvab, et kiire papp on haridusest tähtsam, siis ka koole suletakse, lapsi kasvatavat seltskonda ei kaitse ykski seadus, asumiplaneeringud tehakse vähimagi perspektiivitundeta, maapiirkonnad jäetakse täiesti tsivilisatsioono toeta, ja tehakse pealinnale ning valitsustele kasulukele rikastele kingitusi. See on alati patriarhaatlikele yhiskondadele omane olnud ja paistab ka meie maal valitsuse ja otsuste täideviijate tegemisi jälgides silma.
Vanad filmid kuuluvad meie elusse nõnda nagu kõik muugi, millest me tehtud oleme.
Kuid nad ei kõla meie lastes vastu, sest seal on midagi mis...ega ma ei teagi täpselt mis see on, mis meid endid köidab. Võtame või klassika "Helisev muusika". Võtsin lapsed, viisin pidulikult kinno, jäätisekohvik jne. Lapsed olid poiss (10) ja tüdruk (8). Mina selles vanuses toona fännasin seda filmi täiega. Süvenen vaimustusega spektaaklisse...ja mis ma kuulen? õrna norinat enda kõrval.:D Poiss norskas ja tüdrukul ka pea rinnale vajunud...nad olid mõlemad lihtsalt magama jäänud ja film ei olnud veel poole pealegi jõudnud. Tadaa!:D
Teine tore tõdemus oli "Viimse reliikviaga." Natuke vanemad lapsed sai põnevile aetud ja teleka ette rivistatud, et eesti esimene normaalne mängu- ja seiklusfilm, mille tekst rahva seas hulgaliselt igapäevast kasutust leidis (a la "Tegelikult olen MINA Liivimaa parim ratsutaja!" jne)ning ka muidu üks vähestest Tallinnfilmidest, kus pole ühtegi frustreerivat stseeni (teate need pikad vaikimised traagilise meelikriipiva muusika taustal, süngevõitu taeva eksponeerimine, iiveldamapanevalt sammud dolomiidist tänavakividel või treppidel, kaarnate kriisked tollesama meelikriipiva muusika saatel raagus puude võrades jne). Lapsed vaatasid natuke ja poiss ütles nördinult "See Gabriel ei oska ju lüüa." Kullake, Jüriöö ülestõusu ajal ei osanud aadlikud üldjuhul karated. "Ikkagi mage," ütles poiss ja läks arvutiga mängima. Tüdruk jäi paigale, sest teda köitsid suhted.
Tavaline hommik, tavalises NL teadusasutuses, talongiajal...
Saabunud oli Poola pehmet WC-pabrit, mida siinmail ei tuntud.
Mehed ei võtnud, see ju poola naiste jaoks, neil on pehmed pepud.
Meil ka! kiljusid kateedri naised, rabasid kõik wc-paberi rullid,
ja läksid suurt teadust tegema:D
Võtame või klassika "Helisev muusika"
***
Jah, ja võtame kasvõi "Bullerby lapsed".EI SAANUD MINU TÜTAR SELLEST MINGIT KAIFFI NAGU MINA,KES MA VEEL VANUIGIGI PEAD VANGUTAN:ON ALLES RAAMAT!
Ajaloo, mineviku, tõlgendamise võlu on mälu subjektiivsuses, Kaaren. Ma saan täielikult aru Sinu kommentaaride mõttekäigust, ning nõustun nendega. Rõhuasetused on küll pisut teised. Ilmselt on tegemist sellega, et minu lapsepõlv oli Sinu omast mitukümmend aastat varem. Minul muidugi vedas, sest paljulapselises peres nägin küll suhtelist vaesust, kuid kogesin kompenseerivalt vanemlikku armastust. Minu lapsepõlves õnneks veel polnud seda segmenteerimist laste huviringidesse saamisel, millest kirjutad. Ausalt öeldes ei märganud seda ka oma laste puhul. Ma ei taha nõustuda, et tollal oli karjuv klassiühiskond. Mingil sügaval nõukaajal olin brigaadis, mis sai endale "vastutusrikka" objekti, Ülemnõukogu Presiidiumi hoone katusevahetuse. Sealne asjadevalitseja oli "inimene" ja lubas kaks korda meid, töölisi, sealsesse puhvetisse. Mõistagi peale seda kui seltsimehed olid juba käinud. Mäletan, et ostsin suitsuvorsti, mingeid konserve, tšehhi õlut. Tollal tundus, et klassiühiskond ja sedasi (peldikupaberit ei onud!). Nüüd ajab muigama. Kui selline on klassiühiskond, siis selles tahaksin elada, parafraseerides tollal alles nomenklatuuri madalamatel astmetel parasiteerivat hilisemat EV peaministrit.
See Ülemnõukogu Presiidiumi hoone on seesama, kus presiidiumi esimehe, hilisema EV presidendi lapselapsed pidu panid. Maja, kus nõukaaja eristaatuses kirjamees läks Vabariigi presidendina rahva südamesse, kus võõrsilt tulnud elumees jätkuvalt skeemitab, nüüd juba ilma abikaasata. Ma ei saa üle ega mööda võrdluses tšehhi õlu ja tollaste NLKP nomenklatuuri poisikeste igatsustasudest tänapäeva Brüsselis. Äkki olen väiklane? Muidugi, arvestades, et ka kõige lähedasematele ei julge öelda kui suur on mu pension. Valetan suuremaks, sest häbenen. Ja jällegi on Sul õigus, Kaaren. Minu väike pension on minu kunagiste valikute küsimus. Oskus elada õieti ja ettenägevalt. Kõik võimalused olid/on meie tänases riigis olemas. Keegi ei keela ka olemast mölakas. Ise oleme valinud kui künname väsimuseni igapäevast elu nägemata kunagi selle rügamise resultaati.
Minu arust sobib üldistavalt hästi kokku panna nõukaja klassiühiskonna kirjeldamiseks need kaks kirjeldust. Selle, millest kirjutab Hen Zen :) ja siis see minu Kadrioru lugu. Olid sa tööline, kolhoosnik või intelligent, mured olid samad. Nomenklatuuris tualettpaberi võrra väiksemad.
Aga Sinule, Futu ... Sinu kommentaar on ajendiks teha järgmine postitus. Üks foto on mul netist alla tõmmatud.
Seega
Eelpool mainitud Lindgreni teos kuulus ka minu lapsepõlve lemmikute hulka. Võiks lausa ütelda, et minu jaoks oli ta õnneliku lapsepõlve sünonüümiks . Koos soome kanalitest nähtud " Vahtramäe Eemili"-ga .
Aga mis puutub väitesse, nagu keegi ei keela mölakas olla , siis ... Kui keegi ei keela, siis miski ikka keelab küll. Südametunnistus .Ja sellest ei ole mina ei üle ega ümber saanud .
Meie majas telekat ei ole igapäevaselt sisse lülitatud juba mitu aastat . Üldsegi on nii, et mida edasi, seda vähem näen mina põhjust teda üldse sisse lülitada . Aga netist saab küll teinekord üht-teist vaadatud . Kuna keeled on suus, siis sai aastapäevad tagasi jälgitud " Moskva olme kroonikaid " .
Olid ajad, peaks ütlema , aga üks fraas ajas südamest naerma .Kaadrite taustal rääkiv saatejuht imestas: "Ei tea millega see endine nõukogude inimene selle küll ära teeninud on - aga : enne oli raha, aga polnud kaupa- nüüd on kaupa, aga pole raha selle kaubakülluse ostmiseks ?? "
Ok, oli selle olmepoolega kuidas oli, aga Maslovi püramiidi ülemised kihid olid siiski esindatud selles ühiskonnas .
Ma ei tea, kas ma tahaks seal uuesti elada, kui aega saaks tagasi pöörata, ent natukene teisiti ehk vaataks asjadele küll .Ei oleks tohtinud lasta kõike vana maha lõhkuda, enne kui uus valmis . Tagantjärgi tarkus ?
Postita kommentaar