teisipäev, 14. juuli 2015

Fekaalid ja roosid

Selle roosipeenraga oli sedaviisi, et kunagi kanalisatsioonikaevude kaevamisel jäi pinnast kõvasti üle. Laisa inimesena ei hakanud seda ära vedama. Tekkiski selline küngas. Üks järeltulijatest koos sõbraga lohistasid maasturi taga suuremaid põllukive, pinnas siledaks ja veel omajagu kasvumulda ning peenar oligi valmis.

Iseasi on nende roosidega mässamine. Õigemini olen aru saanud, et mida vähem puutuda, seda parem, eriti sügisel. Algusaastatel katsin nad talveks hoolikalt kinni, nüüd enam mitte eriti ja hullu pole midagi. Arvatavasti kolm-neli istikut veel mahub sinna, siis peaks piisama.

See naljakas värav võrkaia sisse tekkis aga sellel aastal. Kusagilt peab fekaalimasin oma lohviga kaevudele ligi pääsema.

4 kommentaari:

kaaren ütles ...

Roosipeenar on lahe.
Sa hoiad hulga aega, närve ja pappi kokku, kui kasvatadki meiemaal lihtsalt ellujäävaid roose. Kogenud aednikud, kellest paljud ka plogisid peavad, ongi loobunud suuremas nunnutamisest ja heal juhul sygiselt veidi muldavad. Lõikamisest muidugi ei pääse.
Omaette jututeema oleks, miks tänapäeval ei osata hinnata fekaali kui energiaallikat. Agatha Christie tark vanaema olla öelnud, et ilusate rooside saladus peitub magamistoa ööpotis!

Skarabeus ütles ...

Jah,need vanad tegelased ütlevad nii mõndagi kasulikku ja õpetlikku. Charlie Chaplini ema näiteks ütles, et "ära kummarda,kui just pole midagi üles tõsta"...

Anonüümne ütles ...

See värav on kohe kümnesse, nii sobiv ja armas, mis sest, et tal selline proosaline funktsioon täita! Ja kas need suured asjad seal puu otsas on õunad, nii suured juba? maurus

Emmeliina ütles ...

see kõik on "täpselt nii kui peab"
Näed suurt pilti ja väikseid detaile. Mida veel vaja!