Kui ma mere ääres elaksin, käiksin iga päev mööda rannapiiri ning vaataksin, mida lained kaldale on toonud. Lapsepõlves mõnikord käisin. Nüüd otsiksin ajupuitu. Tolle aja mandist oli lapsele huvipakkuvaim võõramaise sildi või kirjaga olmeprügi. Just selline pardalt merre visatud rämps oli kinnituseks sellest, et kusagil on hoopis teine elu, mis meie jaoks on suletud ja keelatud.
Täna remontisin midagi kuuri juures. Korra ümberpöörates oli mu selja taga murul õhupall, kaardike küljes:
See kunagine võõras keeles rääkiv ning tundmatu maailm on nüüd meil siinsamas ja kõrval. Igapäevaselt. Siiski tundsin hetkeks seda lapsepõlve põnevust kui õhupalli kätte võtsin. Mis siin kirjas? Äkki tuligi see õhupall minu õuele mitme maa ja mere tagant? :)
Postitused
12 kommentaari:
See õhupall võis kaugelt tulla küll, aga tundub, et ta on kuskilt põgenenud. Ma ei saa aru saatja nimest, aga muu tekst on selline:
sei lieb zu Brita sonst kommt Haasi und fragt "schaffst du das?" und viel liebe love ...
ja see tähendab saksa keeles:
ole Brita vastu kena, muidu tuleb Haasi ja küsib "saad sa sellega hakkama?" ja palju armastust.
Pudelpost. Õhupall õhumeres.
Nagu helesinine usnistus. Muinasjutt. Ulme. Kosmos. Kummitus. Kingitus. Märk. Ja: pole võimalik, selliseid asju ei juhtu elus.
Väljavalitu, seda niikuinii. Õnneseen, otse loomulikult.
Ma oleks tahtnud su kõrval olla.
Kui armas !Tõesti,soodomaga nõus!Vapustav kosmoseime!Kahju, et pole aadressi võtta ,saatnuks pildi, et "käes"...:-)
Ja nii tore, et Manjana selle ära tõlkis meile!
Ma oma lonkava saksa keelega ka lugesin ja sõnum jäi minu jaoks pisut arusaamatuks. Ka parema tõlkega jätab kirjapandud soov ruumi fantaasiale. Et kes on Brita - pruut, väike laps, väeti vanainimene? Keda manitsetakse? Ja siis see Haasi, kes kui kenad pole oldud tuleb ...
Mulle tuli meelde hoopis oma lugu. Lapsepõlves mere ääres... okastraat ja rehaga triibuliseks joonistatud rannaliiv, et oleks ikka näha, kes tuleb ja kes läheb. Sõjaväelased patrullimas, 2 korda päevas. Uskumatu, et nii oli. Elu piiritsoonis. Ma ei mäleta, et midagi leidnud oleksime. Aga küllap midagi ikka, nipet-näpet. Haakrik... mis imelik sõna ;)
Aga õhupall on nagu väike muinasjutt... kirjuta ainult valmis :)
Hiiumaal öeldakse haakriku asemel -nodima-. Aga HU , loe kindlasti A. Kasemaa ,, Minu viimane raamat,,- täpselt see teema ja te olite pealegi vahepeal ühe küla poisid . Sul on romaan veel kirjutamata ja see tuleks hoopis testsugune. Aga A. K. oma pole kahjuks mitte fantaasia vaid peaaegu tõde ja uskumatult valus. Huvitav, kas te olete tuttavad.
Hiiumaal öeldakse haakriku asemel -nodima-. Aga HU , loe kindlasti A. Kasemaa ,, Minu viimane raamat,,- täpselt see teema ja te olite pealegi vahepeal ühe küla poisid . Sul on romaan veel kirjutamata ja see tuleks hoopis testsugune. Aga A. K. oma pole kahjuks mitte fantaasia vaid peaaegu tõde ja uskumatult valus. Huvitav, kas te olete tuttavad.
Olen Kasemaa loomingu austaja. Avastasin ta tema kunagise blogi kaudu. Poeedirahu oli selle nimi. Lummav maailm leskede küla ja rebastega. Pärast seda olen lugenud kõike, mis ilmunud. Kahjuks pole selle noore mehega tuttav. Mis puutub ühe küla poisse... Üks mu lähedane elab nüüd Pariisis. Sealt vaadatuna on kogu Eesti üks armas pisike küla. Seega võib olla tõesti. Aga HU eelistab anonüümsust ja üksindust.
Tegelinski, need rehitsetud rannad. Märgilised ajastu detailid. Alles nüüd hakkan mõistma oma vanemaid kui nad rääkisid, et Eesti ajal ... Meie eelkäijatel olid omad märgilised üksikasjad, mis jäid meile võõraks nagu need kinnised rannikualad on mõistetamatud meie järeltulijatele.
Star Wars: Haasi was a male Human from the planet of Valahari who fought in the Clone Wars under the Confederacy of Independent Systems. He participated in the Battle of the Veil Nebula and perished in the fight.
Viimane selgitus on ka põnev.
Aga triibutatud randa mina Ida-Virumaal ei mäleta. Oli piirivalve ja kontroll.Isegi sugulane,kes koeraga seal jalutas,viidi ööpäevaks kordonisse ja koera saime kätte alles nädal hiljem.Aga meie, lapsepudinad, käisime ikka ujumas, söögikotid terveks päevaks kaasas, ja keegi meid ei tülitanud.Oli karm kodune hoiatus: mitte astuda alla laskudes rajalt kõrvale.Miinid.Need olid 70-ndad aastad.
murueit
Postita kommentaar