Juuni esimene nädal

Mõni päev on teisest etem, mõni nädal parem eelmistest. See nädal oli just selline. Esimene ja kõige olulisem rõõmuallikas, Suveabiline sai üleeile poja isaks.

Lähiminevikust saabus ootamatult ka üks teine noor mees. Ma reeglina ei loe üle, mida ma oma blogis kirjutanud olen. Ka tema puhul mitte. Tundsin ennast närusena ja põdesin mitmeid aastaid. Seepärast, et ei suutnud siis aidata, juhtida õigele teeotsale. Pärast aastaid kestnud joomingut on ta jõudnud selleni, et viimane hetk on midagi muuta. Ehk olengi kergeusklik, kuid see tundub uppuja meeleheitliku katsena. Tuli pärast nädalaid kestnud kainust, ei küsinud raha ega midagi muud käegakatsutavat. Ta vajas ainult nõu, strateegilist plaani ja konkreetset tegevuskava, kuidas rabeleda. Ning toetavat õlga, kellele rääkida. Õrnast lootusest ja hirmudest. Tean, et sõltlasena on see tal peaaegu võimatu ettevõtmine, kuid ma keeldun kaotamast usku inimestesse. Eks ma siis helistan ja utsitan nagu ta palus, et paikapandud plaan siiski toimiks.

Ühed poisid, keda kutsekasse sebisin hakkavad nüüd lõpetama. Kolm aastat on möödunud märkamatult. Uurime töökohti ja korterite üürihindasid.

Tean küll, et ega need kui mõned teisedki pole enam ammu pisut hoolituseta jäänud kassipojad. Suured isepäised kassid juba. Ometi nad tulevad ja räägivad oma tegemistest, tihedamini isegi kui oma lapsed. Aga ka sellel on põhjus. Karmavõlg vajab tasumist. Kindlasti ei saa neist noortest meestest akadeemikuid või muidu kuulsusi. Mulle piisab kui neist saavad tublid inimesed. Ja korralikud isad, juhtugu mis tahes. Ma olen veendunud, et Suveabiline on hea isa oma pojale. Me oleme nendest asjadest temaga rääkinud aastaid enne seda olulist sündmust mistahes mehe elus. Ta ütleb, et on õnnelik.