Käisin kaks päeva kodunt ära. Linnas, mis oli mu koduks sünnist kuni pagenduseni. Mingid emotsioonid tekkisid. Üks on kindel, et elada ma seal enam ei tahaks. Kui, siis ehk vaid tingimusel, et iga päev oleks kalendermärkmik sündmustest ja kohustusest kirju. Ma päris täpselt ei kujuta ette, mida teevad selles linnas pensionärid, et alalisest tegevusetusest aju sõitma ei hakkaks. Minu vanusegrupil reeglina nii palju raha enam ei ole, et elada linnas aktiivselt ka kodunt väljas. Mis siis jääb - kümme sammu korteris edasi-tagasi ja telekapult?
Kümme aastat tagasi kartsin, et selle linna lämmatab "arendajate" odavad kolemajad. Nüüd näen, et arhitektuur on taas ausse tõusnud. Linnas elades elanikud ise seda ei märka, kuid linn on palju ilusamaks muutunud. Proovisin järgi ka linnaliikluse, sõites autoga punktist A punkti B - hullumeelsus. Lahtiseletatuna, oleme tõepoolest jõudnud heaolu ühiskonda. Ajalooliselt väljakujunenud tänavavõrgustik, ka eelmisel sajandil rajatud uued asumid, ei suuda füüsiliselt läbi lasta tänaseid transpordivoogusid. Mingil hetkel lõppevad kõik head ideed, kus teed laiendada, pole enam kusagilt teha läbimurdeid ja väilasid, lõppevad vabad ruutmeetrid parkimisplatsideks ja -majadeks. Eraautode igapäevane kasutamine selles linnas saab kindlasti olema taskukohane vaid jõukamatele inimestele. Ülejäänutele jääb ühistransport.
Nägin ära ühe oma lapse renoveeritud korteri Stroomi ranna lähedal. Sellel perel on selles linnas veel kaks pisikest korterit, millest ühte kavatsevad juurdeostetud pindade arvel kõvasti laiendada. Nägin ära ka teise lapse pere üürikorteri sisuliselt kesklinnas. Ei tea, kas tänapäeval üldse ongi enam peresid, kes elavad ämma riidekapi taga?
Vaatasin üle kolm objekti. Lennusadama, Noblessneri sadama ja Ristikheina kohviku. Ebameeldiv üllatus oli see, et kultuurikilomeetri asemel tuleb hoopis autotee. Ju see on paratamatus, mida ülalpool mainisin. Hetkeseisuga on Lennusadam üks ilus pärl sõnnikus. Noblessner, sellest tuleb midagi erilist kui toimib külaefekt, et keegi hakkab oma maja ja koduümbrust korrastama ja naabrid järgivad eeskuju. Ristikheina kohvik - kui midagi sellist oleks olnud Pelgulinnas aastaid tagasi, minu jäädaval lahkumisel, oleksin ehk veel ümber mõelnud.
Minu emotsioone linnaga seoses iseloomustavad paremini need fotod siin. Üks neist aadressplaanina nagu filmitegijad ütlevad ja teised minu lapsepõlvelinna uusehitustega, lõppu ajastumärk. Imelik mõtelda, et tänane, minule juba pisut võõras, kindlasti aga kohati ultramoodne linn, kutsub mu lastelastes aastakümnete pärast esile samuti mälestusi oma lapsepõlvest. Fotod on siis teised.
Ning peamine emotsioon. Vanaisa ning väike laps (lapse onu ka). Emme ise läks mõneks tunniks linna peale asjatama. Lapsehoidmine on nagu jalgrattasõit, ega see ikka ei unune. Pisut oli küll mõtlemisainet mähkmepükstega. Seda, et kumb esimene ja milline tagumine pool. Välja mõtlesin! Igatahes helgeid hetki lähedastega küllaga, mida pimedatel talveõhtutel ajus kedrata. Eks teisi lapsi ja lapselapsi näen siis kui nad oma reisidelt tagasi või võõrsil elades taas kodumaal käimas või sedasi.
Postitused
12 kommentaari:
Minule ei ole see linn kunagi meeldinud, ja esimesel võimalusel lasin sealt jalga .
See Stalini kuju on minu jaoks võõras. Arvatavasti võeti maha enne minu sündi ? Asukohta mina pildi järgi küll ei oska ütelda . Pakuks huupi: kas Balti jaama juures kuskil või Tornide Väljakul . Seal oli mingi pargi moodi koht, kus noorena mõnikord sai käidud .
Mulle meeldis Tallinn ainult peale vihma. Siis oli ta tühi ja puhas .
Minule see linn siiski meeldis seniks kuni oli tegemist. Sellel hetkel kui sain teada karmi tõe, et mind pole enam vaja kellelegi, et hoolimine on olnud minu illusioon, hakkas ka linn mulle võõramaks muutuma.
Ehk ongi nii, aga ehk hoopis on linnainimesi ja on maainimesi . Ja eestlane on aastatuhandeid maal elanud . See viis põlve linna minu puhul on nohu eelneva kõrval :)
Mina armastan seda linna. Muidugi mõista sellise vana hea vihkamisega segatud armastusega. Vahel ajab ta ikka täiega marru ka;)
Aga teha on siin palju, ka siis, kui raha on vähe. Kirikud, olgu teenistusteks või kontserditeks. Kas päris iga päev õnnestuks, seda ei tea, aga kaks-kolm-neli tasuta kirikumuusika kontserti nädalas igal juhul. Raamatukogudesse saab tasuta, neid on kesklinnas vähemalt kolm suuremat. Tasuta sissepääsuga väiksemaid kunstigaleriisid on hea mitu tükki. Vanalinn kui suurepärane tasuta sissepääsuga vabaõhumuuseum. Jalutamiseks valikut kui palju, nii mere kaldal või pargis. Maaharimisega on keerulisem, aga olgu siis omaste või võõraste haudade hooldamine surnuaial on väikese aseaine eest. Kui shoppamine meele järgi on, siis võib oma igapäevaste hädavajalike ostude pealt tähelepaneliku ostmise abil kõvasti kokku hoida, kuigi muidugi aega kulub palju. Kui on tahtmine reisida, siis oma tavalisest liikumissuunast eemale minnes, olgu siis Nõmmele või Lasnamäele või Koplisse või Kalamajja või Piritale minek on peaaegu et võõra linna külastamine.
Häda muidugi selles, et kodust tegevuseni jõudmine võtab aega ja väsitab.
Aga jah, parem on, kui vahel ära saab.
Sinu mõtet lugedes, Tqnis, märkan, et ehk tegelen alateadlikult enesepettusega - linnas pole midagi teha.
Kui ma tõepoolest PEAKSIN linnas elama, hakkaksin vist vanuigi midagi uut õppima. Loodetavasti on ka selliseid kursusi, õpitubasid, vana nimetusega rahvaülikoole, mille rahakott välja kannataks. Ning muidugi arhiivid ...
Alati võib pilli õppida. Tean keskealisi ja yhte pensionieelikut, kes oma elule uue mõtte leidsid, kui tekkis võimalus kunagi ripakile jäänud kitarrimänguga jälle tegelda.
Samas, maal elades on tohutult palju rohkem võimalusi tegutseda, eriti kui on varusid kogutud. Linnas pole sul ju ruumi ja kõik muu, mis diivanist ja telekast yle jääb, soovitame tekitab myra vm ja häirib alati kedagi. Linn on parim siis, kui sul mitte midagi peakolus ei ole. (Sotsiopaatne irve)
Selliste bussidega olen kunagi sõitnud. Konduktor müüs pileteid ja hind sõltus sõidu kaugusest.
Stalini kuju oli vist Balti jaama vastas. Igatahes mäletan, et isa näitas mulle kohta, kus see olevat olnud.
Endise pelgulinlasena kahjuks ma ei teagi, kus on Ristikheina kohvik. Peaks minema jalutama lapsepõlveradadele.
Pillimäng võiks küll olla. Olin suhteliselt musikaalne, kuid siis puudus kannatus ja püsivus :)
Vene ajal oli Ristiku kooli ligidal kaks poodi - Kolde piimapood ja Ristiku-Timuti nurgamajas leivapood. Viimases ongi nüüd see hubane koht. Mina istusin selle "tädi" koha peal, kes trepist ülal leiva-saia eest raha vastu võttis ...
mäletan neid poode kuna mu vanatädi elas Ristiku 71 ja ema sõbranna Pebre tänaval.
Aitäh kohvikule viitamast, Kalamaja omad ongi läbi käidud.
Mul on Sinu linnaskäimise üle hea meel. Eriti, mis puutub lähedaste külastamisse. Kirjeldused koos titaga olid nii elavad :)
Tallinn on maakale kallis linn. Kui jala ei käi ja vett ei joo. Iga kilomeeter maksab ikka eur ja eur. Ühistranspordi peale kulutan rohkem kui Rakvere pileti peale.
Väldin kesklinna st. kaubandust. Kalamajas, Pelgulinnas ja vanalinnas on mõnusam.
Kui juba kuu aega pole käinud, siis hakkab sees kribelema. ja seda räägin mina, kes veel 2008 ei tahtnud Tallinnast midagi kuulda ja nimetasin seda loll-linnaks.
Fotode eest suur aitäh!
Mul on selle minemisega alati raskused. Juba linnas olles kaob esialgne vastumeelsus koheselt. Kuid soovi jääda sinna, seda pole.
Kolmas kord viimase paari nädala jooksul kuulen sellest Ristikheina kohvikust... juba olen uudishimulik....
Tallinn oli minu kodulinn umbes nii et 1955-1960 ja 1964-1973. Edasi juba vahelduvalt... lihtsalt oluline koht, kus käia. Mulle Tallinn meeldib :)
Isegi lähedalasuv raudtee ei seganud, pigem tekitasid öised rongid erilise turvatunde ;)
Raudtee oli põnev koht. Mulle kerkisid silme ette Kopli kaubajaama pikkades dubljonkades relvastatud valvurid. Mõtlesime poistega välja terveid plaane ja operatsioone, et arbuusivagunitele ligi pääseda :)
Postita kommentaar