laupäev, 29. november 2014

Gudrun

Gudruni sündides, on tema ligi kolmekümnene aastane isa juba aastaid täiskohaga parteitööl. Mees on tegelikult diplomeeritud agronoom ja Gudruni ema, mõni aasta alla neljakümne, paberitega meditsiiniõde. Kahte inimest ühendab juba tutvumisel huvi alternatiivmeditsiini, ravimtaimede ja igasuguste esoteeriliste teadmiste vastu. Abielus kavandatakse ühist idüllilist maaelu. Selleks müüakse linnas naise pisike meditsiinipraksis-kabinet ja ostetakse imetilluke farm - linnukesed, taimekesed,  muu loodus ja lillekesed. Suurepärane keskkond lapse kasvamiseks.
Mida suuremaks kasvab laps, seda mahukamaks ja vastutusrikkamaks muutub isa parteitöö. Tema erakond peab võimu saamiseks palju võitlema. Ning mitte ainult ülekantud tähenduses, vaid tihti ka otseselt, rusikate ja kaigastega. Isa korraldada on partei turvameeskondade üldjuhtimine. Lisaks on tema vastutada juba varasemast ajast partei propagandaosakond. Maalilise maaelu talutööd jäävad nende asjaolude tõttu peamiselt naise kanda. Ning Margarete püüab igati, kuigi on raske. Aga põhiline, mõlemad armastavad oma tütart Gudrunit, Nukukest nagu isa teda hüüab, jäägitult.
Isa töökoht on talust poolsada kilomeetrit eemal, linnas, partei peakontoris. Muidugi peab ta tööasjade pärast jääma tihti linna ööbima, ka nädalalõppudel, mil toimuvad suured parteiüritused, mida vaja ettevalmistada ja turvata. Lisaks veel igasugused sõidud üle riigi. Margarete ehk hellitavalt Marga proovib üksinda seda linnufarmi edendada, kuid ega sellest suurt tulu sünni. Mehe sagedased äraolekud, kogu majapidamine vaid ühe õlul kanda - taevas pole selles peres alati pilvitu.

Veelgi keerukamaks läheb siis kui nende erakond, ka ema on liitunud parteiga, saab lõpuks valimistel oma jala võimu ukse vahele. Saabub kiire ja toimekas aasta, kus mitmesuguste kombinatsioonide ja toimingutega, lubatud ja lubamatutega, milles isa juhitaval sõjaväestatud struktuuril oluline roll, haaratakse riigis absoluutne võim. Isa on üks partei mõjukamatest võtmeisikutest, mistõttu ta peabki nüüd suurema osa ajast viibima pealinnas. Teine osa tema tööst jääb ikka partei peakontorisse kodulinnas. Kindlasti arutavad ema ja isa elukorralduses toimunud muutusi. Kõigepealt müüakse maha farm ja üüritakse linnas korter. Edasi teeb isa Heinrich kõik endast oleneva, et pere saaks endale korraliku elamise. Sama kaugel linnast kui eelmine koht, ostetakse looduslikult veel kaunimas kohas uus kodu, kordades suurem eelmisest. Gudruni ema on kodune, suures majapidamises ei tohiks igav hakata.
Nüüd on tütrel kohta ja ruumi, kus mängida vaatamata õues olevale ilmale. Kohe väga palju ruumi. Gudrunile meeldib, et tal on nüüd ka vend, kellega midagi põnevat koos ette võtta. Venna saamisega oli sedasi, et ühel päeval kui nad veel linnas elasid, teatasid ema ja isa, et ta saab endale venna. Ja mitte mingi pisikese beebi, vaid hoopis aasta vanema venna. Eks see lapsendamise lugu on tüdruku vanemate jaoks olnud mingis mõttes pereteraapia. Vanemate omavahelistes suhetes on lapseprobleem olnud üks pingete allikaks. Gudruni sündimine oli Marga jaoks väga raske, peale tüdruku sünnitamist oli Margarete imikuga veel kuu aega haiglas. Ja rohkem enam lapsi ei tulnud. Nüüd oli üks väike poiss jäänud orvuks. Poisi isa, võitleja partei löögirühmast sai relvastatud tänavarahutustes surma. Kindlasti mõtles Heinrich kõige paremat: anda naise elule uut sisu ja särtsu, toimekust ning väärikust. Ja, mis salata, pisut on asjas ka "mainekujundust" - meedia korjab selle eeskuju vääriva uudise ju väga kiiresti üles. Aga kõige olulisem selle otsuse juures on kahtlemata Heinrichi pikaajaline suur soov omada peres armastatud tütre kõrval ka poega.
Asi tundus ju plaanina - uus kodu, uus laps, olevat väga hea, kuid mingil hetkel hakkab kõik minema ikkagi sama rada nagu see oli varem. Heinrich viibib üha rohkem pealinnas, 700 kilomeetri kaugusel kodunt ja naine hakkab veelgi tihedamalt ette heitma, et meest pole kunagi kodus. Ka Gudrun igatseb meeletult isa järele. Isa koduskäigud on tüdrukule ja vend Gerhardile tõelised pidupäevad. Laste rõõm on kirjeldamatu kui isa tuleb, Hugo Bossi elegantses mundris, peegelläikivate säärikutega. Isa toob lastele alati kingitusi, maiustusi ja kõik on suurepärane. Kui isa tööle tagasi sõidab, saabub jälle tavaline hall argipäev emaga
Vaatamata uuele pereliikmele, isa ja ema suhted jahenevad edasi. Suhtlusesse siginevad üha suuremad emapoolsed etteheited, kapriissed käsud ja kamandamised. Seda panevad tähele ka teised, sest see ei toimu ainult kodus. Mehe ameti tõttu peab Marga mõnikord osalema esindusüritustel, täitma protokollilist etiketti. Või siis käima eliidi privaatsetel olemistel, kasvõi mehe ülemuse ja tütre "ristiisa", onkel Adi kuulsatel jõulupuudel. Inimesed, teadagi, aga näevad kõike ja kommenteerivad. Varsti sosistab "kogu riik", et riikliku juhi tiitlit ja sõjalist auastet kandev mees on kodus jefreitor, keda kamandab "kindral".
Mõistagi on see liialdus. Vajaduse korral paneb isa siiski oma sõna olulistes asjades maksma. Naine on kirjutanud talle üha tihedamini, et tema üksinda kasupojaga hakkama ei saa ja seepärast tuleb poiss panna internaatkooli. Heinrich on sellele kategooriliselt vastu. Lõpuks jääb asi nii, et Gerhard jääb siiski koju. Kuid erinevalt õest, kellel on koduõpetajad, peab Gerhard käima iga päev tavakoolis. See on pisukegi puhkus emale väsitavast lapsekasvatamisest.

Kuigi partei proovib oma juhtkonnast jätta avalikkusele, rahvale, muljet kui üliinimestest on tegemist siiski tavaliste meestega. Paljudele meestele pole võõras see, et painavaks muutuvate peresuhete eest põgenetakse üha rohkem kodunt eemale. See omakorda tekitab meestes süütunnet, mis pingestab olukorda veelgi. Tahaks olla lastega, kuid ei taha olla naisega. Heinrich on koos tütrega nii palju kui võimalik. Nad kirjutavad teineteisele igal nädalal, mitu korda nädalas helistavad. Gudruni vend jääb sellest suhtlusest üha rohkem kõrvale. Emadel on see asi vist teistmoodi, mehed aga kasvavad iga lapse suhtes isaks iga kord uuesti. Selleks peab olema lapse kõrval. Kasupoeg Gerhard pole kahjuks osa Heinrichi elust, töö ja vahemaad ei ole jätnud selleks mahti ... Mida rohkem nad naisega teineteisest eemalduvad, seda enam klammerdub isa tütre külge. Kuid mitte ainult seepärast. Isa sisemine süütunde koorem on muutunud veelgi raskemaks. Isal on tekkinud töökoharomaan. Üha vähem on tahtmist koju minna. Õnneks leiab riigiasju ajades selleks rohkesti vabandusi. Isa tegeleb intensiivselt Riigi sisejulgeoleku mehhanismisi ülesehitamisega. Riik plaanib laieneda ja Riigil on palju sisevaenlasi, ka uutel aladel. Isa ja tütre kvaliteetaeg toimub üha sagedamini sedaviisi, et tütar sõidab isale pealinna külla, mitte vastupidi. Mõnikord õnnestub isal saata tütrele isegi ametilennuk järgi. Tihti võetakse tütar kaasa tööreisidele.
Ühe sellise reisi muljed paneb tüdruk ka kirja. Hiljem tsiteeritakse kirjapandut ja kirjeldatakse seda sündmust aastakümneid ja lõputult. Gudruni isa vastutusalasse kuuluvad ka kõik Riigi kinnipidamiskohad. Jah, kümneaastasele tüdrukule jätab ereda mulje Dachau laagri juurviljaaed, kinnipeetavate poolt joonistatud pildid, mida kontoris talle näidatakse, lihtsalt ilus päev koos isaga. Ning seda siirast lapse emotsiooni heidetakse Gudrunile ette kogu tema ülejäänud elu. Aga mida siis veel pidi tüdruk nägema või isa talle näitama?
Gudrun armastab oma isa jäägitult. Kui teised temavanused tüdrukud korjavad näitlejate pilte, siis tema lõikab igast kättejuhtunud ajalehest-ajakirjast välja pildid, kus on isa ja kleebib need kaustikutesse. Ema ja isa suhted on jõudnud sinnamaani, et nad sisuliselt koos enam ei ela. Margarete aimab, et mehel on keegi teine, kuid seda teemat abielupaar väldib, tütre eest varjab ja ametlikult ei lahutata. Gudrun on siis üheteistkümne aastane. Heinrichi jaoks on see sisemine vabanemine. Temas on kõrvaldunud eetiline tõke ja episoodilisest töökoharomaanist areneb kooselu teise naisega. Gudruni ema oli isast seitse aastat vanem. Isa uus elukaaslane, ei midagi üllatavat - mehed on alati mehed, on Heinist kaksteist aastat noorem. Gudrun saab muuseas alles aastaid hiljem teada, et sellest kooselust sai ta endale üsna pea poolvenna ja -õe.* Ning kuigi tüdruku ema ja isa on omavahel otsustanud, et sisuliselt lahus, jätkub Gudruni jaoks kõik vanaviisi. Need harvad korrad kui isa koju tuleb, võetakse kindlasti üheskoos midagi ette. Kõik koos, emaga, mõnikord vend Gerhardiga, kui poiss parasjagu koolis ei pea olema Nagu seegi kord, mõni päev enne seda, kui Riigi sõdurid saadetakse Euroopat vabastama kommunismist, on Gudrun koos isa ja emaga aasal lilli korjamas.

Suur ülemaailmne sõda on alanud. Mõistagi muudab see mõndagi, kuid Gudruni jaoks märkamatult. Seni kuni Riigil läheb hästi, ei mõjuta toimuv Gudruni elu otseselt suurt midagi. Ta ei tea, et isa isiklik elu on kahestunud. Kohtumised isaga on küll harvemad, aga teismeline tüdruk saab sellest aru - sõda ikkagi. Muidu on kõik endistviisi. Sõidud isa juurde, mõned külaskäigud Juhi juurde. Puberteedieas lapsed kasvavad kiiresti. Tüdruk on nüüd juba nii suur mõistmaks, et see lastetu vanapoiss, onu Adi on tegelikult Juht. Gudrun on lapsest saati olnud mitmetel ametlikel üritustel lilleneiuks, kes Juhile lilli kingib.

Ühel hetkel lõppeb lapsepõlv. Gudrun on isaga viimast korda koos novembris ja kevadeks on Riik kaotanud sõja. Juba sõja viimastel nädalatel jahitakse kõikjal veel elus olevaid Riigi juhte. Isa proovib midagi kaugjuhtimisel organiseerida, et pere pakku pääseks, kuid viieteistaastane Gudrun ja ta ema siiski vahistatakse. Vend Gerhardist ei tea õde midagi. Mõned kuud varem on vend kuueteistkümnesena läinud vabatahtlikult rindele.** Juba esimeste ülekuulamiste ajal kuuleb Gudrun muu jutu seas, et ta isa on teinud enesetapu. Isa Heinrich on surres 45 aastane.
Me aimame, mida Gudrun tunneb kui talle seda öeldakse. Seda teab igaüks, kelle isa on surnud. Eriti kui isaga on oldud väga lähedased. Gudrun pole kunagi uskunud, et ta isa tegi enesetapu. Kohe esimesel hetkel kui talle seda öeldi, on ta veendunud, et isa hoopis tapeti peale kinnivõtmist. Ja aastatega see arvamus teatud faktide ja detailide põhjal süveneb. Kuid see on hiljem. Praegu on vaja vastu pidada ja mõista, mis teda ennast koos emaga ees ootab. Esimeses vangilaagris, kuhu nad emaga pärast vahistamist toimetatakse on nad ainukesed naised meesvangide seas. Lapseohtu Gudrun kuulutab välja näljastreigi. Ega see eriti kellelegi korda ei lähe. Erinevates vanglates peab tüdruk ikka ja jälle vastama korduvale küsimusele: milliseid koonduslaagreid sa oma isaga külastasid? Lootes saavutada oodatud vastust viiakse neiu koos emaga kord isegi rahvusvahelise sõjatribunali vangla tunnistajate blokki. Enne kambrisse paigutamist korjavad valvurid naistelt igaks juhuks ära ka aluspükste kummid.
Alates vahistamisest on Gudrun neli järgnevat aastatat koos emaga kolmeteistkümnes erinevas vanglas ja laagris. Lõpuks interneeritute omas. Võrreldes vanglatega on siin olud vabamad ja võimalus mõtelda ka pisut tulevikule. Ema on aga järsku kuidagi vanaks jäänud.

Mingil hetkel saab Gudrun laagris vabakäigu staatuse ja ta võiks alustada kutseõpinguid rakenduskõrgkoolis. Selleks tuleb täita ankeet. Isa lahtrisse kirjutab ta isa ameti - riiklik juht. Kooli teda vastu ei võeta. Õnneks leidub tuttava tuttav ja kuidagi talle see koht tehakse. Kuna laagris on kõik varatud, makstakse õpilastele pisikest stipendiumi. Gudrunile seda muidugi ei maksta. Vaatamata sellele jätkab Gudrun visalt rätsepaameti õppimist. Ning siis lastakse nad emaga vabaks. Võib minna kõigi tuulte poole. Minna pole kuhugi. Lõpuks annab neile peavarju üks protestantide turvakodu - vaimuhaiged, prostituudid, alkohoolikud ja mõned kodutud, Gudrun koos emaga nende seas. Õed küsivad, kelleks neiu saada tahab. "Tahan olla samasugune nagu isa," vastab Gudrun.

Isa surmast on möödunud kuus aastat. Gudrun on 21 aastane noor naine. Tal on taskus rätsepa diplom ja veel üks keerulise nimega dokument - denatsifikatsioonitõend. Lahtiseletatuna, paber natsismist puhastumise kohta, mis sisuliselt tõendab, et ta ei vastuta oma isa tegude eest. Gudrun saab ja tahab alustada oma iseseisvat täiskasvanu elu, kuid ... Mistahes erialase töö otsingud lõppevad edutult. Iga kord küsitakse hirmunud või irvitava häälega: ega te ometi SELLE tütar pole? Jah olen, vastab Gudrun igakord kindlalt ja pisut trotslikult uhkelt. Heasoovlikud inimesed soovitavad tal perekonnanime vahetada. Gudrun keeldub kategooriliselt. Lõpuks saab ta töö ühes tillukeses töökojas. Mingitel vabadel päevadel teeb ta väikese turismireisi Inglismaale. Sealne kollane ajakirjandus saab sellest haisu ninna. Kas see on noore naise naiivsus, pigem vast protestiv uhkus, laseb Gudrun seal olles pildistada ennast isa portree taustal. Fotod lekivad Suurbritannia ajakirjandusse. Koju tagasi jõudes on Gudrun vallandatud.

Gudrun on sunnitud aastate jooksul korduvalt vahetama töö- ja elukohtasid. Olmega võitlemise kõrval proovib ta olla ühiskondlikult aktiivne. Mõeldes laste ja noorte peale, lööb ta kaasa üleriikliku organisatsiooni Wiking-Jugend loomisel. Sellest ei saa küll massiorganisatsiooni, kuid aastakümneid hiljem pannakse see võimude poolt siiski kinni - liiga palju sarnaneb see ühe teise, kunagise Jugend-organisatsiooniga.

Umbes samal ajal noorteorganisatsiooniga rakendab Gudrun oma energiat ka heategevusorganisatsioonis "Vaikne Abi". Selles ühingus õpib ta lõpuks tõepoolest hädavajalikku vaikimist. Ei, ta jätkuvalt ei häbene olla oma isa tütar, ta isegi toonitab seda, kuigi abielludes kannab ta nüüd teist perekonnanime. Gudrun on saanud kahe lapse emaks ja heategevusorganisatsioonis on ta lõpuks leidnud oma elumissiooni. Naine aitab koos mõttekaaslastega neid, kes jagasid tema isa ideoloogiat, keda jälitatakse ning kes on jäänud miskitmoodi hätta. Väidetakse, et just see ühing aitas mitmetel omaaegsel Riigi tegelasel põgeneda Lõuna-Ameerikasse. Ühing pakub juriidilist ja olmeabi neile isa Organisatsiooni veteranidele, kes satuvad kohtu-tribunali masinasse või keda ootab väljaandmine kusagilt kuhugi õigusemõistmiseks. Ning aastakümnete jooksul on see heategevusorganisatsioon andnud lihtsalt inimlikku soojust ja materiaalset abi neile veteranidele, kes saanud vanaks või jäänud haigeks. Gudrun on seda tööd teinud aktiivselt üle poole sajandi. Oma tööst ta ei räägi kunagi, ajakirjanikega ei suhtle, telefoniraamatutes teda ei leia. Aastakümned on õpetanud teda vaikima. Ainult ühte ta ütleb uhkusega, et ta on Heinrichi tütar.

Tema isa lõi organisatsiooni, mida XX sajandil kartsid kümned miljonid inimesed. Selle organisatsiooni motoks oli  "Minu au on truudus! / Meine Ehre heisst Treue!" Gudrun on kogu oma pika elu elanud sama põhimõttega, olla surmani truu oma isale.

--------------------------------

* Gudruni vend Helge (s.1942) ja õde Nanette (s.1944). Heinrichi teise pere elu oleks hoopis uus lugu. Tema elukaaslane, laste ema abiellus varsti peale sõja lõppu. Lapsed said endale kasuisa nime ja nad on "pääsenud" ajakirjanike ja igat sorti uurijate küüsist. Pisut uskumatu, kuid nende ema tegi kunagi laste tulevikule apelleerides vastava palve meediale ja seda on aktsepteeritud. Kas nüüd just selle pärast, pigem muudel motiividel on vaikinud ka nende laste sõjaaegne hoidja, eestlanna Johanna, kes hiljuti tähistas võõrsil oma sajandat sünnipäeva.

**Gudruni vend Gerhard (s.1928) sattus koheselt, sõja viimastel kuudel kuueteistkümne aastase poisikesena vabatahtlikult rindele minnes, venelaste kätte vangi. Kodumaale tagasi pääses ta alles üksteist aastat hiljem. Ta otsis üles kasuema ja kasuõde Gudruni, kellega suhtles oma surmani. Ta töötas elukutselise autojuhina, tal oli pere. Vaatamata pisut vastuolulisele lapsepõlvele, oli ta südamest tänulik oma kasuvanematele.

23 kommentaari:

Liis ütles ...

Aitäh ja palun veel, tõsiselt...

Hundi ulg ütles ...

Tänan, Liis. Oled vist üks väheseid, kes viitsib taolist, blogiformaadi jaoks ülipikka lugu lugeda.

Ma ei hakanud seda kirjutist isegi lihvima. Kukkus välja nii nagu ühe jutiga, pooleteist tunniga kirjutades tuleb. Sisuliselt on see vaid mingi ühe pisikese minevikuteema märkmelehtede korrastamine paljude muude mind huvitavate teemade seast. Siin oleks saanud teha muidugi palju kõrvalpõikeid.

Näiteks Heinrich töötas tõsimeelselt välja üleriigilist seadusandlust sõjajärgseks ajaks. Pealtnäha loogilist, arvestades prognoositavat ja ilmset demograafilist situatsiooni. Seepärast teatud osa meestest, eelkõige tema Organisatsiooni rassipuhtad kutid, tohivad olla seaduslikult mitmenaise pidajad. Isegi soovitavalt. Teades Heinrichi eraelu ma ei imesta.

Aga taolisi seikasid on palju. Kuna aga sellised seosed on mul meeles, puudub mul vajadus neid märkmetena kirja panna :)

ritsik ütles ...

Minu jaoks on selle loo inimlik külg mõjuv: täiesti tavaline perelugu, mis muutub osaks ühest suuremast loost.

kaaren ütles ...

Tore lugu. Ja muidugi ei ole lihtne terve perekonna lugu paari pildi ja mõne lausega ära rääkida, tahes-tahtmata mõjub see muinasjutulise, nukra luuletusena. Oligi ju teine aeg, teine valgus, teine maailm.
Ps. Sa kommisid mu plogis akendetegemist. Mind huvitavad vanad ehitised ja nt su enda maja kohta loeks meelsasti mõne loo.

Hundi ulg ütles ...

Mind kõige rohkem paelubki minevikus sobrades, et tollaste inimeste probleemid ei erine suuresti tänaste perede omast. Selle blogisildi alla olen ümberkirjutanud märkmeid just tuntud inimestest. Näitamaks, et "kuulsustel" on sisuliselt sama elu, mõttemaailm nagu meil, "tavainimestel". Enamus minu isikute märkmetest pole muidugi siia blogisse jõudnud.

Ma olen muuseas imestunud, et kasvõi Heinrichi pere(de) lugu pole keegi stsenaariumiks kirjutanud. Ma lugesin praegu need märkmed siin uuesti läbi. Võimsa filmi saaks. Just ajastu kontekstis. Mitmekihilise ja dramaturgiliselt vastanditele ülesehitatuna.

tegelinski ütles ...

Hea lugu! Lugesin teist korda veel läbi. (esimene kord kustutasin kommentaari ära)
Lisaks loole lummas mind ka nimi... Gudrun.
Muidu olen ma kah selline, et ei mingit pikka juttu :)... aga siin poleks küll midagi saanud lühemalt, pigem vastupidi.
Ja fotod on väärtus omaette.

Hundi ulg ütles ...

Heinrich oli suur mütoloogiahuviline. Lisaks müstik ja veel paljude spirituaalsete ismide austaja ja asjatundja. Gudrun on tuntud küll eeskät Põhjamaades. Kuid saksa muinaslugudes oli see mingi jumaliku teadmise-tarkusega tegelane. Ka poja nimi, Helge, on haruldane. Kahtlustan, et teisele tütrele, Nanette-Dorotheale, pani nime juba lapse ema.

Müstitsism saatis Heinrichit kõiges. Täiesti omaette huvitav maailm on tema Organisatsioon - filosoofia, rituaalid jms. Pikaks läheks kirjeldada selle Organisatsiooni ülesehitust. Filmid annavad sellest tihti üheselt eksliku ettekujutuse võrdsustades selle salapolitsei ametiga. Tegelikult töötasid Organisatsiooni liikmed mitmetes ametites ja ametkondades. Nemad olid Partei eliit.

Lendav ütles ...

Suurepärane lugemine, väärt iga minutit, mis sellele on kulunud. Aitäh!

iibis ütles ...

Suurepärane, inimlik lugu.

Aitäh.

Hundi ulg ütles ...

Suur tänu, Lendav ja Iibis. Oleksin ma ette teadnud, et seda loetakse, pidanuks rohkem vaeva nägema. Näiteks paljud faktidetailid, mis just vihjena kirjeldanuksid Gudruni ema ja isa lahkukasvamise põhjusi, jäid seekord märkmepaberitele. Kuigi, ka need, mida kasutasin, loovad samuti mingi ettekujutise.

iibis ütles ...

Oh, kas tead üldse mõnda paari, kes on jäänud kokku peale seda, kui mees on teinud karjääri ning naine jäänud k-k-k orbiidile.

Emmeliina ütles ...

kahju nendest, kes sellest loost ilma jäid või jäävad. kuidas ma ikka naudin seda blogimaailma, mis mulle tarkusi jagab.
aga hr. Hunt ehk oleks aeg lood kimpu köita ja mõelda, et teised tahavad ka lugeda...

Hundi ulg ütles ...

See on paljude karjäärimeeste soov omada kindlat ja turvalist tagalat, millele lisandub ettekujutus, et elukaaslase ülim õnn ja unistus ongi Kinder-Küche-Kirche. Selles loos on seda kohe kindlasti.

Aga mõnikord see isegi töötab, ka tänapäeval. Hinnaks muidugi see, et mõlemad osapooled peavad vaidluseta endastmõistetavaks, et kodus on vaid üks kindral. Teadagi kes.

Gudruni vanemate loos on muidugi süvakihte rohkem. Väidetavalt oli Heinrich väga "askeetlike" eluviisidega kuni 26. eluaastani. Margarete seevastu "teisel ringil" - esimesest abielust tal lapsi polnud. Ma eeldan, et Margel oli kindel ettekujutus, milline näeb välja harmooniline abielu. Heinrichil vastukaaluks puudus üldse piisav kogemus ei kooseluks ja äkki ka muuks. Mõned biograafid teevad sellekohaseid vihjeid.

Hundi ulg ütles ...

Tänan Emmeliina :)

Need konspektid, mõtted ja ääremärkused loetud materjalide kohta, faktide ülestähendused, vajaksid igaüks alles vormistamist looks. Mul on ainult hea meel kui sellised märkmed pakuvad ka teistele mingit mõtlemisainet.

krati ütles ...

Ma algselt mõtlesin, et ei ütle sõna sekka . Aga nüüd lugedes siinseid kommentaare köhataks ka nurgas.
Aastatega on mul tekkinud arusaam, et me elame pealtnäha väga keerukas süsteemis .
Hierarhiad , gurud , õpetajad , jne .
Seda kõike vajab inimene oma logiseva enesehinnangu ja vähese elukogemuse kompenseerimiseks ja turgutamiseks .

Elu on nii keeruliseks aetud, et lihtsa leiva laualesaamiseks õpitakse aastakümneid , ja ikka ollakse igapäeva elus saamatud .

Selle asemel, et osta jahu, kütta ahi kuumaks ja panna leib küpsema .

Heinrich võis ju okultist ja müstik olla, aga maistest asjadest ei taibanud tema küll tuhkagi .

Iga asja eest siin ilmas , mida tahetakse kergelt saada , tuleb tegelikult maksta . Ja maksta tuleb sellist hinda, mida kaine peaga mõeldes sugugi maksma poleks nõus.

See, et seal tipus pealtnäha kergelt kõik kätte tuleb, on ka illusioon . Sest selleks on vaja luua sidemeid, kulutada aega ja raha nende kasulike sidemete tugevdamiseks . Pugeda , kellele vaja, kuigi võib olla seesmiselt mõnes muus olukorras ei oldaks mingi hinna eest nõus sellise tõbrikuga suhtlema, aga peab. Edu nimel peab .

Selle pealtnäha kerge elu hind ongi see pluss veel oma isikliku õnne puudumine .

Hingerahu puudumine on see, mis inimesi rapsima ajab . Elatakse mingites illusioonides ja siis arvataksegi et KKK on miskit üle mõistuse alandavat .
Olete märganud, kuivõrd õelad on naljad tarkade ja talupoja mõistusega inimeste suunas ? Seda kõike seepärast, et nendega on raske manipuleerida, nad kuradid on liiga nutikad .

Nii et inimlikus plaanis oli surm vist Heinrichile isegi vabastav . Need pealtnäha targad mehed on tegelikult väga rumalad eluliselt olulistes olukordades .



Muide, lahinguid ei võida ju mitte kindral staabis, vaid ikka hästi ette valmistatud sõdur .Kindral üksi ei tee midagi .





Hundi ulg ütles ...

Tänan, Krati, arvamuse eest. Ma vaatan, et ka mina oma kommentaarides jõuan ikka ja jälle Heinrichini. Kuigi esialgne taotlus oli keskenduda Gudrunile.

Tqnis ütles ...

Tõesti, aitäh...

Mingil veidral moel näitab see lugu ikkagi, et meil kõigil on lootust. Kõigest hoolimata. Keegi armastab siiamaani ka Heinrich Himmlerit. Ikkagi, üle kõigi nende aastate, kõigest ja kõigist hoolimata, kuigi kogu maailm on selle armastuse vastu.

Hundi ulg ütles ...

Ilus mõte, Tqnis. Selle teadmisega võiks surra. Vastupidine seostus mul koheselt kolmekümnendate repressioonidega Venemaal. Siis kui lapsed pidid kogunemisel, lineikal, minema kõigi ette ja ütlema lahti oma rahvavaenlasest emast või isast, "ilgest imperialistlikust maost, kes salaja uuristas jne."

Gudruniga seoses meenub tema isa kolleegi, Hermanni ainukesed lapselapsed. Kunagi andis Hermanni tütretütar teada, et nad mõlemad vennaga lasid ennast steriliseerida, et "koletise veri ei kanduks kunagi enam edasi". Kui mõelda Riigi ideoloogia ühe alustala, eugeenika peale, siis... tekitab see minus vähemalt mõtteid (ajupestud) vaimsest pärandist.

Anonüümne ütles ...

Väga huvitav blogi, loen alati huviga. Peale kõige ajalooliselt huvitava loeks meeledi ka sinu igapäevatoimetustest ja kodust. Maurus

K ütles ...

Mõtlemapanev lugu... Aitäh!

tyyp ütles ...

Aitäh!

Hundi ulg ütles ...

Tänan Maurus, K, tyyp.

Ma mõnikord isegi püüan kirjutada nn. small talk teemadel. Paraku on pagenduses olles elu sündmustevaene ja tõsielulised kokkupuuted välisilmaga üsna ilmetud.

Micro Finance ütles ...

Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed
erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-pos (amaah.credit.offer@gmail.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: ( maviscalos_laen_laenamine@outlook.com ). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.

DO YOU NEED LOAN FOR PERSONAL BUSINESS? IF YES CONTACT OUR EMAIL ABOVE TO PROCEED WITH YOUR LOAN TRANSFER IMMEDIATELY OK.