Unenäod on kindlasti ka sellest, mida sa loed. Viimane väide on mul korduvalt tõestunud praktikas. Teinekord on see nagu "soovikontsert" uneajaks. Mitte alati ei õnnestu unenägu tellida, pealegi toodab aju siis sellist kino, et süžeed pole võimalik eelnevalt paika panna. Küll aga teemasid ja motiive.
Eile õhtul lugesin kaua ühte blogi. Mõttega. Keerulised ajad inimesel, kes on võtnud vastu enda jaoks olulisi otsuseid. Ma arvan õigeid. Ühe rusuva, inetuks läinud suhte lõpetamine. Need otsused ei puuduta ainult teda ennast, vaid ka ühte väikest last. Küll ma kibelesin enne voodisse minekut ütlema sealses komentaariumis ka sõna sekka, mingit "tarkust". Aga sõnu ei leidnud. Tahad inimest igati toetada, julgustada. Samas heatahtlikult ja ilusalt, vanaisalikult manitseda, et kahe täiskasvanud inimese suhe ei tohi puutuda lapse õigust omada ema ja isa, kõiki neid vanaisasid-vanaemasid ja kogu seda kupatust. Isegi sellel perioodil kui supp veel tulel podiseb. Nägin seal blogis, et mõni kirjapandud sõna solvab, kuigi kirjutajal on solvumiseks suurem põhjus juba kaua aega. Hea mõtelda, kuid kuidas öelda, et mõte oleks selge? Öösel tuli aga unenäosse üks võõras mees, kes peksis mu vaeseomaks. "Noh, kas aitab?" karjus ta vihast punase näoga kui mulle järgmise rusikahoobi näkku lajatas. Lamasin seal maas vereklompides oodates uusi hoope ja ärkasin õnneks lämbumistunde peale. Kell oli 01.37. Mõtlesin, et und enam paar tundi ei tule ja lähen kirjutuslaua taha sirvima oma Himmleri märkmeid. Siis tabasin, et pikk öö veel ees... Korra ju ikka proovin veel uinuda... Läksin hoopis kööki teed jooma.
12 kommentaari:
Minu viimase aja kommenteerimised on sellised, et kirjutan pika (minu mõistes - pika)jutu... ja siis kustutan. Olen saanud ära öelda, mida mõtlen.
Kohe hakkab kergem.
...
Miks kustutan? Lihtsalt, ei ole kindel, kas minu nõustumine, mõistmine, toetus või poolehoid on vajalikud. Nõu anda ei oska, ammugi siis, et aidata.
Enamasti midagi tarka nagunii kirjutanud ei ole.
...
Unenäod on mul ka viimasel ajal sellised põnevad... kui ma neid üldse mäletan.
...
Ma vist ei kustuta seda kommentaari ära :)... kuigi juba ongi tunne - Olen saanud ära öelda, mida mõtlen... ja kohe hakkas kergem.
Mul on hea meel, et Sa seda kommentaari ei kustutanud :)
Varasemalt olin tihe kommenteerija. Nüüd märkan mingit trendi, et kommentaari kirjutamine teise blogisse on kuidagi ... kohatu? Igaüks nohiseb vaikselt oma asja ajada. Ah, ja, Sinu viimane postitus matustest meeldis mulle väga, et Sa teaksid.
Tere vaba inimene..tundud väga inimlik ja tark olema,lugesin täna su viimast blogi ja see meeldis mulle väga!
Selles blogis on palju unenägudest juttu,aga ilmselt enamus inimesi seda blogi ka teab.
http://teadvus.wordpress.com/2013/12/06/kas-unenaod-valjendavad-mallutalletamise-protsessi/
Tarkusega, Lummike on nii, et ikka veel õpin :) Igatahes tänan heade sõnade eest.
Ma olen korduvalt selle teadvuse-blogi endale järjehoidjasse pannud, kuid lugemiseni pole muude asjade kõrval jõudnud. Proovin selle mingil ajal ikkagi ette võtta.
Mida vanemaks saan, seda vähem on mul tahtmist ütelda .
Teise elu ei tea, teavad ainult need, kes kõrval on. Inimese see loom, kelle nimeks iseloom on ,lööb teinekord täies ilus alles abielus olles välja. Nii et esivanemal ka suu lahti vajub üllatusest .
Kui mu elus reegleid on, siis üks reegel on - ära topi oma nina oma laste eraellu .
Eriti kui ei ole palutud nõu . Ükskõik, kuidas ka kibeleks keelel, hoia suu kinni.
Lapsevanemal ei ole head nõuandeid sellistel puhkudel . Ma kaldun arvama , et sõbral ka ei ole . Selleks nad sõbrad ongi, et iga ilmaga Sinu poolt olla, ka siis , kui Sul õigus pole .
Emotsioonidest kantud nõuanded ei ole head nõuanadad
Igaüks kukub oma kukkumised ise . Tõusta võib aidata, aga siis ,
kui teine liiga kauaks pikali jääb. Ka abi peab oskama õigel ajal ja õiges kohas anda .
Aga see kaarnapilt tõi mul meelde Krabati aa Kosenbruchi veskipoisid .
tegelinskiga samas olukorras
...
hea, et kommentaare lugesin. Muidugi Krabati kaarnad. Lähen ja loen unejutuks
" Krabatit "saab Nõmme raadio meediapangas kuulata ka . Või enda tarbeks alla laadida .
See on vihjeks neile, kel raamat näiteks kolimistega kaduma läinud, nagu minul kunagi .
http://www.nommeraadio.ee/meediapank.php/Krabat
Jagan neid põhimõtteid, Krati. Enamikel juhtudel motiveerib mind jätta kuhugi kommentaar mitte soovist sekkuda. Pigem on oluliseks käivitiks näidata, et inimest ja tema muresid ning rõõme on märgatud. Märkamist võiks elus üldse rohkem olla.
Ning eks ma enamikel juhtudel olen samasugune "kommenteerija" nagu Tegelinski ja Emmeliina. Alustan kirjutamist ja siis kustutan - ah, las olla.
Krabat unejutuks on muidugi super. See poodu, kes päevi agoonias ja muud värvikad detailid. On mida unenägudes vaadata. :) Aga Krati tähelepanek minu teadlikust pildivalikust läks seekord küll täppi.
Just-just Hundi ulg, just-just ...
Kuigi , minu ego nõnna imepisikeseks jäänud, et märkamist enam ei eelda.
Üldjuhul .
Natukene imestamist veel mõni asi tekitab, aga mida aeg edasi, seda vähem .
Hea, kui ma isegi oma tõekspidamiste järgi elatud saan. Teistelt on seda palju tahta.
Aga Sina ära loe enne magamajäämist " Krabatit " Loe päeval, kui suur valge välas, a iga krõbin akna taga kõhedust ei tekita.
Muide, kaarnad , hakid ja varesed on targad linnud . Hakkajad sellised . Mul käis kunagi hakipoiss köögiakna kaudu toitumas . seni , kuni altnaabri väga kuri kiri postkasti mulle potsatas, et mida mina ometi teen .
Avastasin täna su blogi, lugesin himmleri tütrest ja kuna see oli nii kaasahaarav postitus, siis olen endiselt siin. Sümpaatne.
Tänan, Anonüümne. Kahjuks on siin blogis ka hulgaliselt "mida täna sõin" postitusi. Jäta need kindlasti vahele :)
Postita kommentaar