Roosat värvi ajalehes oli tabel. Sain rahustava signaali, et ühel mu lähedasel läheb ühes asjas jätkuvalt hästi. Ma millegipärast olen veendunud, vähemalt loodan, et ka muudes asjades on tal kõik korras. Samast tabelist leidsin lisaks kunagise tuttava nime. Temal läheb kaks korda veel paremini selles samas, ühes asjas. Tean, aga et isiklikus plaanis pole sellel tuttaval kõik nii roosiline. Aastatepikkune paadiabielu ei pidanud vastu - mitmete kalevipoegade saatus kui töö ühel ja pere teisel kaldal.
Meil pole kombeks rääkida sissetulekutest. Naabritel on teised kombed. Isiku maksustatav tulu on seal avalik. Meie kohalik roosat värvi ajaleht kasutas selle ära ja avaldas meie kunagistest kaasmaalastest tabeli rahakoti paksuse järgi. Uudishimulike eestlastena kadestame või vastupidi, oleme rõõmsad, et mõnedel meie "mugavuspagulastel" läheb päris hästi, paremini kui harjukeskmisel Kalevipojal. Mina ei kadesta, olen rõõmustajate hulgas. Kuuekohaline aastapalga number paneb paljusid ahhetama. Mind mitte. Tean, et selle taga on olnud töö ja veelkord töö, õiged otsused ja ehk ka pisut vedamist. Ning kui paljude poolt kiidetud astmeline tulumaks nendest summadest oma rehaga üle käib, jääb järgi vaid 40% teenitust ...
Teiste rahakotis "sobramine" polevat ilus. Mina arvan, et ka selles teemas on ilu vaataja silmades. Arvan seepärast, et mul endal pole põhjust häbeneda oma olematuid sissetulekuid. Või ehk minu puhul enam ei ole, kuid paljudel on oma sissetulekute pärast siiski piinlik ja häbi? Ausa tööga ja tarkade investeerimisotsustega teenitud raha ei haise, kuid võib kõigutada mõne isiku loomupärast tagasihoidlikkust kui asjad keskmisest paremini lähevad. Või äkki pingestab selline tulude avalikustamine näiteks niigi hapraid peresuhteid ja lisab lähisuhetes vaimset vägivalda: "Vaata, naine, kuidas naabri Mari teenib! Sina aga oled üks tüüpiline eesti naine, ei suuda peret kindlustada ja voodis pole ka sust mingit asja!". Maksustatava tulu avalikustamise vastu lisab tõrksust kindlasti see, et paljudel meist on sees pisikene rehepapp - Eesti sisemajanduse koguproduktist moodustab varimajandus tervelt viiendiku. Paljude jaoks on põnev lugeda edetabeleid rikastest. Minu arvates oleks avalikustatud maksutulude tabeli "sensatsioonilised" pärlid aga hoopis tabeli lõpus. Seda sotsiaalsete üldistustena kui ka isikustatuna.
Muuseas, meie paelus mistahes isikandmete varjamise suhtes tundub mulle mõnikord maniakaalne. Seda enam, et näilise andmekaitse klantspildi varjus saab iga inimese kohta kätte mistahes informatsiooni, saealhulgas ka detailse ülevaate sissetulekutest. Seda siis kui hädasti vaja või kui selleks piisavalt tahtmist ja viitsimist. Juba praegu on meil teatud inimestele pandud seadusega kohustus esitada oma igaaastane majanduslike huvide deklaratsioon, millega kõik võivad tutvuda. Ning maailm polegi hukka läinud, Eesti riigist ja ühiskonnast rääkimata. Äkki mõned asjad on hoopis paremaks ja läbipaistvamaks muutunud?
Meil pole kombeks rääkida sissetulekutest. Naabritel on teised kombed. Isiku maksustatav tulu on seal avalik. Meie kohalik roosat värvi ajaleht kasutas selle ära ja avaldas meie kunagistest kaasmaalastest tabeli rahakoti paksuse järgi. Uudishimulike eestlastena kadestame või vastupidi, oleme rõõmsad, et mõnedel meie "mugavuspagulastel" läheb päris hästi, paremini kui harjukeskmisel Kalevipojal. Mina ei kadesta, olen rõõmustajate hulgas. Kuuekohaline aastapalga number paneb paljusid ahhetama. Mind mitte. Tean, et selle taga on olnud töö ja veelkord töö, õiged otsused ja ehk ka pisut vedamist. Ning kui paljude poolt kiidetud astmeline tulumaks nendest summadest oma rehaga üle käib, jääb järgi vaid 40% teenitust ...
Teiste rahakotis "sobramine" polevat ilus. Mina arvan, et ka selles teemas on ilu vaataja silmades. Arvan seepärast, et mul endal pole põhjust häbeneda oma olematuid sissetulekuid. Või ehk minu puhul enam ei ole, kuid paljudel on oma sissetulekute pärast siiski piinlik ja häbi? Ausa tööga ja tarkade investeerimisotsustega teenitud raha ei haise, kuid võib kõigutada mõne isiku loomupärast tagasihoidlikkust kui asjad keskmisest paremini lähevad. Või äkki pingestab selline tulude avalikustamine näiteks niigi hapraid peresuhteid ja lisab lähisuhetes vaimset vägivalda: "Vaata, naine, kuidas naabri Mari teenib! Sina aga oled üks tüüpiline eesti naine, ei suuda peret kindlustada ja voodis pole ka sust mingit asja!". Maksustatava tulu avalikustamise vastu lisab tõrksust kindlasti see, et paljudel meist on sees pisikene rehepapp - Eesti sisemajanduse koguproduktist moodustab varimajandus tervelt viiendiku. Paljude jaoks on põnev lugeda edetabeleid rikastest. Minu arvates oleks avalikustatud maksutulude tabeli "sensatsioonilised" pärlid aga hoopis tabeli lõpus. Seda sotsiaalsete üldistustena kui ka isikustatuna.
Muuseas, meie paelus mistahes isikandmete varjamise suhtes tundub mulle mõnikord maniakaalne. Seda enam, et näilise andmekaitse klantspildi varjus saab iga inimese kohta kätte mistahes informatsiooni, saealhulgas ka detailse ülevaate sissetulekutest. Seda siis kui hädasti vaja või kui selleks piisavalt tahtmist ja viitsimist. Juba praegu on meil teatud inimestele pandud seadusega kohustus esitada oma igaaastane majanduslike huvide deklaratsioon, millega kõik võivad tutvuda. Ning maailm polegi hukka läinud, Eesti riigist ja ühiskonnast rääkimata. Äkki mõned asjad on hoopis paremaks ja läbipaistvamaks muutunud?
Siiski tundub, et ega me selliseks üleüldiseks maksutulude avalikustamiseks valmis pole. Mitte ainult väidetava eestlasele omase kadeduse pärast. Raha nagu ametki annab ühiskonnas positsiooni. Selle õigesti kasutamine on eetika ja moraali küsimus, mis kujuneb põlvkondade jooksul. Kuuldavasti unistab üks seismekümnendat aastakümmet käiv tipppoliitik koos mõne mõttekaaslasega meie oma "Lordide koja" loomisest. Mitmes kuningriigis mõtleb ka sünnipärane aadel positsiooni all hoopis midagi muud. See foto on 40 aastat vana. Norra kuningas Olaf V sõidab rongiga suusatama. Vagunisse siseneb piletikontrolör ...
Postitused
5 kommentaari:
Mulle ka meeldib, et maksustatud tulud on Soomes avalikud. See tõesti lisab läbipaistvust kõvasti, vähemalt mulle on siinne palga- ja töökultuur sellise (Eestiga võrreldes märksa parema) mulje jätnud.
Eriti tore on jälgida, kuidas mõned edukad ettevõtted, nt Supercell, uhkusega kõik maksud ära maksavad ja isegi ei püüa neist mööda hiilida. See on väga mõnus vaheldus, sest Soomele on igasugused maksuparadiisid (sh ka Eesti) ikka väga suureks probleemiks.
Tahaks ütelda, et surma ees on kõik võrdsed.
Aadlitiitli võib ju ka ostes omandada, aga need tõelised siniverelised omavad sünnipäraselt midagi sellist ,mida raha eest omandada pole võimalik . See on neil veres sees .
ma ei ole(ks) kade, kui meie vanaduspensionid ja töövõimetuspensionid oleksid vähemalt 500 euro suurused. Miinimumpalk ka. See on summa mida inimene vajab minimaalseks väärikaks eksisteerimiseks praeguste hindadega võrreldes.
Mõistetav kadedus, inimlik. Seda enam, et kui hakata pensionidest juttu tegema saadab Eesti ühiskond, meie omad lapsed ja lapselapsed laiemas mõistes, meid ruttu pessu. :)
Kunagi kindlasti tuleb aeg, kus ka meil kuningas sõidab rongiga ja huvitub kaasreisija pensionist. Ma arvan, et selleks kulub veel üks inimpõlv.
Ee... Meie käitumise ja selle "millegi" määrab see, mis on meie peades. Kui meil on seljataga mitukymmend põlvkonda alavääristamist, surma- ja piinahirmu, hirmu igapäevase eluga toimetuleku ja viletsuse ees, kui me ei saa usaldada kedagi, sh oma lähedasi, kui rängad kuriteod ja suured kahjud jäävad karistamata, siis sellised rusutud elud teevadki meie sisemise maailma vaeseks. Rikkaks teeb teatud kindlustunne ja teadmine oma väärtusest. Kuipaljud meist saavad homse päeva suhtes kindlad olla, või selles, et nende elu ja vara kellegi tuju pärast asjatult raisatud ei saa?
Postita kommentaar