Järgmisel kevadel on üks tähelepanu vääriv tähtpäev. Siis, kakskümmend aastat tagasi avati Viru tänaval esimene McDonald's Eestis. Pisut koomiliselt meie kultuuriruumis selle söögikoha kohta kasutatava sõnaga "restoran". Mitte mõnede, vaid paljude jaoks oli see kultuurisündmus, sest nüüd oli lõpuks ometi nagu Läänes. Mina seda sorti kultuurist väga lugu ei pea, ei siis ega praegu, et oleks olnud tollal just õhinal vaimustunud. Kuid selle kaubamärgi saabumine muutis tagantjärgi mõteldes tõepoolest kultuuripilti. Meie teeninduskultuuri. Meenub, et tekkinud töökohtadele oli enneolematu konkurss. Enne avamist viidi läbi koolitusi, õpetades meie teenindajaid kasutama ülekantud tähenduses nuga ja kahvlit, ütlema kliendile tere ja naeratama. Ning minu mäletamist mööda just sellest söögikohast sai alguse oluliselt märgatav nihe kogu meie klienditeeninduses.
McDonald'si avamispäev Narvas, 15. märtsil 1997. aastal
Foto I. Kivimäe
Kakskümmend aastat hiljem on meie klienditeenindajatele tere jäänud, kuid naeratus on tihti kuhugi ära kadunud. Ma ei tea, ehk McDonald'sis naeratatakse veel siiamaani, pole sinna juba aastaid sattunud. Sealsetest teenindajatest seega ei tea, kuid kindlasti naeratavad vennad Milo, Beppe ja Marin Hili, kes Malta saarelt seda McDonald'si äri Eestis peavad. Õpiku ärifilosoofia ütleb, et kui omanikul läheb hästi on õnnelikud ka töötajad, või oli see vastupidi? Ühesõnaga, miks nad siis ei peaks naeratama. See kolm-nelituhat eurot, mida Milo päevas Eestist kasumina teenib on vendade muude äride kõrval mõistagi peenraha, kuid midagi siiski, nutma vähemalt ei pane.
Teenindaja naeratus ja tere seostub minu subjektiivses mälus niisiis kotletisaiaga. Kuid mitte ühtegi sarnast lugu ei meenu CV-ga seoses. Ometi tänasel tööjõuturul pole mingitki lootust kobedama leiva saamiseks, saiast rääkimata, ilma elulookirjelduseta. Ka CV on osa kultuurist, läänelikust ärikultuurist. Loendamatutel kursustel ja koolitustel, kogu internet on täis õpetust, kuidas oma CV-d kirjutada ja lihvida. Ning tõsised tööotsijad kirjutavadki ja saadavad, erinevatesse kohtadesse, mõnikord korduvalt ja ... tulemuseks on vaikus. Järelikult pole selliseid kursuseid ja koolitusi tööandjale, mis õpetaks ärikultuuri lauakombeid, tööotsijatele vastamist. Tööotsija oma CV-ga teretab, kuid vastuseks ei tere ega naeratust.
Sellest tööandja matslikusest on kirjutatud pidevalt. Kogu see aeg, millal curriculum vitae on meil muutunud mistahes tööle kandideerimise eelduseks. Kirjutavad ärritunud, masendunud tööotsijad, need töösoovijad, kes kirjutada oskavad. Mõned meist valdavad kirjasõna aga pisut vähem. Viimastel aastatel olen aidanud mõnel noorel inimesel seda "maagilist" CV-d kirjutada. Ausalt öeldes ega mul sinna eriti midagi kirjutada pole - sündisin, käisin koolis ja (ametlikult) pole töötanud kusagil. Seepärast olen pannud rõhku motivatsioonikirjadele. Igale võimalikule tööandjale lähenen eraldi, teen eelnevat taustauuringut jne. Väike loominguline vaheldus minu igavatele kirjatükkidele siin blogis. Eneseupitusena ütlen, et need noored on olnud suhteliselt edukad. Iga kümne saadetud motivatsioonikirja-CV kohta tuleb kolm-neli kutset vestlusele. Ülejäänud kirjad jäävad muidugi ilma igasuguse tagasisideta. Oleks vastuseks kasvõi mingigi copy-paste standardkantseliit. Aga ei, nagu musta auku. Muuseas, iga viies tänaval vastu tulev alla 25 aastane Eesti noor, kes soovib ja on valmis tööle asuma, tööd ei leia. Karastunud ja terve närvikavaga noor inimene ei masendu. Võtab päeva alguses aga uue valge lehe ja alustab järjekordse CV kirjutamisega, mis eelmisest parem ja säravam. Kahjuks nõrgemad ühel hetkel loobuvad. Neil süveneb arvamus, et neid pole kellelegi vaja, nad tunnevad end üleliigsetena.
Postitused
5 kommentaari:
Tuleb meelde küll, et kunagi sai käidud uudistamas seda kohta. Samal ajal tegeles umbes samalaadsete söögikohtadega ka Kofkin.
90-ndatel sai vahetatud töökohti kohe mitu korda ja ei õnnestunud isegi töötu olla, kohe leidus mingi tuttav, kes pakkus IT tööd. Ma ei ole proff selles mõttes, et IT kool ei ole läbitud, aga füüsik oli ka kõva sõna. Nüüd, 15 aastase teenistuse järel ülikoolis on olukord teine ja ma pean ära õppima CV-de saatmise, motivatsioonikirjade vorpimise ja sellegi, et starost ne radost.
Selles vallas on endiselt noorus kõva sõna, nagu jokkerikaart kohe.
Raske prognoosida, mis sellest võiks praegu saada.
Kuid paljude jaoks saab sellest sundemigratsioon, nagu Mare Liigeriga juhtus.
Ei aja naerma Savisaar Toomast oma avaldusega, et ainuke eestimeelne partei on oravapartei, vaid tekitab mingit sorti kaastunnet. Nende endi arvates peaksime olema kadedad, aga näe, ei ole, nii vaimust vaeste peale ei saa kuidagi kade olla. Häbi on, seda küll. Häbi on, et me ei ole neid saanud eest ära, kahju ka, et nad saavad edasi kahjustada ja laamendada enda ja teiste hukatuseks. Pimedate riigis ei ole kuningas ühesilmne, ei ole. Kuningas on peale muu ka vaimust vaene, vaid sellist võetakse kuulda ja käiakse tema järele.
Päris huvitav oleks näha töötuse määra vanuserühma järgi. Statistikas on tavaliselt eristatud ja esitatud noored kuni 25 ja siis ülejäänud, 25-74. Ja mitte ainult töötuse määr, vanuserühmiti võiks informatiivne olla ka pikaaajaline töötus ja muud tööhõive näitajad.
Teispool ookeani tööotsimise ja ka niisama eluga kokkupuutununa teeks paar kommentaari. Esiteks on CV - le vastuse mitte saamine ka siin pigem normiks kui erandiks. Kui käisin koolitusel mainiti, et keskeltläbi võib oodata vastuseid vaid kümnendikule väljasaadetutest. CV peab olema lihvitud täpselt vastavaks töökuulutusele mitte peegeldama su tegelikke oskusi, et saaksid üldse jutule. 60-80% töökohtadest leitakse tänu tutvustele mitte oskustele. Paistab, et Eesti hakkab selle koha pealt "arenenud" maailmale järgi jõudma.
P.S. Ja ausalt öeldes siinne "keep smiling" näkku tardunud kohustuslik naeratus ei tundugi nii südant soojendav :P Mis muidugi ei tähenda, et tegelikult heatujulise teenindajaga poleks tore suhelda.
Ma arvan, et Su tähelepanek tutvuste tähtsusest töökoha leidmisel on oluline. Eks märka me seda siin, kodumaalgi päris tihti. Eriti ilmekad on need näited muidugi nn. kaalukamate kohtade avalike konkursside puhul.
Väga huvitav :)
Postita kommentaar