Ma ei tea miks, kuid viimastel kuudel olen lugenud palju vägivallast. Olen keskendunud just meeste vastu suunatud vägivallale. Kinnitan, et siin pole midagi isiklikku - naine mind ei peksa ega sõima, seksuaalselt ei ahista. Mul ei olegi naist. Naudin hoopis üksindust ja mälestusi ajast kui olin "kõva naistemees". Ise seletan oma huvi teema vastu sellega, et ei oska siiani defineerida meheks olemist. Eriti muutunud, massiivselt propageeritavas soorollideta ajas. Ma ei taha vaatamata kõigele tunnistada moodsate inimeste arvamust, et kaasaegne ühiskond hakkabki elama selliselt, et pole Meest ega Naist, pole Isa ega Ema. Seejuures toonitan, et minu maailmapilti ei kuulu kivistunult need eelmise sajandi algupoolel kehtinud arusaamad mehe ja naise rollidest. Ma otsin vastust, seni tulutult, sellele, kuidas kaasaegses maailmas iseenesest mõistetava võrdõiguslikkuse juures säilitada mehelikkus ja naiselikkus, kuidas poistest kasvatada mehi ja tüdrukutest naisi.
Huvi vägivalla vastu sai alguse ehk sellest, et suve alguses olid noored inimesed läbisõidul. Selline meeste kamp. Üleüldine teema oli üks nende hulgast. Ta sai oma naiselt peksa. Mees kutsus politsei. Kuigi poisil oli verd ja sinikaid ning kriimustusi, pani politsei hoopis mehe alkomeetrisse puhuma. Aparaat näitas mingit 0,01 - tüli sai alguse kui mehel õllepudel lahti oli. Politsei soovitas mitte enam naabreid oma lärmamisega segada ja noortel leppida. Lõpptulemusena võttis naine lapse ja tõmbas uttu lisades ultimaatumina, et mees näeb oma last alles siis kui maksab palju rahatähti. Tänaseks elavad jälle koos ja häda pole midagi.
Minu poolt loetud materjal on murdosa internetis avaldatud uurimustest. Vaatamata sellele, et lisaks emakeelele olen suuteline lugema ka mõnes võõrkeeles. Ma ei kujutanud ette, et meeste vastu suunatud vägivald on sedavõrd ulatuslik. Mitte ainult vaimne vägivald, mida ka teadlased raskustega defineerivad. Aga ka füüsiline vägivald paarissuhetes, kannatajaks mees, ei ole mingi haruldus. Ning täiesti eraldi teemana lisandub seksuaalne ahistamine ja otsene seksuaalne vägivald valdavalt poisieas (vanematena me reeglina ei tea, mis asjad meie poegadega on juhtunud) aga ka täiskasvanud meeste vastu suunatud seksuaalse enesemääramise rikkumine.
Urimusi on palju, kirjutatud on palju, kuid kogu selle teadmisega ei osata midagi peale hakata. Ei meesohvrid ise, võim ega ühiskond tervikuna. Kogu aur läheb naiste vastu suunatud vägivalla ennetamisele. Sest tõsi see on, et naised kannatavad vägivalla all rohkem, eriti füüsilise ja seksuaalse võimutsemise ohvritena. Me võime olla oma vaadetes kuitahes "progressiivsed", jahuda lõpmatuseni sellest, et pole Meest ega Naist, vaid on Inimene. Kui aga asi puudutab mehe alandamist - vägivald ongi alandamine, käivitub meis topeltmoraal: see pole ju mingi mees, vaid möku, kes laseb ennast togida. Mida rohkem alandatuid, seda vähem Mehi ja Naisi.
Postitused
9 kommentaari:
Me oleme nii naised-mehed, kui ka inimesed . Ühendav ühisosa ongi sõnal inimene . Mees tunneb samamoodi hingevalu , ja nutab, kui vaja .
Kui ei oleks seda stereotüüpide mängu , et mehed ei nuta ja naised ei roni puu otsas, mille järgi kõiki püütakse raami suruda, oleks pooled hädad olemata .
Nutavad küll, ja ronivad küll, ja ei kaota tegelikult mitte midagi oma naiselikkusest või mehelikkusest .
Äkki asi on lihtsalt selles, et nad ei sattunudki oma " õige " peale ? Allusid stereotüüpidele, kartsid taas kõrvetada saada jne .
Ühiskondlik arvamus on ju nii võimas relv,. Meenutagem kasõi seda kuidas omal ajal parteikomiteed eksinud lambukesi õigele teele juhatasid .Piisas ainult sellest, kui üks osapooltest käis sekretäri vesti rinnaesist märjaks nutmas . Eriti usinalt kasutasid seda võimalust miskipärast naised
https://www.youtube.com/watch?v=eJUSQ58FQ54&index=3&list=PLGNjVK2ZJMIBZaGMWkL-MteomaGPf5IR-
Igaühe käes viiul ei pidanud mängima .
Asi on lihtsamast lihtsam, tuleb leida see õige, ja kõik loksub paika .
Nagu minu esivanem kunagi ütles : et enamuste kannatuste rada saab alguse valest valikust.
See vale valik on see , mis doominoefektina toob kaasa kõik selle , millest tänases postituses lugeda võis .
Braavo. Tahaks,et see jutt ilmuks ajalehes. Mõnikord toimetajad sirvivad blogisid ja küsivad luba,aga siin millegipärast ei usu.Aga võiks ju!
''
tallinnlanna
Veel ühiskondlike eelarvamusi:
https://www.youtube.com/watch?v=ge7i60GuNRg
Ma isiklikult pole kohanud meest, keda naine füüsiliselt on ahistanud. Psüühiliselt aga küll ja minu arust on see samuti väga karm värk.
Eks vanasti olid ka mõned tuhvlialused mehed (nagu "Siin me oleme"), aga see tendets (tugevad naised, nõrgad mehed) on minu arust kiiresti kasvav trend. Kas on selles süüdi feminism, et koos õigustega annavad mehed käest ära ka kohustused, aga mehi, kes lasevad pigem naisel "mammutit küttida" tuleb aina juurde. Algul, kui lapsed on väikesed, võib naisele ju päris hästi meeldida, et mees hoiab last ja teeb süüa, aga kui nii jääbki, siis leiab karjääri tegev naine töö juurest mõne alfa-isase, kellega võrreldes tema mees kuhugi ei kõlba. Alfa mees temaga küll abielluma ei kiirusta, ükskõik, kas tal juba on naine või ta alles vaatab ringi, aga naisele hakkab tunduma, et tema kodus luuletusi kirjutav ja muidu tundlik mees on äpu. Ja seda saab see vaene mees kuulda ja tunda, nii et lausa hale hakkab temast.
Võrdsust pole nagunii olemas, minu arust peaks ikka jääma mingid erinevused, niiet au sees on mehelikud mehed ja naiselikud naised. See ei tohi tähendada naiste allasurumist meeste poolt, vaid naiselikkuse, samamoodi mehelikkuse vastastikust austamist ja hindamist. Lihtne on vanad stereotüübid täitsa ära lammutada, aga mina küll pole kindel, et uue mudeli järgi naised oma "pehmodega" õnnelikumad on kui vanasti "perekonnapea rollis" olevate abikaasadega.
Mammutit küttis mees ja naine hoidis koopas toidu tulel sooja , ja see oli siis suur töö , mis nõudis küll väga palju energiat ja oli selle aja jaoks optimaalne eluvorm . Lisame siia selle pisiasja : selle koopa eest nad ei pidanud kellelegi maksma.
Praegu on elu justkui kergemaks läinud ja mugavamaks, aga koopa omamine igapäevaselt nõuab enamuse käest suuremal hulgal raha .Ilma loata metsa mammutijahile lähed, saad trahvi .
Mammuti eest tuleb füüri välja käia .
Füürist rääkides :
Kas mehed suudavad ära toita praeguste kinnisvarahindade ja urbaniseerumise taseme ,ja mis peamine - aafrika palkade ning euroopa hindade - juures naise ja lapsed ?
Kas seadusandlus garanteerib , et iga " mammutiküttimisest " loobunud naine ei saa vanaduses näguripäevi nägema ?
Ei ole vajagi nii kaugele ajas ette minna .
Kas lapsed ja kodu ja mees ja abielukohustused jätavad naisele aega ka enese jaoks ? Jätavad aega piisavaks ööuneks ?
Nendesamade @-isaste juurest peavad ju naised samamoodi tööl käima, ja lisaks kodu ja toimetused ka, kui mees sõpradega lõõgastub .
Teeks enne majanduse korda, hangiks kodu , mille eest ei pea maksma, ja siis räägiks alles soorollidest vanas võtmes .
Segased ajad nähtavasti nõuavadki segaseid suhtevorme ?
Stabiilsuseni , kui selline peaks kunagi meie rahva jaoks tervikuna saabuma , on meil pikk tee .
Ja selles segaduses lähevad paraku ka soorollid sassi : teeb see, kes saab ja oskab .
Sünnitamine on seni veel naiste jagamatu pärusmaa .
Ma isiklikult pean ka õigeks seda printsiipi: teeb see, kes saab ja oskab.
Vanasti oli sellel printsiibil vist küll esmakohal ka laiendus sõnaga "peab". Selle sõna kaotsiminek on andnud meile indiviidina juurde palju vabadust ja ilmselt vähendanud samapalju ka kohustusi. Ilmselt on see asjaolu paljuski muutnud ka meie arusaamasid pereelust. Ning raske on öelda, kas see on kokkuvõttes hea või halb. Mulle tundub, et kohustustest vabanemine ongi muutnud mehed ebakindlateks - me ei tea enam päris täpselt, kuidas mees olla.
kukkusin kogemata sinu blogisse ja imestan kui tõsised teema teil käsil on!? Asju võib ju lihtsamalt võtta - peab leidma selle õige poole endale ja siis saab isegi onnis elatud ja elust rõõmu tuntud...kas tõesti õigeid naisi on vähe?
Minul on aga lihtne mure, tahaks metsa seenele minna, aga pole momendil autoga meest?
Kaasaegne naine sõidab autoga muidugi ise :)
Mõni otsib elu lõpuni, teine aga leiab selle õige esimese korraga. Vahele siis neid, kes lepivad olemasolevaga või leiavad õige eksituse ja katsetuse meetodil. Ning kui ka pole seda õiget, siis peaasi, et alandamist ei oleks.
Kui nüüd lugeda , siis naiste puhul ma kasutasin sõna " peab ".
Mehed on seda kohustuste asja läbi aegade lõdvemalt võtnud .
Ja see nö leppimine olemasolevaga ...Ma olen tähele pannud , et inimeste arusaamised ja väärtushinnangud muutuvad ajas .
Arukal inimesel veel nii palju, et ükspäev vaatab end nagu võõrast inimest .
See , mis kõrvaltvaatajale tundub leppimisena, on tegelikult asjas sees olijale tõdemine, et tal endal oli tugevaid illusioone .
Nagu keegi kunagi kuskil kirjutas : ka see, et illusioone ei ole, on illusioon .
Postita kommentaar