Teadlased uurivad kõiksugu asju. Naljakaid ja mitte eriti. Iga baka- või magistritöö on ju samuti ideaalis mingi tulemus konkreetsete järeldustega, mis inimkonnale, vähemalt osale sellest, kasulik ja hea teada. Suunis tegutsemiseks või midagi sinnapoole. Kahjuks on sedasi, et enamus teadustöödest leiab oma koha prügikastis. Sealhulgas ka väärtuslikke ja olulisi. Õigem ja poeetilisem oleks vist küll öelda, et mitte prügikastis, vaid teadusemaa avastamata avarustes. Mõnikord inimkond kolab seal teadlastemaal ringi ja taasavastab enda jaoks midagi olulist. Kasvõi seda, et maakera ei kannagi kolm elevanti. Või olid need hoopis vaalad? Mina lugesin ühte vana uurimust sellest, kuidas vanemaarmastus lapseeas mõjutab meie tervist keskeas.
Mistahes küsitlustele baseeruvad uurimused on tulemuste osas sellised nagu nad on. Asja võib võtta tõena või kahtlevalt pooltõena. Ühesõnaga - sotsioloogia. Loetud artikkel pälvis mu tähelepanu seetõttu, et otsapidi on ta sellises väheteadvustatud teemas nagu psühhosomaatilised haigused. Lühidalt oli uuringu sisu järgmine. 1950. aastatel paluti noortel meestel anda isiklik hinnang sellele kui palju nende vanemad hoolisid/armastasid neid lapseeas. Kolmkümmend viis aastat hiljem koguti sama küsitletute grupp, nüüd juba keskealised mehed taas kokku ja hinnati nende tervisehädasid. Selgus, et
*nende hulgas, kes kunagises küsitluses hindasid oma ema ja isa armastust enda suhtes kõrgeks, kannatasid mõne olulise terviserikke all vaid 25%,
*nende hulgas, kes kunagises küsitluses teatasid, et ema ja isa ei hoolinud neist, kannatasid mõne olulise terviserikke all 87% sedasi vastanutest,
*nende hulgas, kes kunagises küsitluses tundsid vaid ühe vanema armastust, kannatasid mõne olulise terviserikke all 50% sellest allgrupist.
Mida selle teadmisega peale hakata. Tegelikult ja praktilises elus mitte midagi. Mõtlemapanev siiski. Traditsionaalse pere vanematele, kärgpere omadele ja kõigile teadliku valikuga või tahtmatult üksikvanema staatuses olevatele. Polegi vaja olla mustlane, et oma lastele tulevikku ennustada...
Tunduvalt keerulisem küsimus on muidugi see, kuidas neid lapsi tuleb siis armastada ja neist hoolida. Mis juhtub meie tervisega kui me oleme olnud väga, kohe väga-väga armastatud? Kindlasti on ka selle kohta tehtud mõni uurimus, aga leia see nende miljonite hulgast ülesse. Üks noor naisterahvas, fotograaf Anna Radchenko on käsitlenud emaarmastust oma lavastuslikus seerias "Emaarmastuse pahupool". See mahukas projekt (siinses postituses vaid stiilinäited) on ehk pisut ebaühtlane ja minu jaoks liialt didaktiline. Ometi pakub neis fotodes esitatud sõnum mõnelegi inimlikku äratundmise kurbust. Andes ehk ka selgitust näiteks tundmata põhjusega kõhuvalule või mõnele muule tervisehädale.
Postitused
5 kommentaari:
See on huvitav teema, aga teaduslikult tõestada on neid väiteid üsna raske. Et mis oleks sama inimesega tulevikus toimunud, kui tema vanemad oleks teda rohkem/vähem armastanud. Sest lisaks sellele mängivad inimese kujunemisel rolli geneetilised, haridusest ja kasvatusest tulenevad tegurid.
Need tendentsid, millest juttu oli, on täiesti olemas ja vanemate armastusel (või täpsemalt selle välja näitamisel lapsele) on suur roll. Minu arust puudujäägid lapsepõlve tingimusteta armastuses avaldavad kõigepealt mõju lapse psüühikale. Selle tagajärjel kujunenud ebakindel isiksus teeb valesid otsuseid, otsib tuge valedest inimestest või lohutab ennast elupõletamisega ja nii kahjustub ka tema tervis. Aga laps, kes saab tunda oma vanemate armastust, kasvab turvatundega ja oskab elus ettetulevate probleemidega paremini hakkama saada. Sest tema enesekindlus on saanud hea vundamendi ja tal on tagala kindlustatud (see ei pruugi tähendada sugugi majanduslikku kindlustamist). Ta teab, et teda armastatakse, mis ka ei juhtuks.
Samast perest pärit laste seas pole alati vanemate armastusega asjad võrdsed. See ei pruugi olla isegi lemmiklapse valiku küsimus. Sageli on asi selles, et lapsi kasvatatakse ühtmoodi, aga lapsed on ju vägagi erinevad. Ühte on vaja alati tagasi hoida, teist aga julgustada. Mille eest ühte kiidetakse, jääb teisele kättesaamatuks saavutuseks, nagu ka kiitus selle eest. Näiteks õpi-või sporditulemused. See laps, kes pole sama edukas kui tema õde või vend, tunneb tihti, et teda ei armastata.
Kust sa neid pilte võtad? ma ei jõua ära imestada.
Hea ja oluline teema.
Millesse mahub ka kurb iidvana teada tõde, et vanemate pattude arveid maksavad lapsed. Ja võtab aega terve elu, et sa oma armastamata lapsepõlve ei kingiks edasi oma lastele. Pidev raske kasvatustöö iseendaga, millega enamus meist hakkama ei saagi.
Aga need, keda vanemad hoolimata lapse olulistest puudustest armastasid, on kuidagi teistsugused, neil on mingi eriline helgus pilgus. Ma tunnetan seda kui kaevusoonte otsija ja märkidetundja. Sellised inimesed kutsuvad ligi, neis on midagi, mida õppida. Vanemaarmastus on loodusvara, mida peab väga hindama, sest raske moonaka-, hiljem kolhoosi- ja tehaseorjuse taustaga rahval ei olnud igapäevase leivateenimise kõrval just palju võimalusi ja jaksu oma lapsi armastada.
Kaaren.
Kogu minu teadliku elu jooksul on olnud 2 teemat,mis pidevalt on päevakorras ja millised vaated kogu aeg muutuvad. Need on toitumine ja lastekasvatus. Pendel kõigub ühest äärmusest teise! Kui ma oma 1960 ja 61. a. sündinud lapsi kallistasin ja sülle võtsin, tegin ma ajakirjanduse järgi võttes väga suurt pattu, sest sel juhul pidi kasvama sellised lapsed, kes elus hakkama ei saa ja hiljem oma vanematelt ainult hüvesid saada tahavad. Möödusid aastad ja 1972 ja 1974.a.sündinud lapsi tuli ajakirjanduse järgi ainult hellitada ja kallistada, muidu kasvavad südametud ja kalgid inimesed.Ma tegutsesin oma instinktide järgi ja kõik 4 on toredad ja tublid inimesed, hoolivad nii omadest kui teistest.E.-L.
Vat mina sai asjast pisut teisiti aru. Tegeleikult ei uuritud ju, kas vanemad neid tegelikult armastasid vaid seda, kuidas lapsed seda tajusid.
Ning järeldus oli, et inimesed, kes tajuvad ümbritsevate/lähedaste armastust ja poolehoidu väiksemana/olematuna on hiljem kehvema tervisega ehk negatiivne meelestatus/taju ümbritseva suhtes tekitab tervisehädasid.
Kõlab üsna loogiliselt?
Tihti on sellistes "Briti teadlaste uuringutes" küsitav, mis on põhjus ja mis tagajärg. Minu lemmik näide on, et Briti teadlased avastasid, et lapsed keda füüsiliselt karistatakse on agresiivsemad. Äkki hoopis agresiivseid lapsi karistatakse rohkem? Mine võta kinni
Postita kommentaar